The end.

Eelmine aasta viitsisin ma välja kirjutada kõik, millega ma aasta jooksul tegelesin... täna ma seda teha ei taha.

Mõnus, tahakski uut algust ja kuigi kõik ei olnud läbinisti halb, siis paremat tahaks ikka. Ja Kairega paneme täna vot NIIMOODI pidu, et Katy Perry kirjutab oma loo sõnad ümber.

Just nii.

Aa, poes oli küll imelik. Tahaks nagu süüa osta. Oh wait, hind on 2,39? Oh wait, eurod??? Oh wait, palju see kroonides teeb nüüd? Vajab harjumist. Ilmselgelt.

Ja ma loodan, et õhtu lõppeb vähemalt hästi. Võinoh aasta. Ja et uus algaks sama hästi. :)

Ilusat vana aasta lõppu ja veel toredamat uue algust!!! :*

Choose to be free.

Jõulud on toredad. Istun siin praegu, kuum glögi, mandariinid ja piparkoogid... Panin jõulutuled ka üles, hästi hubane ja kodune on olla :) Ei tahagi nagu midagi rohkem..

Ja Facebook arvab, et ma ihkan salamisi kena ja normaalset meest.. ee..mida?? Miks? Ja kas mõni selline üldse on?? :D

Aitab jamamisest, küllalt juba. Vahelduseks on tore lihtsalt mõnele möödujale silma vaadata, naeratada ja nende reaktsiooni oodata. Või siis kõnnib mingi tüüp koolis ringi... teadmata, et iga kord, kui ta möödub, toob ta kellegi näole naeratuse.

Nii see võikski mõneks ajaks jääda. Niigi on segadus, mis toimub ja mida ma tahan ja mida mitte.(Või keda??) Las asjad olla lihtsad.. kas või paar kuud. :)

Can't go back.. I'm haunted.

Kell on pool 2 öösel ja ma ei julge magama minna.

Ma kardan hirmu. See jube tunne, kui unenäos põgened millegi eluohtliku eest... too hetk tundub kõik nii reaalne. Ärkad üles ja alguses ei mäletagi midagi. Ja mingi hetk tuleb kõik meelde ja vallutab mõtted.

Ma ei saa enam neist piltidest lahti. Need pildid on mälus ja jäävad sinna. Hirm püsib.. liiga kaua.

Jah, uurisin, mida need unenäod kõik tähendama peaksid. Suhtedraama ja allasurutud tunded, mida ma varsti enam tagasi hoida ei suuda. Tore.

Ma kardan kontrolli kaotada?

Let's start with today.

Mul läks täna tund aega, et välja mõelda, mis tänases päevas nii teistsugust on... Ja siis ma taipasin, et üle pika aja on mul reaalselt hea tuju.

Elus on tekkinud kuidagi.. rahu. Nojah, elan üksi, kool, töö, trenn, koor, iga nädalavahetus pidu... ahjaa, Miina tekitas teatrigrupi ka. Aga ausalt öeldes mulle isegi meeldib, et palju teha on- eriti nii mitmekesist. See tekitab mingi tasakaalu. Mõnus on igatahes. :)

Taipasin, kui palju vabadust mul elus tegelikult on. Tulen kasvõi kolmapäeval kell 3 täis peaga koju, järgmine päev kooli ja keegi ei saa midagi öelda. (Okei, mitte et ma IGALT peolt kell 3-4 täis peaga koju kõnnin.. ee.. okei.:D ) Ärkan hilja üles ja hommikusöögiks söön krõpsu. Jah, ma tean, et ebatervislik, aga sellises.. vabaduses... on midagi. Ja loomulikult saan ma nii palju kooke, saiakesi, küpsiseid küpsetada kui hing ihkab :) Täna jälle midagi- kohupiim on vaja ära teha :D

Ja ma ei tea, kas ka teised on seda märganud, aga ma olen suhtlemisel jälle kuidagi vabamaks muutunud. Sõprade osas, ma mõtlen. Kui asi sellest edasi peaks minema, siis tekib automaatselt blokk ette... Aga muidu on hea.

Ja vastuseks Annemari küsimusele- mul läheb juba paremini :) Ja ma igatsen sind!!!! :**

Sometimes dreams are just so much better than reality.

See ei ole aus. Ma arvasin, et ma olen piisavalt tugev ja siis tuleb üks öö ja pöörab kõik sassi. Miks? Ma tõesti... püüan. Väga.

Kuid paistab, et südamel on teised plaanid.

All I need is you needing me.

Miks on nii, et ühe hea asja kadudes kaovad ükshaaval ka kõik teised? Ühe inimese kadudes ükshaaval ka kõik järgmised...

Kahju, kui inimesed muutuvad täpselt selliseks, mida nad enne pelgasid, teistes muuta üritasid ja maha tegid. Kahju, kui neil ei jätku tahtmist ega jaksu hoida kinni sellest, mis vähegi pingutust nõuab ja 100% nende soovidele ei vasta. Eks kiputakse ikka lihtsamat teed mööda kõndima.

Ma pole vist kunagi tundnud nii meeletut igatsust. Tõsiselt, ma olen nii kaua selle kõhuvaluga ringi käinud, et tänane peavalu tundus imelik. Liiga reaalne. Ma ei saa enam aru, millises maailmas ma elan. Kõik on liiga palju muutunud. Ja nüüd ma ootan, kuni päike pilve tagant välja tuleb ja natukenegi elu rõõmsamaks muudab.

Kõik laguneb laiali.

Vähemalt killuke päikesest on minuga kõikjal kaasas. Sest ta lihtsalt ei tahagi lahti lasta... :*

It's on.

Tahaks midagi öelda. Rääkida millestki erilisest, millega ma suvel hakkama sain, aga kuidagi... ei ole väga midagi rääkida. No ma siis püüan. :)

Mm. Tööl käisin. Jah, põhimõtteliselt terve suve. Puhata oleks rohkem tahtnud, aga esimene töökogemus tuleb alati kasuks. Ja inimesed olid ka toredad, nalja sai :)

Laagrisse jõudsin ka. Ma kohe ei oskagi midagi selle kohta öelda... oli tore küll, nalja sai, aga samas... KÕIK on see aasta kuidagi teistmoodi. Ja laager oli ka. Ehk vajab lihtsalt harjumist.

Aga see viimane nädalavahetus oli küll eriline. :) Nägin oma kullakesed lõpuks ära. Poleks kusjuures arvatagi osanud, et mõnda suvel kordagi ei näe...

Ja järgmine õhtu... 18,5 kilomeetrit ja surnud jalad, aga kõik oli seda väärt. Täiesti.

