What I've done?

Viimased päevad on olnud väga tegusad. Reede lõppes põhimõtteliselt viimaset moeshow detailide otsimisega ja paikapanemisega. Öö tuli ja läks silmapilgutusega ja laupäev.. oli väga omapärane ja kiire päev.

Te ei kujuta ette, kui lahedalt see moeshow lõpuks välja kukkus. Kuigi me tegime viimastel sekunditelgi veel meiki ja pooled asjad jätsime maha ja unustasime ära, aga see oli nii super!! Tõsiselt. Mõnus närv oli küll sees, pärast käed VÄGA värisesid. Aga ma ei unusta kunagi seda tunnet, mis mind valdas, kui ma taipasin, et kogu kolme kuu töö tulemus sõltub sellest kolmest minutist, mis me laval oleme. Rahulolu ja närvilisus segamini.. omapärane. :)

Ja minu arust läks meil väga hästi. :) Neljapäeval saab teada, kas oleme finaalis või ei.

Drop, cover and hold on!

Siis käisime oma meikide ja sonksidega linnapeal. Ma tean, et kõik jõllitasid meid ja ei osanud arvata, kust küll meie välja karanud oleme. Aga ma ei pannudki seda väga tähele, mul oli parematki teha.

Aa, mingid mehed tahtsid meid sebida. Ja reaalselt mingid vanad mehed! Aga õnneks nad küsisid enne üle, kas me oleme üle või alla 18. :)

Mis te saate, kui panete minu ja Marje kahekesi ühistranspordi peale? KAKS katkist trammi.

Köhhköhhfeilköhhköhh..

Ja siis tuli pidu. Hommikul oli küll väga veider üles tõusta, ma pole siiani oma moosinäost lahti saanud, iga natukese aja tagant hakkan naerma. Ütleme nii, et.. kõigil oli tegemist. Ja ma ei lugenudki kokku, mitu korda ma mingit klaasi või midagi ümber ajasin. Või mitu korda mind riietega lumme visati. Või mitu korda ma jalutades pikali pidin kukkuma. Ühesõnaga väga lahe õhtu oli! Detailidesse ma ei lasku, aga ma nüüd siin naeratan edasi.. :)

Täna on kahel mulle väga kallil inimesel sünnipäev. Ehk. PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE, Kaire ja Joosua! Palju kallisid ja musisid ja teadke, et ma olen teile alati olemas. :)

Liblikad ärkasid ka uuesti ellu.

Marjele avaldan kaastunnet.. :/ Ja kallistan teda hästi-hästi-hästi kõvasti!

These words are my heart and soul.

Ma olen üleöö kuidagi lõbusamaks ja pohhuistlikumaks muutunud.

Ma ei viitsi muretseda. (Nojah, ma pole maganud ka.. xD)

Kunagi oli vaja koolis enese naturalistlik kirjeldus teha, ma otsisin siis endast halbu külgi. Siis ei osanud peaaegu keegi minu kohta midagi halba öelda, ükskõik kui palju ma küsisin. Võib-olla nad lihtsalt ei julgenud öelda, aga ma jään lootma, et nad on pigem minu vastu ausad.

Igatahes. Ma ei tea, mis minuga vahepeal juhtus, korraga oli kõik valesti ja kõiki häiris miski. Ehk ma üritasin kõigega hammustada liiga suurt tükki, mida ma läbi närida ei suutnud. Ja siis said ka kõik teised valesti aru. Aga eks kõigil ole selliseid aegu, kus nad on segaduses ja otsivad tõelist ennast.

Ma tean, et see inimene on mul veel alles, kellest ma siis kirjutasin. Ja ma tahan väga teda tagasi ning olen isegi kindel, et ma saan sellega hakkama.

Minu naturalistlik kirjeldus

Öeldakse, et inimene on see, kes on ta sõbrad. Ma leian, et ise on üldist ja igapäevast ennast on raske kirjeldada, neid omadusi näevad paremini inimesed, kellega iga päev suheldakse.

