Lately you make me weaker in the knees...

Istun pilvedel ja ei tahagi veel alla tulla. Päike särab ja sõbrad on ümberringi ja suvi on ja...

Mõnikord on elu ikka ilus. :)

Hold on tight, you know she's a little bit dangerous...

Uuuulallaaa, ütlen ma selle peale. Hea, et ma viimasel hetkel otsustasin, et ma ikkagi ei viitsi neljapäeval maale sõita, et parem reede hommikul.

Mingi reaalselt megarändom istumine kuskil linnahalli lähedal mahajäetud majade hoovis. Viin ja natuke siidrit koos Markuse ja Tõnisega. Ja pärast (loomulikult enne kui lõke süüdati...) mingi tripp läbi Kalamaja/Kopli Mustamäele minu juurde. Kergelt 8 kilti. Ja kergelt 3 tundi jalutamist.

Megatore öö, huul on toredalt katki ja lõug kriimustatud... :D Aga see on pisiasi.. :D Umbes 3 tundi magamist, kell 8 hommikul äratus ja pohmakaga (õnneks ikka pisikesega :D) kolm ja pool tundi bussisõitu maale.

Mu üübersittt (vabandust väljenduse pärast...) tuju hakkab vaikselt paranema. No oleks imelik ka, kui pärast sellist õhtut ei paraneks. Aga üldse, ma vist saan oma mõõnast välja nüüd. Loodetavasti. :)

I guess it's time I run far far away..

Ma ei tea enam, kes on ja keda pole. Ma ei tea, mida ma tahan teha ja isegi mitte seda, mida oleks õige teha. Kõik tundub nii kaugel ja samas igal pool mu ümber, kõik inimesed on ja ei ole ka. Ma olen vist kõik metsa keeranud. I'm living in the shadows of the messes that I've made...

KÕIK käib mulle pinda ja ma ei suuda rahulik olla, vaid iga kord plahvatan, kui ma milleski või kelleski jälle vähegi pettun. Ma ei maga ega söö korralikult. Ma koristan vahetpidamata, sest mul on vaja korda, ma ei suuda olla keset segadust. Ja siis järgmine hetk avastan end aknast välja vaatamas või diivanil keras olemas ja endale korrutamas, et ma olen tugev. Ma tahan nii paljusid inimesi enda lähedale ja samas...

... samas tahan lihtsalt üksi olla, enda ümber seinad ehitada ja enam mitte kunagi kedagi sisse lasta, sest nii on vist ainus võimalus, et ma ei saa haiget. Ja nii ei jää ma kellelegi teisele ka enam ette oma nõmeda enesekeskse olekuga. Kurb tõsiasi on muidugi see, et mul on tunne, et ma saan vabalt neid seinu ehitama hakata ja keegi ei takistakski.

30 Seconds To Mars oli megaäge. Väga hea, et ma läksin, kuigi terve päev oli tunne, et ma ei vea end isegi nende pärast teki alt välja. Vähemalt üürike head tuju on siiski hea tuju.

...

Tõsiselt, üks aasta??

Who's that girl living my life??

Praegu on väga halb aeg, et hakata kahtlema oma senistes plaanides. Kui mu füüsika õpetaja emale räägib, et Helena ei tohi mitte mingil juhul humanitaarala õppima minna, vaid peab minema reaalaine peale, sest ta on täielik reaalinimene, siis... See paneb ikka mõtlema küll. Aga TTÜsse ma ei taha minna. Tallinna ülikooli reaalained ei ole nii heal tasemel, see oleks suht mõttetu. Mis üle jääb, Tartu? Ma saaks oma eksamitulemustega sisse küll, tasuta kohale ka ilmselt. Aga... ma ei taha. Samas oleks see vist kõige õigem otsus.

Äkki ma olengi rohkemaks võimeline. Sest psühholoogiat saab kõrvale ka õppida ju. Reaalinimestest on puudus ka... Äkki peaks. Äkki mitte. Ma ei tea.

Ja mul on umbes nädal, et välja mõelda, mis ma edasi teha tahan. Kui sedagi.

Tuba on lilli täis ja ma olen Tallinna 21. Kooli vilistlane. Mitu tundi kontsadel ringi kõmpida ja poseerida ja naeratada ei ole lihtne, aga LÄBII ON. Lõpupidu oli ka lahee. Jään kõiki igatsema ja loodan, et me keegi võõraks ei jää. :)

Vihma sajab. Istun toas ja mõtlen elu üle järele nüüd.

So what..

Klassireis Palangasse oli megaäge. Käisime linnas jalutamas ja öösel bumper car'idega sõitmas ja tegime pilte ja vessut ja sõime hapukurki ja juustu ja ajasime hotelli receptionisti hulluks ja suhtlesime teiste eestlastega ja käisime väljas söömas ja naersime ja jõime tequilat ja Tiit on mõrvar ja saime eksamitulemused teada ja...

BTW... 99 punni!!

Aga no, mulle vist ei kavatsegi see kohale jõuda, et see on megahea tulemus. Kahvatus veits ülejäänud 8 100punnilise kõrval, mis meie klassis olid... (Kogu lennu peale oli 10 sajalist, 8 meil siis... A-kad on ÄSSAD!!) See kindlustab mul ilmselt sissesaamise igasse ülikooli, aga... No ei jõua kohale. REKK saatis mulle kõigest 5 smsi ka kirjandi tulemusega ju... :D

Homme on lõpetamine. 12 aastat kooli saab nüüd ametlikult läbi. Lähen olen ilus ja naeratan ja loodan, et kontsadel ümber ei käi. :)

Ja tüdrukute päid ei tohi nii hulluks ajada, ausalt. Mingi imelik lause keset ülejäänud teksti ja ma ei saa seda enam peast ära. Nii minu moodi muidugi, aga c'moooon siiski, mida hekki??? Ja ma pidin just üle kontrollima, kas see oli ikka reaalne. Ja ma tean, et võib miljon põhjust olla, aga... MIDA HEKKI. Poisid ilmselt ei suuda kunagi arvata, kuidas pisiasjad meile mõjuvad. :D

Kool lõppeb ja 30STM kontsert tuleb ja jaanipäev tuleb ja töö tuleb ja juuni saab läbi.