Ja nüüd on kool. Varajase tõusmisega mul vähemalt harjuda pole vaja, terve suve harrastasin seda. Aga imelik on küll, kui koolis enam kedagi vanemat pole. Ja vähem tuttavaid nägusid ka. :(

Paistab, et ma pole väga kirjutamise lainel, aga ma teadsin, et kui ma seda esimest postitust üle pika aja ei tee, siis ma rohkem ei teekski. Äkki tuleb nüüd kirjutamisetuju ka tagasi. :)

Head kooli algust kõigile väikestele ja suurtele! :)

----------------------------------------------------------------------

PALJU-PALJU ÕNNE, MARJE!!!!

Rest in peace... forever.

(...Lisaks nägin ära oma koera. See kripeldas mul päris tükk aega juba hingel. Tommi on nimelt 17-aastane, sama vana kui mina ja kuna paljud räägivad, kuidas see on koera juures juba väga kõrge iga, siis... Ma lihtsalt pidin ta ära nägema. Ta on mul kogu elu olemas olnud. Ema kogu aeg rääkis, kuidas me väiksena koos mängisime (kui tema ka alles kutsikas oli :)). Ma arvan, et see on mõistetav, miksma seda osa kardan.. parem ei mõtlegi, mis varsti juhtuda võib.

Aga üldiselt oli ta ikka täpselt samasugune, nagu aastate eest. Haukus ja hüples nagu kutsikas. Lootis jälle, et ehk võtame ta kaasa, ta on alati nii kurb, kui me ära läheme....)

xx.xx.1992 - 11.08.2010

Here we are now

Everything is about to change

We face tomorrow as we say goodbye to yesterday

A chapter ending but the stories only just begun

A page is turning for everyone

So I’m moving on

Letting go

Holding on to tomorrow

I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be

We might be apart but I hope you always know

You’ll be with me wherever I go

Wherever I go

So excited I can barely even catch my breath

WE have each other to lean on for the road ahead

This happy ending is the start of all our dreams

And I know your heart is with me

So I’m moving on

Letting go

Holding on to tomorrow

I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be

We might be apart but I hope you always know

You’ll be with me wherever I go

Its time to show the world we’ve got something to say

A song to sing out loud we’ll never fade away

I know I’ll miss you but we’ll meet again someday

We’ll never fade away

So I’m moving on

Letting go

Holding musicjuzz.blogspot.com on to tomorrow

I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be

We might be apart but I hope you always know

You’ll be with me wherever I go

So I’m moving on

Letting go

Holding on to tomorrow

I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be

We might be apart but I hope you always know

You’ll be with me wherever I go

Wherever, Wherever I go

Miley Cyrus- Wherever I Go

Who knew?

Päris hea, pidasin eile lõpuks esimese soolaleivapeo. Just esimese, sest neid tuleb veel! Aga pidu kokkuvõttes oli super- toredad inimesed ja tore lõpp.. (eksole, kui ma üks hetk toas ringi vaatan ja avastan, et seal magan mina ja 6 meest.... )

Öösel käisime Markuse ja Tõnisega Patarei vanglas. Ma vist värisesin kogu aja seal. Ja pärast veel rohkem, kui me üle aedade ronisime ja valvurite eest ennast peitsime. Loomulikult ei saa mainimata jätta seda, et mul olid kummikud ja miniseelik... :D Nüüd on mul kodus silt "Kõrvalistel isikutel ehitusobjektil viibimine keelatud!". Nojah, poisid mõtlesid, et oleks tore üks selline omandada...

:)

These things I'll never say....

I'm tuggin' at my hair

I'm pullin' at my clothes

I'm tryin' to keep my cool

I know it shows

I'm staring at my feet

My cheeks are turning red

And I'm searching for the words inside my head

'Cause I'm feeling nervous

Tryin' to be so perfect

'Cause I know you're worth it, you're worth it

Yeah...

Don't call my name, don't...

Ma avastasin, et sõprus on väga laialdane mõiste ning inimesed kipuvad sellest valesti aru saama. Sõprus ei ole midagi, mis ise paraneks, kui see katki läheb. Selleks peab vaeva nägema. Öeldakse, et kui sõbrad pole raskeid aegu läbi elanud, siis pole sõprus ka õige... ei tea, minu arust mõranenud asjad pole kunagi sama tugevad kui terved.

Nojah, kes üldse on sõbrad? On tuttavad, keda on aeg-ajalt tore näha, kuid üksteisest ei teata üldjuhul mitte midagi. Siis on inimesed, kes arvavad, et nad teavad kellestki kõike ja see ongi sõprus. Sellisel juhul mõelge üle, millal te üldse viimati millestki tõsisemast rääkisite. Ja asi polegi ainult vestlemises. Mõelge üle, milline see inimene on, keda te sõbraks peate. Ja kui see inimene solvuma peaks, siis te tegite midagi valesti ja samas tähendab see, et te kohe kindlasti ei tea temast kõike. Või siis lihtsalt ei hooli temast- see pole sõprus. Ja siis on sellised inimesed, kellest teatakse nii vähe, kuid ometigi suudetakse vabalt suhelda. Sellest võib midagi rohkemat areneda, kuid kunagi ei või teada.

Mõnikord tulevad täiesti lampidel hetkedel ellu inimesed, keda ma ka sõprade alla ei liigitaks, sest nad on lihtsalt midagi nii palju enamat! Need on inimesed, kellega ei möödu päevagi, et üksteisega poleks suheldud. Inimesed, kes ei solvu isegi selle peale, kui sa halva tujuga midagi kurjalt ütled. Sest nad teavad, kes sa tegelikult oled ja kuidas mõtled. Sellepärast üksteisest nii palju hoolitaksegi. Omasugused tunneb ära. Selliseid inimesi tuleb hoida, kuid see ei tohiks olla väga raske, sest kui mõlemad pooled seda vähegi tahavad, püsib kõik juba iseenesest paigas.

I will.

Ma arvasin, et suvel on rohkem aega blogisse kirjutada, aga paistab vist teisiti..

No eks ma siis jälle mõtlen, mis vahepeal toimunud on.

Jaanipäev oli, see aasta koos Kairega. Üliiilahe oli... Pool päeva niitsime muru, sai esimest korda natuke päikest ka. Ja siis hakkasime grillima ja sööma ja sääskedega võitlust pidama. Noh, teistel oli asi hullem kui mul.. (halb veri, mis teha XD) Öösel magada ei saanud, kell 5 varahommikul grillisime ikka veel liha... hmm, palju toitu või mis? :D

Siis liikusime tagasi Tallinna, ma sain kodus tund aega magada ja... uuesti peole. Kusjuures 20 km kaugusele jaanipäeva toimumiskohast.. :D:D Mõttekas ring, ma tean. :D

Ja siiis tulin koju ja Mari ja Kristi siia ja siis vaatasime jalkat... Koos mõningase alkoholiga :D

Natuke palju pidutseda on saanud..