Kui küsida mõnelt healt sõbralt, mida nad minust arvavad, siis tuleb sinna hulgaliselt positiivseid iseloomuomadusi. Nad ütlevad, et ma olen heasüdamlik, igatpidi pühendunud ja positiivne inimene. Usaldusväärsus ja asjaolu, et ma olen hea kuulaja ja hoian kinni sellest, mis on mulle tähtis, ei jää ka välja. Negatiivsete omaduste juures jäädakse tavaliselt mõtlema, kuid siiski neid leitakse ka- põikpäisus ja see, et ma asju liiga südamesse võtan.

Minu mõtteid aga kõik teised alati ei kuule. Ma küll kurdan, kui miski mind häirib, kuid mõned asjad jätan enda teada. Näiteks ma olen väiksest peale inimeste üle kade olnud, kui neil paremini läheb kui minul. Aastatega on see väiksemaks jäänud ja nüüd ma seda enam välja ei näita. Ebameeldivad tunded jätan ma ka enda sisse, kui on võimalus, et ma sellega kellelegi teisele haiget teen. Enda arust on see üks minu pahupool- ma tahan näida teiste silmis parema inimesena, kui ma tegelikult olen. Ma ei väida, et ma läbinisti paha olen, lihtsalt on mõned omadused, mida ma ei taha teistele näidata.

Teine halb omadus, mis rohkem välja tuleb on see, et kõik tunded lähevad liiga sügavale minu sisse. Armumised, mis minuvanusel liiga tõsised ei tohiks olla, võtavad väga vähe aega, et tulla ja väga kaua, et üle saada. Kui keegi minu kohta halvasti ütleb või muul moel kurvaks teeb, siis olen ma tükk aega negatiivne ega oska positiivsust leida. Samas kui ma millegi üle rõõmustan, siis olen ma kaua heas tujus ja tihti nakatan ka teisi.

Mind on pool mu elu kasvatanud ainult ema ja ma olen kogu aeg arvanud, et ma olen oma emast ja ka vanaemast täiesti erinev. Vanaema on nimelt ka hästi heasüdamlik ning võtab asju liiga südamesse ja nad mõlemad on kohati arad. Kuid kui sügavamalt järele mõtlema hakata, siis tuleb välja, et need omadused on ka minul olemas. Emaga ühendab mind veel ettevõtlikus ja selle järgi minemine, mida ma tahan- mõnikord on vaja natuke julgust koguda. Ometigi olen ma tunduvalt suurem tuulepea ja palju muretum- ema leiab, et ma olen väiksest peale selline olnud, arvanud, et küll asjad saavad tehtud. Tegelikult see ongi nii, ma võtan asju mõnikord liigagi hooletult. Kuid asjad, mis mind huvitavad, teen ma südamega ära.

Mul on hetkel tunne, et ma olen jõudnud ikka, kus ma saan aru, mis minu jaoks tähtis on. Minu iseloom ja maailmavaade on välja kujunenud, viimistlus aga veel kestab. Sisemuselt tahan ma olla veel laps, kuid ma olen koos väikese hirmuga valmis selleks, mis mind ees võib oodata. Inimene õpib ja areneb kogu oma elu, kuid ma üldiselt tean juba, milline maailm mulle tundub. Vaja on ainult erinevaid asju kogeda. Ma tean, milline ma olla tahan ja ma püüdlen selle poole.

Eks te kõik saate nüüd oma arvamuse, kas ma olen selline või ei. Ise ma arvan, et mingi pealmise kihi alt tuleb selline inimene veel välja. Ja ma ei ütle, et ma olen perfektne- ma ei tahagi olla, see oleks igav!- aga mulle meeldis see, kes ma olin. (Isegi ema arust on ainus minu negatiivne omadus muretus..hmm, on see ikka negatiivne? Leiaks selle tagasi, oleks kõik super! :) )

Ja ma tõesti püüan ennast uuesti leida.