Mul on isegi päris kama, et jaanipäev läheneb, tegelt. Ilmselt ei mõjuta eriti midagi.

Mis seal ikka. Värvin juukseid nüüd, byebye :)

BIRTHDAY!!!

:)

I’m a girl. I overreact. I underestimate. I overestimate. I over think everything. I dream big. And when I say I love you, I’m not lying.

What you what you waiting for?

Ma armastan seda tunnet, et kõik saab korda ja mitte midagi polegi halvasti. See, kuidas mu nägu hetkega lihtsalt särama läheb. Armastan komplimenti, et ma olen kogu aeg rõõmus ja särav ja naeratan. Aga selline ma olengi, kui ta lähedal on. Mulle meeldib see, sest see on nii vabastav. Ma armastan, kuidas hoolimata kõigest on veel mõned inimesed, kes suudavad minusse rohkem uskuda, kui ma ise seda teen. Alati. Lihtsalt see tunne, et ma olen ÕNNELIK ja miski ei saa seda muuta.

Lihtsalt... see ülejäänud aeg, mil ma neid hetki ootan, ei ole enam nii tore. Ma olen nii harjunud mõttega, et ma kogu aeg ootan. Ma olen sellega rahul, ma võin oodata küll. Isegi, kui midagi ei juhtu, ma ootaks ikka. Ma lihtsalt olen selline, ma usun kõigesse, mis mind õnnelikuks teeb. Kas või mõneks minutiks.

Ma kardan ainult, mis saab siis, kui jaanipäeval aeg otsa saab... Endale antud lubadust ei saa murda, sest siis ma ei usaldaks iseennast enam üldse. Aga... Mis saab, kui ma ei suuda seda täita? Mis mind siis õnnelikuks teeb, kui ma taipan, et ainsad seni lohutavad mõtted ei tohi enam mu peas eksisteerida? Mis minust siis saab?

Lost in the sun.

Sõitsime esmaspäeval klassiga Naptali suvilasse piduuuu panema. Kohale jõudes... no wow, niiii mõnus. Suur maja ja grillimine ja päike ja värske õhk ja vesi ja joogid ja vessu ja megalahedad klassikaaslased. Uh. Ei olegi paremat tahta. Seal oli küll plaan natuke kauem olla, aga peod klassiga on päris väsitavad, sellepärast otsustasime siiski teisipäeval linna liikuda.

Aga linnas ma olla ei tahtnud. Mul oli nii väga muutust vaja, eemale kõigest ja kõigist ja võimalusest päevad otsa arvutis passida. Suht rändom, aga otsustasime Liisaga mingi kell 9 õhtul Virtsu poole hääletama hakata. (Btw, tänud Iff, et sa mind mööda linna edasi-tagasi viitsisid sõidutada. Ja noh, meid pärast Laagrisse ka viskasid;) ) Igatahes, kuigi ma seni hääletamist vältinud olen ja emalt peapesu sain, jõudsime ilusti kohale. Tegelikult on ikka sitaks mõnus Liisaga kuskil metsavahel jalutada ja sooja suveõhku nautida. (Okei, Kirbla õhku me ei nautinud...) See kõik oli just see, mida 12 aastasest kooliskäimisest puhkamiseks vaja. Hommikul ajasime end püsti, roomasime õue päevitama ja õhtul küpsetasime vahukomme ja käisime saunas ja öösel ujumas. Oh jah. Reedel liikusime Paatsalust Virtsu ja Marje liitus ka meiega.

Eile panime pidu. Või noh, nad panid rohkem kui mina. Ma ei tea, kas see on liiga vähese joomise viga, et mul isegi siider vastu hakkab?? Jalutasin kell 4 öösel magama. Asi oli vist mu ebakainuses, aga kõnnitee ei olnud väga sirge..aga vähemalt jõudsin kohale. Päikesetõusu sain ka nautida, mõnna. Nüüd istun siin ja varsti liigun linna tagasi ja hoolimata ainult 4-tunnisest magamisest tunnen end üle väga pika aja väljapuhanuna.

Nüüd ma igatsen linna tagasi, igatsen Kairet ja Hesburgerit ja oma arvutit ja msni ja Bellat ja Dännit. Lähen kolin paari päevaga teise korterisse ära, olen tubli ja teen tööd. Ja hakkan lõpukleiti otsima. Oleks aeg vist.

Järgmine nädal samal ajal paneme Annemariga pidu. Uuuuhh, tahan juba. Miss u :/

I can't take it take it take no more, never felt like felt like this before..

Jaah, mõtteid ma ikka eemale ei saanud. See on nagu mingi haigus, vähk või midagi, mis mu keha ja aju üle on võtnud. Haarab mind enda embusesse ja ei lase enam lahti. Ma pole ainult kindel, kas ma tahan seda ravida, sest mul on tunne, et ma ei saagi sellest kunagi lahti. Et pole vahet, kas elada natuke kauem ja ravimise käes piinelda ja loota, et saan terveks või elan koos sellega täisväärtuslikku elu seni kuni saan. Väga halb lihtsalt, kuigi ma armastan seda tunnet.. ja samas vihkan.

Ja väga irooniline, et ma sinna VÄHK kirjutasin. Grr.

Ma pole ilmselgelt ammu kirjutada saanud. No mis seal ikka siis.