Aga täna käisin esimest korda rannas. NIIII hea oli. Võrku sai ja natuke põleda sai ka, aga ülihea suve tunne :)

Ja lisaks kõigele võitlen ma siin liblikatega jälle.. (haha, kellel sääsed, kellel liblikad... :D)

Ja homme on töövestlus. Eks näis siis, mis saama hakkab.

Seniks kena suve jätku! :)

It's party time!

No tere kõigile!

Pühapäeva õhtu ja jälle üle pika aja esimene võimalus siia kirjutamiseks.

Päris lahe oli see, et ma neljapäeval suuure spordikotiga Annemari poole trippisin. Mul oli tunne, nagu ma liiguks kuhugi laagrisse..lihtsalt kõike oli kaasas. Reedel hommikul koristasime ja tegime oma sünnipäevakooke. Ja siiiiis...

....läksime Annemari lõpetamisele. Ja Mari lõpetamisele... ja Papu... ja mu venna.. ja Taavi... Väga kena oli! :) Kuigi natuke veider koolis olla. Ja suht tuli enda lõpetamine ka meelde... Aga siiski, palju-palju-palju õnne veelkord kõigile!! :) :*

Reede õhtul pidasin koos Annemariga sünnipäeva. Ja ausalt, see oli üks parimaid pidusid :) Kõik olid kuidagi sõbrad ja said omavahel hästi läbi. Ja igal pool oli lõbus ja sai tantsu ja sauna ja alasti (võinoh, peaaegu...) õues ringi joosta. (Ja tore, kui me mingi neljakesi- mina, Marje, Keivin ja Alari- muru peal lamasime ja suvalised naabritšikid koos oma jookidega meie juurde tulid ja lihtsalt küsisid, et mida kuradit me teeme. Mis me ikka tegime- sauna! :D) Vahepeal oli Annemari korter mõnusalt märjaks ka saanud, Me siis võtsime mõlemad rätikud, panime jalgade alla ja uisutasime läbi korteri! Süüa sai ka ikka PALJU. Krõpsu ja viinereid ja friikaid ja hommikul kooki ka. :)

Päris imelik oli, et ma üldse magada ei suutnud. Üritasin, aga... lõpuks mingi 8-9 hommikul sain tunnikeseks silma looja lastud. Võitlesin tükk aega iseendaga, et kas minna esimese bussiga koju magama või jääda sinna. Lõpuks otsustasin sinnajäämise kasuks, sest siiski, ma pidin lasnamäele edasi minema ju! Mina oma sõpru üle ei lase, ükskõik kui vähe ma maganud olen! :)

Ehk siis, ma liikusin oma suure ja veel raskema spordikotiga Kaire lõpetamisele! (Kott jäi õnneks Alari kätte hoiule.. :D) Hästi nunnu oli.. Kuidagi ei oska arvatagi, et ma ka järgmine aasta lõpetama hakkan.. Aga palju-palju-palju õnne temalegi.. ja teistele ka, keda ma sealt tunnen! :) :*

Mingi hetk jõudsin oma suuure kotiga jälle koju. Väga liigutada ma ennast ei suutnud ja seitsmest läksin magama. Mingi pool 11 tõusin jälle tunniks üles ja siis uuesti magama. Ja siis kell 3 öösel lasin Mari siia magama.. Kokkuvõttes magasin umbes 15 tundi, kuid siiski lünkadega. Aga vähemalt sain välja puhatud. :)

Oeh, ma ei kujuta ettegi, kui kogu suvi oleks nii tihe... Väga huvitav tuleb igal juhul!

Isegi jaanipäevaks lubati hästi ilusat ilma! :)

Järgmise korrani!

Helena :)

Oceans of time.

Tere!

Ma olen nüüd 18. Ja see on tõsiselt olnud üks mu parimaid sünnipäevi, sest iga nurga peal on mind üllatanud niiiii nunnud asjad. Niii paljudel inimestel oli meeles ja kõik oli üldse niii aww... :)

Miina õnnitlus jäi kõigile peale! See oli tõesti nunnu, aitäh! :) Ja siis Liis oma blogiga.. ja Annemari ka oma blogiga.. Ja Kristit ja Marjet ja Arkot nägin päriselt ja sain kallisid.. :* Ja need kõik, kes sms-i saatsid. Ja okei, orks on küll orks, aga siiski keegi viitsis paar sekundit mulle pühendada. Ja üldse, kõik kes vähegi kuidagi soovisid.. AITÄH!!!! :)

Mul on kodus praegu 3 erinevat kooki ja tuba on õhupalle täis ja roose on ka.. :)

Ja täna jõin oma esimese seadusliku šampuse. Müüja natuke muigas küll poes, kui ma dokki näitasin... Ma kujutan ette, et ma hakkan kõiki šokeerima :D

Leidsin endas jälle selle osa üles, mis lõbutseda tahab.. ja lollitada.. ja üldse midagi vahvat teha. Sest ma olen liiga tõsine olnud ja nüüd ma tahan selle heaks teha. Sünnipäevapidu tuleb küll tore, ma juba tunnen seda!

Ja minust sai tantsuhull. Ma ainult trennis olekski... :) Kahjuks on ainult 3 trenni veel, siis peab paar kuud ootama..

Ma olen täiesti valmis suvevaheajale vastu astuma ja seda täiega nautima!

Ja täna on Siiri sünnipäev!!! PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE!!!!! :) (Ja tere tulemast penskarite klubisse.. :D )

Summer!

Käisin täna viimast korda koolis ja viisin oma keemia õpikud ära. Tegelt on niii veider tunne. Suvi tuli see aasta nii äkki, kuidagi ei pannud tähelegi. Nojah, eksam võttis oma aja...

Ahjaa, eksamist. See ei olnud eksam, see oli mingi olümpiaad ajugeeniustele!! Tõsiselt. Kui ma ikka mitu nädalat korralikult õppinud olen, eelmisi eksameid läbi lahendanud ja päris häid tulemusi saanud... siis pole väga loogiline, kui ma tööd vaatan ja mõtlen, et hmmm, kas ma siit üldse midagi oskan? Igatahes ma loodan, et 20 punkti saan kätte ja läbi ei kuku.

Aga viimane nädal aega õppimist tegi oma töö ka.. Ma ei jõudnud üldse koristada ja nüüd on korter nii sassis, et ma ei tea, kust koristamisega peale hakata. Ja samas ma pean selle kähku korda saama...

Päris hea vabaduse tunne on. Ma võin õhtul filme vaadata ja ei pea mõtlema sellele, kuidas on vaja õppida.. või hommikul vara ärgata. Niii hea!

