Who's to say?

Aja jooksul kogunevad kõik sellised nõmedad pisiasjad ühtekokku, tulevad korraga meelde ja teevad lihtsalt vihaseks. Nagu näiteks, kuidas julgeb mingi lambine tüüp öelda, et ma ei ole piisavalt hea ja ei sobi oma erialaga kokku, kui ta minuga kordagi rääkinudki pole? Kuidas julgeb nn sõbranna otse näkku öelda, et mu erialavalik on täiesti mõttetu, kui ta ise ei tea sellest mitte midagi ja oma eluga täiesti jännis on? Mis mõttes võib keegi meie instituudi aktiivsete kohta öelda, et me teeme kõike valesti ja oleme laisad ega taha vastutust võtta? Kuidas julgeb tööandja mulle otse näkku öelda, et ma ei ole piisavalt tubli ja ei tea pooli asjugi tööst, kui ta ei tea minu elurütmist ja reaalsest töötegemisest midagi? Kuidas saab juba sellises eas korteriüürikaaslane öelda, et "selline on elu" ja absoluutselt oma tegude tagajärgi mitte mõista ning mitte midagi teha, et olukorda parandada, vaid lihtsalt teistele keerata? Miks ütleb sõber lihtsalt halvustavalt, et ma ei ole üldse tubli, sest ma saan tsipake vähem palka kui keegi teine? Või kui keegi süüdistab lihtsalt, et ma ei näe sõprussuhte nimel vaeva, kuigi ise ei mõista kuidagi, kui vähe ma reaalselt magada ja puhata saan?

Aga siis tulevad inimesed, kes imestavad iga päev, kui tubli ma olen ja kuidas ma üldse jaksan. Kui keegi ütleb, et ma olen ilus. Kui on hädasti vaja, et keegi mingi info vahendaja oleks ja seejärel tullakse minuga rääkima, et me siin mõtlesime just sinu peale. Või on vaja uut esindajat juhatusse ja samamoodi mõeldakse kohe minu peale, sest ma ju saan kindlasti hakkama. Või on vaja kedagi, kes kindlasti ära kuulab ja igavesti boy dramasid viitsib kuulata ja see olen mina. Kes jookseb jälle kohale, kui järsku kedagi tööle on vaja ning lükkab teised plaanid kõrvale. Kui kliendid tööl järjest kiidavad, et ma olen juba hommikul nii tubli ja kraps ja oleks kõik sellised. Kui keegi mingi pisikese asjaga aitamise eest tänab. Kes teeb semestris niii palju ja ei kuku ühtegi ainet läbi ja näitab hoopis kõigile, et on võimalik töö kõrvalt hästi õppida. Kes saab hakkama kogu selle koormaga, ükskõik kuidas elu samal ajal näkku üritab panna, aga saab. Alati.

Waitin' for the love of a travelin' soldier.

Armastus on see, kui pärast rasket, kiiret, teguderohket ja unetut nädalat valid pikema magamise asemel 4 tunnise une, et kõige kallimat näha!

Ehk jaanuarikuu kõige hullem on möödas. 8 eksamit 9st tehtud ja loodetavasti mitte läbi kukutud. Tööl käidud. Marje saadetud. Hakkan isegi sellega harjuma, et Tõnist kogu aeg lähedal pole - raske on, aga tasapisi läheb kergemaks. Aastalõpu lootused ja ootused hoiavad positiivsena. :)

Nüüd on paar päeva, et end uuesti energiast täis pumbata ja uuesti asjalikuks hakata. Järgmisel semestril peaks vist vähem aineid võtma...

...aga kuidas ma saan, kui kõik on nii põnev? :)

Wish you were here.

Oeh.

See hetk, kui on järjest eksamid ja pole aega magada, sest peab õppima, kui vähegi head tulemust tahta.
See hetk, kui üks korteriüürnikest paneb näkku ja keerab lihtsalt ja on tunne, et varsti on JÄLLE kolida vaja ja pole aimugi kuhu, sest põõsa all oleks ka külm.
See hetk, kui rasketel eksamitel järjest A-sid ja B-sid saad ja end targana tunned.
See hetk, kui mitu inimest tulevad raskete ainete puhul just sinult abi küsima ja sa isegi oskad neid aidata.
See hetk, kui saadad poisile vähemalt 5 sõnumit päevas, sest nii palju juhtub ja talle on vaja kõigest rääkida.
See hetk, kui mitu inimest päevas avaldavad arvamust, et ma oleksin niii tubli asjades, mida ma ise arvanudki poleks... ja ikka veel veidi kahtlen. Aga nad usuvad minusse.
See hetk, kui igatsed kedagi niiiiiväga enda lähedale, et see teeb haiget.
See hetk, kui mõtled tulevikule ja tekib tunne, et kõik on õige ja mitu aastat hiljem tahadki sama inimest enda kõrvale...
See hetk, kui saad kokku parimate sõbrannadega, kes kuulavad sind ära ja on alati olemas.
See hetk, kui kukud talvel jääl ja väänad jala välja.
See hetk, kui kõike on nii palju, et võtad külmikust lihtsalt siidri.
See hetk, kui psühholoogidest sõbrannad teavad, kui palju üksteisele on mõnikord  kuulamist ja nõustamist ja lihtsalt kedagi vaja.
See hetk, kui näed kõige kallima inimese nime telefoniekraanil ja saad temaga 5 minutit lihtsalt rääkida!
See hetk, kui saad lõpuks istuda kodus ja lihtsalt seriaale vaadata.