I'm right here.

When I can't be with you, dream me near,

Keep me in your heart and I'll appear.

Kõige paremad sõbrad on need, kes hoiavad sinust kinni. Ükskõik, kui paha tuju sul on või kui mõttetute asjade peale sa solvud ja neid eemale üritad tõugata, nad lihtsalt panevad kogu oma jõu mängu ja ei lase lahti. Ja selline asi teeb suhted tugevamaks, igaühe jaoks.

Kahju, et head ajad kiiresti mööda lähevad. Sõpradega veini juua ja šokolaadikooki süüa ja juttu ajada võiks päevad läbi. Mõnus vaheldus kiiretele koolipäevadele. Aga.. õnneks lähevad ka kiired koolipäevad kähku mööda ja varsti tuleb järgmine nädalavahetus..

Ma igaks juhuks mainin, et keegi ära ei ehmataks.. ma pole enam nii hele brünett. Nüüd olen natuke tumedam.. :)

Mul on oma isiklik pisike juuksur :*

Huvitav, kas liblikad ehmatasid ära, et neid nii vähe tunda on? Veider, ma ei oska kohe midagi arvata..

Cry.

Kõik on kui peotäis vett, mida ma meeleheitlikult hoida üritan, kuid tilkhaaval see kaob.. kuni ma loobun ja peod lahti lasen.

Pole ime, miks kõik minust eemalduma hakkavad. Ma olen tujukas ja isekas ja mõtlen viimasel ajal ainult endale. Ma ka ei tahaks sellisega suhelda..

Ma ei tea, mis mulle sisse on läinud. Kõik on kuidagi.. väga valesti. Kõik lihtsalt libiseb käest ja ma ei jõua midagi enam kinni püüda. Kas pingutada veel, kuni tuleb järgmine murdumishetk ja ma lihtsalt pisaratel voolata lasen? Või lasta kõigel lihtsalt minna?

Ma ei taha enam. Mitte midagi, ma ei suuda, ma ei jaksa. Ma tahan ainult magama jääda ja enam mitte kunagi ärgata- unenäod on alati etemad kui reaalsus.

Püüan nii hoolega kõikjale sobida, kõikjal olla, kõigega hakkama saada, kõigile meeldida. Aga paistab, et ükski minu pingutus ei oma piisavalt tähtsust. Isegi mitte minu enda jaoks.

Feelin' more alone than ever.

In too deep.

You think it's over, but it's just begun.

Mida ma tegema peaks? Vaimselt olen kurnatud ja liblikad mu kõhus möllavad nii kõvasti, et mul on tunne, nagu ma käiks ringi pideva kõhuvaluga. Ja isegi neil on kaks suunda. Kumba eelistada? Ma tean, mida teised soovitaksid, aga nagu alati, kisub mind teisele poolele.. valele poolele. Ja mida vähem ma sellest mõtelda üritan, seda enam hakkavad liblikad mässama, justkui nad tahaksid kindlustada, et ma neid ei unustaks. Hmm, impossible?

Ma sain ajaloo töö 5!!!!! Ma ausalt ei mäletagi sellist aega, millal see viimati juhtuda võis.. 5ndas klassis ehk? (Haha, 5 tundi õppimist tasus ära vist, või mis? :D)

Ja head vastlapäeva koos suuuurte kuklitega, mille vahukooretorn ulatub taevasse!

(Mul isiklikult on väga huvitavad kuklid.. Poes sai vahukoor otsa ja emal ei jäänud muud üle, kui osta jäätist. Omapärane, kas pole?)

Igatahes ma üritan vastu mässata ja õige otsuse teha. Mina valitsen ennast, mitte liblikad!!

Hold on tight.