Eile tulin Virtsust, pidasime klassiga lõpuks koos pidu... Muidu oli kõik täitsa tore, aga vihm rikkus natuke asja ära, jube märjaks läks lõpuks. Ja mõni magas telgis, kus oli 10 cm vett.. :)

Ja noh, minu jaoks oli jälle natuke draamat ka, aga... viimasel ajal iga kord ma naeran selle peale. Sest sellel pole ju mingit tähtsust. Ma ei viitsi isegi enam inimestele rääkida, kui nad mulle kuidagi haiget teevad, sest sellest pole niikuinii kasu ja see ei muuda enam midagi. Niiiet. Ärge isegi hakake küsima, sest mul on kama ja teil ka.

Haha.. :) Iroonia ju. Reedel on pidu. Ja ma ei saa IKKA VEEL endale ise alkot osta sinna. Kammooooooon, 4 päeva!!!!!

Päris masendav juu :D

Ma olen kaks korda jutti sama unenägu näinud. Hakkasin mõtlema, et peaks sellest mingi jutu valmis kirjutama. Ja tegelt peaks üldse kõiki jutte edasi kirjutama, mis mul arvutis seisavad... nüüd ju aega on! :)

Igatahes, head suve algust kõigile minu poolt!! Nautige seda. :)

I want you to know...

Nonii, ainult paar päeva veel ja siis on kõik! Ma nii ootan seda vabadust juba, kuigi mul pole aimugi, mida ma kogu selle ajaga peale hakkan. Ma eeldasin, et sellest tuleb parim suvi üldse... aga viimase paari kuuga on kõik kuidagi nii muutunud. Ma ei usu, et asi ainult minu suhtumises on.

Nüüd ma ei teagi, mida oodata. Ma olen teistest suht eemale tõmbunud viimasel ajal. Ja nad on suht lasknud sellel juhtuda... Aga ma ei süüdista kedagi. Isegi mitte ennast. Sest elu on selline.. mõnikord on vaja aega iseendale, et välja mõelda, mida ma täpselt tahan.

Ja ma nii väga üritan teie eludes tagasi jõuda sinna, kus ma enne olin. Aga iga kord, kui ma peaaegu kohale hakkan jõudma, teeb miski pisike asi mulle haiget ja ma kukun tagasi. Või siis ma näen, et keegi teine on selle koha juba hõivanud... Sest see pole ainult ühepoolne pingutus. Suhted nõuavad mõlemat poolt. Ja kui teine pool ei ürita, siis... Pole midagi teha. Ma hakkan juba kõigega leppima, mis elu mulle ette viskab.

Okei, aitab. Üksi elada on lahe.. :D. Kuigi jah, kui laiskusehoog peal on... keegi teine ju süüa ei tee ja nõusid ka ei pese.. :D Jamh, vahepeal on natuke kurb ka. Ja suht veider, kui kedagi pole, siis tahaks kedagi külla. Ja kui on, siis tahaks jälle üksi olla... Misiganes, alati tahetakse seda, mida ei saa. :)

Oioi... 9 päeva alakaiga veel :S

Over and over again...

Täiesti haige. Ma ei saa aru, mitu korda ma pean valusalt kukkuma, et taibata, mis haiget teeb... Sest ma teen seda uuesti... ja uuesti... ja uuesti... Ma ei astu ämbrisse, vaid käin ringi, ämbrid jalgade otsas...

Aga samas, ma ei saa jälle midagi kahetseda. Sest ma olin vahepeal õnnelik. Ja tegelikult sellised pisikesed õnnekillukesed on kõike väärt... :) Lihtsalt on kahju, et õnn kunagi kesta ei või...

Aga. Ma elan nüüd täiesti üksi. Asjad on põhimõtteliselt kolitud, vanast korterist müüdi isegi mu voodi ära. Ja siin on tegelikult päris lahe... Hästi nunnu korter on. Ja kuigi ma pole veel ühtegi ööd üksi siin olla saanud (* köhh köhh, Mari oli siin :*, köhh köhh*), siis selline mõnus iseseisvuse tunne on küll küljes. Söögikogustega ma siiski arvestada ei oska, soojendan toitu mitme inimese eest xD.

Helena viis, kuidas kohvi teha: Kohvipulber tassi. Hmm, mul pole veekeedukannu..okei, keedan potis. Vesi läheb keema. Hmmm..huvitav, mul pole kulpi... Okei, teise tassiga võtan potist vett ja valan seejärel kohvi peale. Jeii!

Ja nüüd läheb arvatavasti dušistseenideks ja Samara mängimiseks ja mõrvamiseks... Arvutiõpetuse praktika with Liisa! :)

Ühesõnaga. Te võite mulle külla tulla, kes korterit näha tahab... Teatage ette ainult. :)

(Btw. Ma saan 2 nädala pärast 18. Pension läheneb... :S)

Only you.

Feel the rain on your skin

No one else can feel it for you

Only you can let it in

No one else, no one else

Can speak the words on your lips

Drench yourself in words unspoken

Live your life with arms wide open

Today is where your book begins

The rest is still unwritten

Just... something.

Kolimine läheb päris edukalt. Pooled asjad on siin ja pooled seal... Veider on elada nii, et kunagi ei tea, mida ma siit veel leida võin ja mida enam mitte. Aga noh, pole hullu... varsti olen kõigega seal.

Ja suuuured musid kõigile, kes vähegi aidanud on. :)

Lisaks võtab mu aja ära keemia õppimine. Tükk aega ma põdesin, et ma kukun niikuinii eksami läbi, sest ma ei oska absoluutselt. Aga siis mulle jõudis kohale, et wtf, miks ma siis ei õpi vaid põen? Nüüd ma siis õpin. Kui vaba aega on. :)

Aaa ja ma saan Rannapungerjasse see aasta jälle.. Algul ei pidanud minema, aga ma pidasin natuke läbirääkimisi. Ja need osutusid edukateks. (Ok, yeah, ma saan 18 ja lähen laagrisse... sooo what? Peaasi, et endal lõbus on! :D)

Oh, and something for those who think I don't care:

Mind ei huvita, kuidas te minu suhtes käitute. Ja ma olen saanud piisavalt tugevaks, et ma neelan alla kõik, mis mind häirib. Sest ma olen üritanud öelda, mis mulle ei meeldi. Olen üritanud, aga sellest ei piisa. Ehk see pole enam minu asi öelda, kuidas te käituma peaksite või kuidas võiksite. See peaks olema teie asi, kuidas te tahate, et inimesed teist mõtleksid. Ja milline arvamus minul teist on... See on teie asi.

Ja kui keegi peaks ikka veel arvama, et ma ei hooli, siis ma pole kindel, kas te mind üldse kunagi tundma olete õppinud. Või näete minus ainult seda, mida jälle minu enda vastu ära saab kasutada?

Enough for now.

Muutus ongi toimunud. Ma olen vahepeal mitu postitust valmis kirjutanud, kuid enne nupuvajutust korra pilgu peale heitnud ja kõik maha kustutanud. Sest miski ei loe. Ei loe see, mis ma ütlen, kirjutan, mõtlen või üldse arvan.