Tänases päevas oli palju emotsioone.

The Fighter

Mullegi suure ja positiivse üllatusena sain eile õhtul Tõnisega msnis rääkida ja ta teatas, et juba see pühapäev on võimalus teda külastada. Mind ei huvitanud fakt, et uni tuli alles umbes pool 4 öösel ja äratus oli juba 7.40, et 9ks Vahipataljoni ronida - ma tahtsin teda näha.

Esimest korda sinna minna on ikka päris veider, ei oska kuhu minna ja mida teha ja kuidas ma kuskil käituda tohin. Aga see oli 3 suurepärast tundi (suure hulga vormis sõdurite seas, aga enda oma siiski kõige kõigem! :D) ja niii hea oli teda näha. Ma tean, et ta alles 3 päeva tagasi läks, aga siiski olen harjunud palju rohkem suhtlema ja nägema ja nüüd järgmise korrani on ilmselt aega nädal-kaks. Ehk tuleb võtta võimalikult viimast.

Nüüd ma siin kodus siis istun, loen mingi ajateenija blogi (see teema on ilmselgelt tunduvalt huvitavam kui varem) ja olen unine, kuigi peaksin hoopis õppima. Tüüpiline. Loodan, et Liisa tuleb varsti ja tõstab motivatsiooni. See sess ei tõota ka üldse meelakkumine olla, 6 eksamit 2 nädala jooksul. Fun.

Tuju on igatahes väga super ja kui mul oleks sama suur motivatsioon õppida, kui varahommikul linnas liigelda, siis mul oleksid kõik eksamid vist A-d...

What breaks your bones
Is not the load you're carrying
What breaks you down
Is all in how you carry

Middle of nowhere.

Okei, ma olen vist officially oma varasemas sad mode'is tagasi. See on veider tunne, sest ma tegelikult olen juba loomult veidi kurvameelne, aga viimased 1,5 aastat pole kohe üldse kurb olemiseks põhjust olnud ja ma harjusin sellega ära.

Ja nüüd... mõnes mõttes on selline kodune tunne kurb olla. Vähemalt on põhjust. Ja mõnes mõttes ilmselt ehmatan ära inimesed, kes mind ainult rõõmsa ja päikselisena on harjunud nägema.

Kuulan siin Guns'N'Roses - This I Love, mis oli kunagi meil Annemariga mingi lemmik kurvatuju laul ja igatsen teda ka ja Marje läheb ka varsti ära ja kõik on busyd ja sess tuleb kohe ja ma ei suuda end kokku võtta ja lihtsalt olen. Ma ei saa enam üldse aru, kes on ja kes tahab olla ja kes on kadunud... Võib-olla ma olen paranoiline ja sad mode is talking, aga võib-olla mitte. Kas ma olen ise nad ära peletanud või nad on hea meelega ise eemale tõmbunud?

Kõik kaovad tasapisi ja see on ka üsna kurb... Ma loodan, et need viimased kallikesed ei kao... :*

Kurja. Ma teadsin, et see kõik ei saa lihtne olema, aga et on alles teine päev (11st kuust) ja ma olen juba selline, mis toimub? Ma ei tea isegi, kas ma tahan üksi olla või tahaks kellegagi kuskil olla...

Oh, messy, sad life... welcome back.

Home for christmas... and other stuff.

Sest mõnikord on vaja, et nii kiirelt muutuvas ümbruses oleks asju ja kohti, mis püsivad täpselt samasugused. Nagu see, kui ma läksin jõuludeks maale. Ikka täpselt samad toidud ja samasugune maja ja sama vanaema ja sama mööbel ja kõik on lihtsalt sama. :) Või nagu täna, klassikokkutulekul...

Kõik on samasugused nagu varemgi.

Mõnikord ongi see positiivne, et saad millelegi kindel olla. Ja kui kõik muu muutub ja läheb halvaks ja valeks, siis vähemalt on kuhugi või kellegi juurde minna. :)

Võib-olla ma lihtsalt ei taha, et kõik täielikult muutuks... oh well.

You show the lights that stop me turn to stone.

Isegi ülikiiretel aegadel koolis ja tööl tunnen ma siiski, et ma olen tõsiselt õnnelik.