Sõbrad on need, kelleta ei saa. Pisikeste tükikestena täidavad nad minu südame. Mõnikord rõõmuga, siis on süda nii pungil positiivsust, et vaata, et katki ei lähe. Ja kui kurb on, siis on nad abiks ja toeks. Samuti pole minul kunagi midagi selle vastu, et neid kuulata ja aidata. ´

Tegelikult mulle ei meeldi sõbrapäev. Tore küll, et üks päev on pühendatud kallitele inimestele, kuid tegelikult peab sõpru meeles pidama igal päeval aastas, mitte ainult ühel. Selle päeva on ära rikkunud ka see kohutav ostuhullus ja igasuguste kujukeste kinkimine. Tehke ise küpsised või kook- palju parem ja maitsvam kingitus. Ja mõtelge kui tore oleks lihtsalt suvalisel päeval sõbrale kooli väike kook viia. Lihtsalt selle pärast, et ta niii hea on olnud.

Head sõbrapäeva, kullakesed! ;)

Ma jooksen ja jooksen, aga ei jõua kuhugi välja. Sest hoolimata sellest, et mu mõistus karjub, kui vale see kõik on, hoian mina siiski kõvasti kinni. Kõigest, millest peaksin tegelikult loobuma.. See ei mõju hästi ei mulle ega ka kellelegi teisele.

Miks on siis nii raske lahti lasta? Ma peaksin juba ammu olema südame usaldamise lõpetanud.

Ja ma ikka loodan. Ja tegelikult ka, ma püüan niiii kõvasti lahti lasta. See lihtsalt pole nii lihtne.

Damn butterflies.

Every rose has its thorn.

Jällegi kord leidsid mõned inimesed, et lõpuks ometi on aeg nende tõeline mina välja tuua. Ma ei saa aru.. olen ma tõesti nii halb inimene, et minust võiks nii õelalt rääkida?

Esialgu oli küll pisike šokk, kuid nüüd ma olen nende suhtes jälle tundetu. Mul pole vaja inimesi, kes minust ei hooli. Ja õnneks on mul piisavalt neid, kes hoolivad.

Ehk nagu öeldakse.. Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Noh, armastusega on mul ka jälle jamad. Aga ausalt öeldes ma ei viitsi sügavamalt selle sisse minna, peaks jälle kõigepealt ise ära otsustama, mis teha. Või mida ma tahan. Või keda.

Vahepeal oli mul mõte, et ma peaks hakkama oma päeva feile üles kirjutama. Ja kui mul midagi kirjutada pole, siis.. on pidu! Sest ma võin vist ausalt öelda, et mul pole elusees olnud ühtegi feilivaba päeva.. Hmm, feilitsenter?

Ühel päeval oli lootust. Koolis oli kõik okei, sai isegi suhteliselt vara lahti. Miinaga läksime trammipeatuse poole ja nägime, et tramm on ees. Hakkasime jooksma ja jõudsime peale! Tema oli õnnelik, et ta oma bussi peale jõuab ja mina olin õnnelik, et ma nii vara koju jõuan. Noh.. tramm sõitis 200 m edasi, hakkas pöörama ja.. sõitis autole otsa!! Great. Tükk aega ootasime, siis tema nägi bussi ja ma otsustasin koju kõndida, sest ega teised trammid ka ju mööda ei saa. Tema sai paari minuti pärast ilusti oma bussi peale, mina hakkasin kõndima ja.. tramm sõitis minust mööda!! Ja päris mitu järgmist tema sabas.

Kes on kõige feilim inimene maamunal? :)

Vähemalt oli kena jalutuskäik. Mõnus pehme talveilm, päike paistis ja õrn tuul värvis põsed punaseks.

Ma sain uue radiaatori! Ajah, see oli mu nädala teine suurem feil. Mõtlesin kogu aeg, miks mu sokid imelikuks õliseks lähevad.. aga kuna mul oli külm, siis ma hoidsin oma jalga kogu aeg radiaatori lähedal. Lõpuks avastasin, et radikas on katki ja laseb alt õli välja ja et mu vaip on mingi õlist läbi imbunud. Jei!