Ja nii ma siis kirjutasingi teksti valmis ja hakkasin mõtlema, et kes sellest üldse kasu saab? Mida teised sellega peale hakkavad? You know what? Mitte midagi. Ma olen vist ainuke, kes pole nii kangekaelne, et teiste jutte lugedes mõtlema hakata, et äkki on tõepoolest nii...

Ühesõnaga, ma hakkasin mõtlema, et miks kurat ma postitan kuhugi internetti üles oma mõtted, mis niikuinii midagi ei muuda. Ja ma pole kindel, et ma seda enam teen. Võib-olla kirjutan natuke igapäevategevusest. Aga muidu... Ma kardan, et oma mõtete avamine nõuab liiga suurt pingutust. Ma vist jätan need edaspidi isiklikuks ja ainult iseendale.

Hah, saite mis tahtsite. Mõtle, vingu, muretse vähem.. Mis teha, kui see minu loomuse vastane on. Aga oma masekatega ma kedagi enam ei piina. Sest nagu näha, ega mu elu millestki paremaks ei muutu. Ütlen midagi või ei, teised sellest ei muutu, ometigi mind tahavad nad muuta. Ja omast arust olen ma viimasel ajal hullemas seisus kui kunagi varem.

Close your eyes. Clear your heart. Let it go...

When the world keeps spinning around...

Miks mul on tunne, et mu elu on nagu ringiratast kõndimine? Üritan edasi liikuda, asjadest mitte mõelda ja neid südamest välja saada. Üks hetk tunnen, et kõik on perfektselt korras. Järgmine hetk olen punktis, kust teed alustasin...

Ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda enam. Kas oleks üldse võimalik sellest kõigest veel välja tulla?

Oot, kui ma ei taha, miks ma siis ikka veel kannatan?

Welcome home.

Guess what, guess what, guess whaaaaat?

Ma sain korteri!! Lõpuks ometi!!

Nii lahe. Ma tõmblen siin heameelest. Ja samuti ka sellest, et ma pole sugugi ainus, kes sellest nii vaimustuses on. See on nii nunnu, et teised ka sama õnnelikud on... :)

Ühesõnaga, me nüüd emmega läheme mingi päev mõõtma ja pilte tegema ja siis Mari hakkab kujundama. Jaaa, mul on oma isiklik sisekujundaja!

Ja Annemariga hakkame millalgi asju pakkima ja sorteerima. Ma kujutan ette, milline töö see kõik on.. ja kui palju kalleid asju ära peab viskama. Aga mis teha, üks peatükk elust saab otsa ja algab järgmine.. :)

Ees on palju tööd ja rõõmu... ;)

Everything happens for a reason.

"I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when they're right, you believe lies so you eventually learn to trust no one but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together." — Marilyn Monroe

........................................................

The more you like yourself, the less you are like anyone else, which makes you unique.

Walt Disney

Alari.

Ta on minu eks ja mu lapse isa. Talle meeldivad kalad. Suvi möödus rannas võrkpalli mängides. Vabal ajal sõidame jalgratastega bussidest kiiremini. Ja ta on üks parimatest laagrisemudest.

Palju-palju õnne, Alari!! :)

A. Milne "Karupoeg Puhh"

Notsu puges küljetsi Puhhi kõrvale.

"Puhh," sosistas ta.

"Mis on, Notsu?"

"Ei midagi," vastas Notsu Puhhi käpast kinni haarates. "Tahtsin lihtsalt teada, kas sa ikka oled veel siin."

..................................................................................

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.

"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."

"Ja Mõistust on tal kah."

"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."

Tükk aega vaikisid mõlemad.

"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

..................................................................................

"Sest need pole sugugi sihukesed asjad, mida võid aga minna ja võtta; need on hoopis niisugused asjad, mis ISE sinu juurde tulevad. Ja kõik, mida sa teha võid, on lihtsalt mõnda niisugusesse kohta minna, kust nad su üles leiavad."

Friends.

Kui ma olen üksi ja minu kõrval pole mitte kedagi.

Teate, kui kõrini on mul sellest, kuidas mulle kinnitatakse, et ollakse alati olemas. Te kas olete või ei ole. Ja miks ma kipun viimasel ajal üksi nuttes peolt koju kõndima? On mul keegi siis olemas?

Ma tõesti ei tea enam, mis on sõprus. Jah, sõbrad on need, kes on alati olemas. Need, kes teavad, et midagi on valesti isegi siis, kui sul on kõige suurem naeratus näol. Aga mis saab siis, kui ma vihaselt teise tuppa jooksen ja seal nutma hakkan.. ja samal ajal on nn sõbrad kõrvaltoas ja ei saa mitte midagi aru? Või siis..olen peol ja ütlen, et ma tahan koju. Ja jällegi kõnnin ma üksi.. ja nuttes.

Ja pole kedagi, kes võtaks vastu mu kõnesid või vastaks sõnumitele.

Ma ei tea enam, mis on sõprus. Mul on niigi probleeme enda usaldamisega, nüüd hakkab tekkima kahtlus ka teistega. Ma ei tea, keda usaldada. Ma ei tea, kes tahab olla kogu aeg olemas. Ja ma ei tea, kelle jaoks on need ainult mõttetud sõnad. Lubadused, mida kunagi ei täideta.

Mul on vaja ükskõik keda, kes mul alati olemas oleks. Miks on teda niii raske leida? Ühte inimest, kellel õnnestuks kõik pisarad ära kaotada? Ühte inimest, kellele ma saaks mõelda, et mul ei tulekski enam pisaraid?

Jah, ma tean, et see kõik on liiga masendav tekst siin. Aga keda peale minu see kotib?

Tahaks kalli, kuid pole kedagi, kes seda teeks. Tahaks, et keegi võtaks mult ümbert kinni ja kaitseks mind kogu maailma kurjuse eest.

Kas ma jäängi siia maailma üksi?

I'm nobody. I'm trying so hard to be somebody. To be the whole world for someone. But I'm still nobody.

Hear you me.

Ma seisan justkui keset... tühjust. Seisan ja ootan, et keegi mulle suunda näitaks, kuhupoole oma sammud seada. Puhub vaikne tuuleke, kuid mina ikka seisan. Ja ma ei tea, mida teha.

Ma võiks maha istuda ja ootama jääda. Ootama mida? Abi? Ja miks ma ei peaks ise oma eluga hakkama saama, vaid alati kedagi teist lohutama või suunda näitama ootan? Lõpuks siiski pole neid inimesi, kes on mulle kinnitanud, et nad on alati minu kõrval. Miks ma siis tühjuses seisan ja järjest rohkem kibestun? Miks mul on järjest sagedamini tunne, et keegi mind ei mõista?

