Oeh.

No niiniinii raske on viimaste eksamite jaoks end kokku võtta ja korralikult õppida. Eriti kui enne seda järsku lisatööpäevi tekib ja magada ei saa. Ja kui on ilusad ilmad ja mõnus kevad ja Miina Tallinnas ja UNI ja... Lihtsalt oeh. Ma olen õnnelik, et maikuu läbi saab. Jõhker värk see töötamine ja ülikool korraga, aga kuidagimoodi peab ju ellu jääma. Võib-olla teebki tugevamaks ja vastupidavamaks ja kõike. Tegelikult, juba ammu on selle mõju tunda.

Nüüd tuli äkiline mõistmine, et maikuu viimane päev on ja mul on 2 nädala pärast sünnipäev ja ma ikka ei tea, kas pidada või ei ja ma saan 20 ja omg ma olen nii vana ja omg veelkord ja tegelikult see pole üldse nii vana ju. Ainult 2 ilmus ette. Esimene tõsine juubel. Oookei, ikka liiga vana.

I DON'T WANNA GROW UP!!!!! :(  (Jah, ma nüüd mossitan nagu laps. Don't let the kid inside you die :D)

Homme on lastekaitsepäev ja tasuta loomaaed. Niii loodan, et ilmateade paneb jälle metsa ja ei saja terve päev vihma, tahaks sinna minna. Pole ikka väga ammu käinud.

Olgu pealegi. Ma nüüd lähen õpin suhtekorraldust edasi. Siis saan varem magama ja siis tuleb homne päev ka varem. Siis ma ei pea enam kallistusi ja musisid igatsema. 2 päeva eemal olla on millegipärast veidralt raske. Tõsiselt, ma olen nii needy. Või on see normaalne? Dunno. Olen lihtsalt weirdo. Ikkagi, tahan kaissu ja laupäeval piiiikalt magada.

Olgu, tibud, ma sukeldun konspekti higlightima (jah, ma ei saa ilma õppida, kui markeriga konspekti ei värvi :D:D). Olge tublid ja ilusat mai lõppu ja veel ilusamat juuni algust!

Feels like I'm always living out of my suitcase...

...what about all the years in between,

Just trying to find my place.

I live in no man's land,

With no way home like you don't understand

Cuz you so here, you so there, not really anywhere...

Ma ei tea, miks ma sellesse nii väga armusin. Võib-olla sellepärast, et see on totaalselt minu stiili lugu.Või siis sellepärast, et sellel on lihtsalt megahead sõnad. Igatahes hääletasin Taani poolt ja olen seda lugu täna non-stop kuulanud. Kui just tööl raadio välja arvata... aga isegi seal kummitas peas, niiet see ka ei loe. :)

See tuletab meelde, et tahaks nii kolida juba. Püsimatu nagu ma olen.

Nüüd on viimane nädal pingutamist jäänud. 1 raskem eksam veel teha, 1 lebo arvestus veel teha. Mõned päevad tööl ka ja siis läheb juba lahedamaks ära, palju vabu päevi ja SUVI!

Ma ei tea, miks ma viimasel ajal blogisse muusikat topin.:D Aga no sähke, üks lugu veel. Niikuinii meeldib ainult mulle, aga oh well siis... :D

Weightless

And I feel like I'm weightless, weightless when we're together..

"Asjad pole iseenesest head või halvad, ...

...me mõtleme need headeks või halbadeks." W.Shakespeare. Tore,et isegi konspektidesse armsaid ütlusi juurde on pandud.

Tegelikult oli mul lihtsalt organisatsioonipsühholoogia õppimisest pausi vaja. Esmaspäeval eksam. Teisipäeval isiksusepsühholoogia, homme võtan selle ette. Pühapäeval tuleb töömaraton, aga loodetavasti on rahulik päev ja saan selle 13 tunni kõrvalt organisatsiooni veel õppida. Huvitav on vähemalt. :) Tööleminekuga seoses nägin juba õudusunenägusid, kõik oli valesti ja uus ja ma ei osanud midagi. Haha, uued blenderid pole nii hirmsad tegelt, ma tean. :D

Eile võtsin Aliase karbi kapiotsast alla, pühkisin tolmust puhtaks, tegin lahti ja... oii, kes sinna sisse kolinud on, sipelgad! Õhhhhhhhhhhhhh. No ei ole meeldiv, mul on kõige suhtes siin parakad juba. Ükskord olid nad kotis oleva veepudeli korgi alla roninud. Tore, et ma enne nägin, kui jooma hakkasin... Nüüd kontrollin iga jumala kord, ega korgi all sipelgaid ei ringi ei jookse. Ükskord oleksin äärepealt sipelgatest kubiseva hambaharja suhu pistnud, no täiesti lõpp, kuidas ma hüppasin.