Aga uue radika ma sain.. ilus valge ja hästi soe! :D Kes mille üle õnnelik on..

Neljapäeval smugeldati mind Laagna kooli sõbrapäevapeole sisse. Imelik oli natuke, väga palju tuttavaid ei olnud.. Aga samas oli tore näha neid paari, keda ma teadsin. Ja suutsin mõnele naeratuse näole teha, kui ta minu ära tundis. Hüppas kohe püsti, endal üliõnnelik nägu peas, ja tuli kallistas. Aww.

Täna on nii praktiline tekst kuidagi. Selline.. mitte üldse sügavamõtteline nagu ma tavaliselt kipun kirjutama. Aga vahepeal peab oma mõtete ülemist korrust ka tühjendama. Ja pealegi pole mul väga tahtmist alla minna, seal pole kõik korras.

Üllatavalt kombel olen ma rahulik ja mul on naeratus näol. You think I'm weird? Well, you're not the only one!

:)

Breaking inside.

Tänane päev oli täis nii üllatavalt erinevaid tundeid, et ma kohe ei oskagi ennast praegu kuidagi tunda. Räägin teistega juttu, naeratan, kuid seest tunnen end kurvana. Ja ometigi ei suuda ka naeratust tagasi hoida. Mis minuga lahti on?

Hommikul mul liblikaid ei olnud. Nüüd peab vist VÄGA vastupidist ütlema. Eriti veel, kui need on mitmekordselt.

Ja olen ma juba maininud, kuidas ma vihkan ülelaskmist? Noh, ma mainin seda veel. See on alatu ja rikub minu arvamust inimestest. Oleks tore, kui ... ah mai tea, on sellel üldse tähtsust? Kõik, kellele ma seda siin suunata tahaksin, ei kuulaks niikuinii. Ja need, kes kuulavad, ei teeks mulle kunagi nii.

Mhh. Miks annab elu selliseid vihjeid, mille üle on vaja pärast nädalate kaupa mõelda? Ja ikka ei suuda välja mõelda. Kuidagi.. ei tahaks loota, aga vastupidist arvata oleks enda jaoks valus ja julm. Ei tea.. ootan järgmiseid vihjeid?

Jamh, kõigest on lühidalt ja keeruliselt räägitud. Kahjuks on see täpselt, nagu ma ennast täna tunnen. Kõik tunded valdavad mind korraga ja mul on tunne, nagu ma kohe plahvataks. Peaks vist magama ja homme otsast alustama. Igaks juhuks.

Ja ma igatsen suve. Väga.

The little things give you away.

See on nii armas, kuidas süda pisiasjade pärast hüppab. Midagi, mis on kellegi teise jaoks tähtsusetu, kuid ise suudad näha selles midagi enamat. Midagi, mis annab liblikatele elektrišoki, paneb nad kõhus kiiremini lendama. Ja kõik positiivsed tunded paisuvad. Varsti ei mahu nad enam sinu sisse ja ainult ootavad hetke, millal välja valgudes ka teisi nakatada.

Little things matter.

All fall down.

Üks hetk on nii valust, et võitlen kõigest jõust pisaratega. Pähe tungivad ainult kõige halvemad ja kurvemad mõtted. Ebaõnnestumine ja pettumus iseendas ja.. armastus. Viimasel peaks nagu vastpidine efekt olema, aga mitte minu jaoks. Mulle kerkib naeratus näole alles siis, kui ma tunnen oma tundeid leevendumas. Muidu on valus.

Armastus tõmbab millegipärast endaga kaasa kõike negatiivset. Ma ei oska midagi head leida.. ja nii suruvadki isegi kõige pisemad asjad mind maa alla. Kogu energia kulub enda väljakaevamisele, sest ma pingutan ju ometi nii väga.. Ja iseenda heaoluks ei jäägi enam midagi alles.