Ma võiks kõndida tagasi. Astuda samm-sammult sisse vajunud jalajälgedesse ja vajuda tagasi auku, kust ma end vaevaga välja kaevasin. Aga seal oleks vähemalt kindel. Seinad ümberringi, tuttav ümbrus, kus keegi ei saaks haiget teha.

Ja ma võiks valida uue raja. Neid radu on kümneid, igaüks lookleb erinevas suunas. Need on ahvatlevad, kuid ohtlikud. Kunagi ei või teada, kus ma võin kukkuda või kust tõusta mäetippu ja jälgida päikeseloojangut.

Aga milline neist valikutest teeks mu õnnelikuks? Tahate teada? Mitte ükski. Miks? Sest ma ei suuda üksi eksisteerida. Mind ei ole olemas, kui ma ennast kellegagi jagada ei saa. Miks? Sest ma lihtsalt olen selline.

Ma seisan keset tühjust ega tea, mida teha. Ma ei taha enda kõrvale moraalilugejat, ma ei taha kedagi, kes mind muuta üritab. Ma ei taha kedagi, kes mind mõista ei üritagi. Ega kedagi, kes mind ei kuula. Ma tahan lihtsalt sõpra, kes on minu jaoks olemas. Kogu aeg. Mitte ainult siis, kui ma käed üles tõstan ja üksindusest hüplema ja karjuma hakkan, et tähelepanu võita.

Kas ma tahan liiga palju?

Crash world.

Go on

Get out of my head

I’m on the wrong side of a parallel universe

Am I alive or just dead

I've been stumbling in the dark

Crash world, yeah yeah

You may not know it now, but you're gonna miss this.

Ma kuulan viimasel ajal iga päev vähemalt korra seda laulu: Trace Adkins- You're Gonna Miss This.

You're going to miss this
You're going to want this back
You're going to wish these days
Hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're going to miss this

See paneb mind igat päeva hindama. 12ndike lõpukell pani mind mõistma, kui kiiresti aeg tegelikult läheb. Ja nüüd ma lihtsalt võtan ette järjest uusi asju, üritan tutvuda uute inimestega ja lihtsalt elust rõõmu tunda. (Nojah, kes muu ikka hooaja viimasel kuul trenni otsustab minna... :D)

Aga jah. Ma olen lihtsalt palju õnnelikum inimene. Energilisem ei saa öelda, sest ma pole viimasel ajal just väga palju magada saanud, kuid vähemalt tegutsemisindu on. Noh, kõige suhtes peale õppimise.. :)

Õues on mõnus suveõhtu hõng. Pole enam kaugel. Aga seniks naudin päevi, mis selleni jäänud.. pole enam kaua 17 olla jäänud. Ma ei taha suureks kasvada..

Ps. Haha, ma olen nädala lõpuni üksi kodus.. ;) (Okei, vend on ka, aga ta ei loe. Okei, kass on ka..xD)

Secrets.

Ma olen segaduses. Sest ma ei saa mitte millestki aru.. Mu tunded on kõik omavahel sassis ja ma ei tea isegi, mida ma tahan.

Ma kiigun praegu meeldimise ja ülesaamise vahel.. Ja ma ei oska öelda, kumba ma rohkem eelistan. Mõnes mõttes tahaks ju vahelduseks tühja südant. Samas. Tühjus ei tähenda õnnelikkust.

Või kas ma tahan siiski edasi vireleda lootuses, et äkki seekord...? See on ka tobe. Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Miks ma juba õppima ei hakka? Nii palju kordi on ühte asja läbi elatud ja jätkuvalt ma tahan kõndida mööda sama rada.

Lootus. Teeb see midagi head ka? Või ongi ainult lohutus lollidele? Ja miks ma ometi loodan? Ma ei mõista, elus on nii palju, mis meile hea pole, aga ometigi ei taha me loobuda. Kas see on sõltuvus? Lootusest?

Mul on viimasel ajal tekkinud vajadus kõigile millegagi tõestada, et mul on õigus. Isegi kõige tühisematele asjadele vaidlen ma vastu ja üritan südamest rääkida, mis mina arvan.. Ometigi ei suuda ma enamasti kedagi veenda. Ma ei tea, miks mind see praegu häirib, inimene peaks vähemalt ise endasse uskuma ja mitte hoolima teiste arvamusest. Kas ma tõesti langen jälle sõltumise alla? Et mina olen nii nõrk ja sõltun teistest.. ja siis ma otsin kedagi, kes vahelduseks ka minust sõltuks? See on tobe.. võimu püüda. Aga ma ei taha oma nõrga iseloomuga üksi seal madalal kükitada ja loota (jälle lootus!?), et äkki keegi nüüd vaatab mulle ka otsa ja küsib minu arvamust ja talitab selle järgi..

Ma tean, et siin hakkab vaikselt pikale venima, aga midagi on veel. Ma tahaks, et inimesed suudaksid mulle rääkida, kui neid miski vaevab. Minu ümber on tekkinud liiga palju saladusi, mis tekitavad oletusi ja lootusi (!!!!) ja millega ma ei oska midagi peale hakata. Ma tahan aidata, aga ma ei saa seda teha, kui mulle kõigest rääkida ei taheta. Ma ei salli eelarvamusi.. kuid just asjade mitte rääkimine tekitab neid. Ja ma tõesti tahaks, et inimesed ütleksid mulle otse, kui miski neid häirib. Muidu ma ei tea. Lihtsalt ei tea. Ja ei saa aidata.

DROP, COVER AND HOLD ON!

Kusjuures ma ei saakski mingit muud pealkirja sellele postitusele panna. See viimane nädal on olnud lihtsalt.. üle kõige! Meil on oma kuldne viisik ja oma kallis moeshow seltskond, kes on kõik niii lähedaseks ja kalliks saanud. :)

Me oleme nii lahedad. Ma ei saanud seda ütlemata jätta.. :D Kolmapäev oli nagu täiesti teine maailm. Terve hommiku õmblesime veel viimaseid detaile (hah, saime isegi Arko nööpe õmblema.. ), siis tegime soenguid ja meike.. Laki pudel sai mul küll tühjaks ja juukseid harutasin ka pärast väga kaua. Poisid said endale tumedad silmad.. ja mõningal juhul ka roosa habeme :D

Me võtsime kõike kuidagi väga vabalt. Mul tuli närv alles siis sisse, kui me enne showd lava taga seisime ja käsi koos hoidsime.. siis ma tundsin, kuidas mu kõhus kõik tõmbleb. Aga proovi ajal oli kõik korras. Liigagi korras, me lihtsalt lõbutsesime, tantsisime lava taga.. teised vaatasid meid eriti imelikult, aga me ei hoolinud. Peaasi, et endal lõbus oli. :)

Ehk.. SHOW OLI SUPER JA MA ARMASTAN TEID!!!