Igatahes, nüüd on nad otsustanud kapi otsas mu asju vallutada. Loodan siiski, et saan siit varsti minema, ei hakka enne puutumagi, tulevad nkn tagasi. Kolides pean siiski kõik asjad ükshaaval üle kontrollima, jee, edu mulle.

Kasutasin vahepeal oma vabu päevi ära ja lisaks magamisele jõudsin isegi Tartu tripi ära teha. Ehk siis linnas ringi jalutada ja tibusid näha ja joogitada ja vessutada ja kooki teha. Emadepäev oli siiski. Pühapäeval jõudsin maale ka, päris mõnus oli. Suvel tahan kindlasti kauemaks kui 2-ks tunniks sinna minna.

Aga kurja, mõnikord ma olen ikka Marje peale kade. Piloot oleks nii awesome olla. Ja kenad palgad ka. Kurja. Tegelikult on psühholoogia ikka megahuvitav ja ma ei kahetse seda valikut, eriti kui saan matemaatika järgmine õppeaasta veel kõrvale ka võtta. Jah, ma tean, et selle haridusega on megaraske tööd leida ja see paneb muretsema küll. Ja ma tõesti ei salli teiste eelarvamusi ja mõnitamisi, et see on lollide ala. ÜKSKÕIK, millisel alal sa loll oled, sa ei jõua kuhugi.. ja vastupidi - kui sa ei ole loll, siis ei kuku ülikoolist välja ja pärast ei jää ka kaugeltki mitte töötuks. (Niiet Pähkel, Annemari - stop it! Teil on minust hea arvamus ikka no.) Ma tean, et ma pole loll ja ma tean, et ma jõuan kaugele, sest ma viitsin vaeva näha, kui ma midagi tahan. (Nõudepesu selle alla ilmselgelt ei kuulu.)

Nüüd oleks aeg juba õhtusöök ahju pista (kartulivorm kodujuustu ja sinihallitusjuustumaitselise sulajuustu ja tavalise juustuga) ja samal ajal edasi õppida.

Muideks, esmaspäevaks lubas juba 24 kraadi sooja. See tähendab päikese käes bikiinides õppimist. Uh, tahan, suviiiiiiii!

Tomorrow might be good for something..

Mõnikord ei mõista me isegi päris täpselt, milleks kõigeks me suutelised oleme. Aga 9 päeva jutti rasket tööd, ülivarajasi ärkamisi, eksamiteks õppimist ja nende A-dele sooritamist, samal ajal tegeledes ka jooksvate probleemidega, uue elukoha otsimisega, töökohtade sirvimisega ja üritades kõigest paari euroga söönuks saada....Mõnikord üllatan ma iseennastki. Vahepeal on mõnus, kui iseendalegi kohale jõuab, et ma olen tubli. Kui vaja, saan hakkama. Kõigega.

Samas pole ka ime,et pärast kõike seda üks pisikene pettumine võiks hetkeks maha murda. Võib-olla tähtsustasin ma ise selle üle, aga võib-olla see ongi minu jaoks väga tähtis. Ilmselt natuke mõlemat. Siiski, pole hullu. Miski pole maailmalõpp ja kõik ei saagi alati roosa ja lilleline ja häppihäppi olla. Vähemalt ma tean, et õnnelikke ja parimaid hetki on küllaga. See on ka mõnus.

Homme sõidan lõpuks ometi Tartusse ja olen selle üle rõõmus ja ei lase end häirida, et see pole nii perfect kui ma lootsin. Võib-olla tuleb teistmoodi perfect.

Varajane suvealgustšill vesipiibu, kokteilide, hea muusika ja toiduga ning kõige kallima inimese ja parima sõbraga on igatahes hea algus sellele hooajale. :)

Spaceship

Gotta stay above the clouds

Cause without feet both on the ground

We'll never love

Yesyes.

Kui elu on raske ja halb (ma siiski ei taha ropendada), siis peab tegema midagi, mis selle paremaks muudaks. Oh really. Aga mul ikka võttis aega, et see kohale jõuaks.

Uued elukohaotsingud käimas ja sügisest uued töökohaplaanid. Kaua võib rabada ja koolist puududa selle jaoks, et ikka halb ja pankrot oleks. 

Tuleb miskit ette võtta. Isegi tudengitel ei pea niii raske olema.

Ühesõnaga, kui keegi teab kedagi, kes otsib endale korterikaaslast (hinnaklass=vaene tudeng), siis võite teada anda! :)