Kui üks hetk oli võitlus pisaratega, siis järgmine hetk muutun kuidagi rahulikuks. Juskui tuleksin jälle mõnele järeldusele, mida ma kõigest jõust enesesse sisendada püüan. Mõtlen, et ma peaksin seda uskuma. Ja peaksingi, aga alati ei suuda. Lihtsalt nii raske on. Ja siis ma muutun tuimaks. Tuimaks kõige suhtes, millest muidu hoolin. Kohustused jäävad hoopiski tahaplaanile. Ainult sõbrad jäävad, neil on ikka veel jaksu mind aeg-ajalt august välja tirida. Isegi, kui neil endal on raske.

Mõne aja pärast tuleb hetkeline hea tuju, mis on kui päike, mida vihmapilve taga kaua vangis on hoitud. See äratab mind ellu ja annab jõudu. Natuke naeru, laulmist, positiivseid mõtteid.. Tulevad uued ideed, usk iseendasse ja oma tegude õigetesse tulemustesse. Kõik, kuni energia otsa saab ja ma jälle oma tujudega alguses olen.

Where is the love?

Mul pole õrna aimugi, mida mul öelda on. Võin mainida, et mu kiisu on jälle minu juures. :) Läks otsejoones mu õmmeldut seelikut närima, aga seekord annan ma andeks. Pole teda mitu kuud näinud! Mõnus karvakera.. :)

Nagu näete, siis ma olen nüüd must. Siiski kõige ilusam neist variantidest siin. Pean jällegi massiga kaasa minema.. tavaliselt mulle ei meeldi suunad, kuhu suur hulk inimesi liigub. Kuid iga kord pean uuesti tõdema, et kui massidele meeldib, siis peab selleks ka mingi põhjus olema. Tavaliselt ma leian põhjuse. Ja mulle hakkab ka meeldima.

Ma ei tea, mis oma liblikatega peale hakata. Ma tean, et parim viis oleks lihtsalt mõelda, et go for it and get it done, aga elu on nii palju tagasilööke teinud, et.. Ma ei oska kuidagi alustada nii, et ma enam haiget ei saaks. Ma tean, mida ma tahan. Ja ma tahan seda väga. Aga ometigi..kuidas alustada?

Ma vihkan eelarvamusi, kuid ometigi tekitan ma endale neid ise ka. Pähh, ma olen nii loll. Tegutsen jälle oma sõnadele vastu. Peaks sõnad "niikuinii ei juhtu.." kõvasti paberisse mässima ja kuhugi lume alla matma. Hästi sügavale. Ehk tuleb positiivsem tulemus ka siis?

Ehk. Jälle lähen ma selle järgi, mida ma tahan. Nii peabki, eks ole? Ja te kõik toetate mind, onju? Isegi, kui ma peaksin jälle haiget saama.. Ma ei tohi sellest mõelda, aga peab ka halvimaks valmistuma.

Ma ei oska midagi oma mõtetega peale hakata. Kogun ideed kokku ja siis kirjutan üles. Enne pole mõtet siin lihtsalt jama ajada. :)

Bye.

He doesn't know.

Jah, mul on jooksuaeg. Tõepoolest on. Kui ma koolis särasilmil ringi jooksen, endal naeratus näol ja liblikad kõhus, siis pole vist muud seletust? Ma ei tea, mis minuga juhtus. Ometi.. miks need liblikad on? Ma lubasin endale, et ma ei tee kuttidega enne tegemist, kui ma 40 olen. No andke andeks, natuke tahaks puhata ka. Aga.. Paistab, et mul ei lasta. Mõistus ja süda otsivad kahekesi viise, kuidas ma kõige rohkem kannataksin. No miks??

Ei oskagi nagu midagi nii erilist rohkem välja viia. Õues tuiskab, aeg venib. Kohe imelik on, absoluutselt pole tahtmist midagi teha.. ja samas on igav. Hmm.

Polegi midagi rohkem. :)