Kusjuures see show muutis mind ennast ka. Ma olen igal pool palju vabamalt, suhtlen rohkem ja olen palju positiivsem. See oli nagu mingi energialaks, mida ma kaua oodanud olen. Ja ma nagu ma juba mainisin, siis inimestega saime ka lähedasemaks. Ja see on lihtsalt niii lahe, me oleme tõesti kuldne viisik.. Kui me koos oleme, siis on nagu mingi energia ja kõik on kogu aeg lõbus ja naljakas.. Niii hea. :)

Selle nädalaga suutsime Marje juurde mõnusa läbu teha. Aga me täna tegime selle heaks, koristasime eriti korralikult kõik ära. Ja ma peaks mainima, et ma pole vist kunagi Marje tuba nii korras näinud.. Mitte, et ta meid pärast läbi sõimas, aga me armastame teda ka! :)

Eilne tõestas, et minuga on kõik korras. Mul oli vahepeal tunne, et mul pole enam ühtegi tunnet.. (loogiline, ma tean.. xD) Ja eile suutsin ma isegi mitte kõige kainemas oleks mõnest eemale hoida. Ei, ma pole päris üle. Aga ma ei taha ka teda enam. Ma arvan, et minu jaoks on kuskil keegi parem.. Sest keegi, kes mind väärib, ei teeks mulle nii palju haiget. Vot. :)

Järgmise korrani, kui mul jälle natuke aega on.. Meil saab aprill juba läbi. Ja ma pean endale mingi kuu aja jooksul korteri leidma. Kas ma mainisin, et mu vend sai Treffnerisse sisse ja ema juba ostab Tartusse korterit ja ma jään üksi Tallinna elama? Noh, nüüd mainisin igatahes. :)

Long, long day.

Olete tundnud, kuidas ajast jääb väheks? Minutid, tunnid ja päevad lähevad mööda, kuid siiski on tunne, et sellest ei piisa. Tuleb kärpida uneaega, süüagi ei jõua, õppimisest ei hakka rääkimagi. Tegelikult on isegi tunne, et kool ongi koht, kus puhata. Varem poleks seda kunagi arvanud, kas pole?

Lamp plahvatab, käed on musta ja roosa aerosoolvärviga koos, porgandid on nõelapatjadeks, Lifehouse sõnad on peas, lademetes energiajookide pudeleid, CD-de puurimine öö läbi, lõpmatu asjade otsimine.. riided, toit, õmblusasjad, ketid, meik on kõik segamini.

Vähemalt on tööga koos käinud ka lõbu ja naer. Geniaalsed avastused meestest ja porgandite matmine..

Selline oli nädalavahetus. Oot, meil oli nädalavahetus???

Vähemalt koolis teevad kõige tavalisemadki asjad rõõmu. Pisiasjad. Aga mõnikord tuleb neilegi tähelepanu pöörata.. eriti, kui ammu pole selleks võimalust olnud.

Easier to be.

Ma jälle ei tea, miks mul blogi ees lahti on. Nagu midagi oleks, mis kõigest jõust tahab minu seest välja saada, aga ma pole isegi kindel, milles probleem on. Lihtsalt kuidagi raske on olla.

Ma isegi ei oska seda väga hästi sõnadesse panna. Ma olen viimasel ajal raskemad asjad tahaplaanile lükanud. Lihtsalt kiire on, polegi aega oma hingeelu peale mõelda.. Aga nüüd hakkab kõik uuesti tagasi tulema, koguneb minu sisse ja kui ma seda välja ei saa, siis varsti plahvatab.

Kusjuures see vahepealne aeg on tõepoolest palju kergem olnud.. See, kui ma oma muredele üldse ei mõelnud. Kohe päikest ja head tuju oli palju rohkem. Ja ma tean teistest ka jälle natuke rohkem, nii on rohkem aega ka teisi aidata ja ära kuulata ja lihtsalt olemas olla.. Tegelikult olen ma seda kõike kogu aeg ja kõik peaksid seda teadma, aga.. ehk on seda siis lihtsalt raskem näha.

Oma murede peitmine pole iseenda vastu aus. See on nagu sa peidaksid osa endast.. käe või jalata on ju raske hakkama saada?

Ja tegelikult on kogu see tekst siin suhteliselt mõttetu. Ma panen nüüd kogu oma energia ühte lausesse, millest enamus arvatavasti aru ei saa. Aga see tõepoolest häirib mind..

SELLISEID PM-E EI TOHI KIRJUTADA!!!

Ja midagi muud mõistlikku ma ei suudagi kirjutada. Ma pean kõigepealt oma sassiläinud mõtted lahti harutama.

Ja ma ei kujuta ettegi, kes sellist asja lugeda viitsis..

Life is what you make it.

Just throw your hands up high.

Tere.

Mingid ülikiired ja tegusad päevad on olnud. Täna jooksime Marjega 12ks kooli, et tantsuvõistluseks harjutada. Sealt kaheks Laagnasse, et Pranglimise Tallinna finaalil võistelda. See lõppes 14.50. Ja 15.00 pidime uuesti olema oma koolis, et klassidevahelisest tantsuvõistlusest osa võtta.. busy, huh? :)

Igatahes. Viimased uudised on need, et me Marjega mõlemad saime Riiga MM-le. JEEE!!!! Ja 9ndal on Eesti karikavõistlused ka, kuhu me kolmekesi oma kooli viisime.. Tavalises võistkonnas on 5 inimest. Tantsuvõistluste kohta ma ei oska midagi kindlat öelda, selle tulemused saame teada esmaspäeval.

10ndal tuleb Telliskivi loomelinnakus meie moeshow esitamisele. Ja 11ndal on mingi mitme kooli ball, mida meie klass korraldab.. 13ndal on Sedamoodi peaproov ja 14ndal siis selle finaal. Ja 24ndal sõidan Riiga maailmameistrikatele..

Huvitav, millal ma õpin???

Üldiselt on mul ka kõik hästi. Tuju on hea ja isegi ühtegi probleemi ei paista hetkel silme ees..

Ja kevad on!! Soe on ja päike ja.. lõpuks saab jooksmas käia ja varsti rattaga sõitma ja varsti on suvi ja siis on jälle rannas võrkpall ja.. Minu sünnipäev ja..jah. :)

Ühesõnaga, kõik on nii korras. Vahelduseks. :)

Make me crazier and crazier.

Ma olen kolm päeva jutti lihtsalt kõige peale naeratanud ja suvalistel vaikusehetkedel naerma pursanud. Hmm, miks? Sest elu on lihtsalt liiga nunnu. :)

Elu oleks igav, kui seal ei oleks tõuse, mõõnu, keerdusid ja pöördeid.. ja lihtsalt veidrusi. Ja kui mõtlema hakata, siis on head alati rohkem kui halba. Halval on lihtsalt suurem energia, suurem mõju meie mõtlemisele. Tal on võime meie ajusid vallutada kõige kurja, kõleda ja külmaga. Halb kaevab meile augu ja lükkab meid sinna sisse, ise meid halvates.

Aga miks kuradi pärast me peaksime talle alluma?

On palju nõuda, et kogu aeg oleks hea tuju. Isegi see läheks pikapeale tüütuks.. Aga pole ka vaja kogu aeg augus kükitada. Sest püsti tõustes näeme, et auk on ainult puusani...

Minul viskas augus kükitamine üle. Mured on nagu mingi narkootikum.. sööd ja siis oled tükk aega kuskil teises maailmas, kus miski muu enam ei loe. Aga teate, mis? Mul on kama! Ma parem naudin elu õnnelikke hetki, naeratan (kuigi mõnikord natukene kurjasti ja kahjurõõmuga.. anna andeks:) ) ja lihtsalt elan. Vahelduseks võib ju, kas pole? :)

Dream.

It's all so clear to me now.

Teate, mis. Päike on väljas, kevad südames ja liblikad kadunud. Jei!

Unenäod peaksid olema inimese alateadvus, eksole? Niiet.. Jei! Ühesõnaga, lõplikult saan ma üle, kui tuleb keegi uus. And I don't even want to know, who's that bastard. :D

Igatahes.. Kena päeva jätku teile!

Walking on a boulevard of broken dreams.

Ma avastasin, et ma ei suuda tagasi kõndida mööda teed, kust ma tulin. Mulle meeldib liikuda edasi ja ma ei taha ümber pöörata. Ometigi kõnnin ma oma eluga kogu aeg mööda sama rada.. või kükitan ühe koha peal maas. Eks ma pean natuke hoogu võtma ja pöörama teele, kus ma varem käinud pole.

Kõndisin jala Piritale. Jah, minu puhul normaalne.. tahtsin teha väikese jalutuskäigu, mis see 7,5 km ikka ära pole. Lund sadas ja ma olen jälle läbimärg.

Aga päris mõnus jalutuskäik oli. Inimtühjad tänavad ja muusika mängis nii valjult, et kohati hakkas valus. Ma ei tahtnud oma mõtteid kuulda.. Vahepeal olid luiged Pirita teele tulnud.. üks hetk vaatasin lihtsalt, et mingid pardijäljed on maas. Järgmine hetk nägin luikesid, kes peaaegu mu kõrval ringi tõmblesid. Ja mõne kilomeetri pärast nägin maas surnud lindu, kellele ma peaaegu peale oleks astunud. Ma oleks äärepealt keset Pirita teed lihtsalt nutma puhkenud..

Ja siis hakkas mingi joodik minuga ilmast rääkima. Ka tüüpiline, ainult selliseid mehi ma ligi tõmbangi.. Muidu ajas päris mõistlikku juttu, aga see alkohais, õõõhhh.. :/

Vähemalt sai natuke oma ajusid tühjendada. Lasta lihtsalt muredel ära voolata ja natuke positiivsust juurde tuua. :)

Am I still waiting?

Kaua võib ühtede ja samade tunnetega jamada, ma ei saa aru. Ma kinnitan endale, et ma tahan üle saada ja eluga edasi minna, kuid südames ikka ootan ja loodan ja ei liigu kuhugi. Ja ma ei oska enam midagi teha ka, et asi paremaks muutuks. Kõik justkui muudaks asja veel hullemaks.

Teate seda tunnet, kus mõnikord tahaks kõige ja kõigi eest kaugele ära joosta? Noh, ma saaks praegu sellist olukorda nautida.. kõik on kusagil kaugel. Tõsiselt. Kõik sõbrad on kaugel ära ja ühtki kohustust pole. Ma peaks kõigest vahelduseks rõõmu tundma, aga.. see on juba ammu teada asjaolu, et üksindus mulle hästi ei mõju. Tegevusetus samuti.

Kevad võiks ka tulla. Kõndisin paar päeva tagasi jala koju.. vihma sadas ja ma olin pärast täiesti läbimärg, aga see on ükskõik. Lihtsalt niii hea oli tunda vihmapiisku lumehelveste asemel..

It's milkshake time!

Kui sul on halb või kurb tuju, siis võta mõni sõber kaasa ja mine joo jäätisekokteili. Jäätisekokteil sisaldab mingeid veidraid keemilisi aineid, mis tekitavad sinu ümber positiivse aura ja tõstavad su tuju.

Milkshakes save the world!!!!

Postituse pühendan.. haha, raske arvata.. XD No võib-olla on ka. :D Hahh, aga ma ei ütle :D

Mul on ajud kuhugi kadunud ja ma käitun täna veidralt. Vabandan juba ette :D

Before the storm.

I know this isn't what I wanted,
Never thought it'd come this far,
Just thinking back to where we started
& how we lost all that we are

We were young & times were easy,
But I could see it's not the same.
I'm standing here, but you don't see me,
I'd give it all for that to change.
And I don't want to lose her,
I don't want to let her go.

I'm standing out in the rain,
I need to know if its over,
Cause I will leave you alone.

Flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold her,
Like I did before the storm

And with every strike of lightning
Comes a memory that lasts

Not a word is left unspoken
As the thunder starts to crash

Maybe I should give up

I'm standing out in the rain,
I need to know if its over,
Cause I will leave you alone.
Flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold her,
Like I did before the storm

Trying to keep the light from going in

And the clouds from ripping out my broken heart.
We always say a heart is not whole
Without the one who gets you through the storm.

Standing out in the rain,
Knowing that it's really over-
Please don't leave me alone

I'm flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold you,
Like I did before the storm

Like I did...

Before the storm

When the waves are flooding the shore...

Muusika on maagia. See on nähtamatu jõud ja samas nii võimas, et suudab meid kontrollida. Igaühe jaoks on olemas meloodia, mis nad jalust rabab. Mida kuulates võib sind tabada kõige puhtam reaalsus, sügavalt südamest võivad välja tulla tunded, mille olemasolust varem aimugi polnud.

Kõige lihtsam on oma tundeid väljendada läbi muusika. Kõik oma emotsioonid võib panna väikesesse laulu. Mõne jaoks võib see laul näida väärtusetuna, kellegi teise jaoks on see pisike pärl, tänu millele iga tema päev särab.

Muusika on keel, mida mõistab kogu maailm.

Muusika pani mind mõtlema.. Vahelduseks on hea seda ka vist teha. :) Lihtsalt aeg-ajalt satub lugude peale, mille viis kõik muud mõtted peatab ja lihtsalt kuulama paneb. Täna võlus mind see lugu.

Ja need sõnad ka..

Matchbox 20- Unwell

But I'm not crazy, I'm just a little unwell
I know right now you can't tell
But stay awhile and maybe then you'll see
A different side of me
I'm not crazy, I'm just a little impaired
I know right now you don't care
But soon enough you're gonna think of me
And how I used to be...me