Cause I see sparks fly...

Ilus päikseline pühapäev. Ja ma vaatasin just filmi Julie & Julia... Ehk siis film kokkamisest ja armastusest toidu vastu ja ma ei imesta, et mul suu vett jooksma hakkas ja ma nüüd kohe mõne eriti hea retsepti välja otsin, mida ma õhtusöögiks teen. Kuigi ma olen vist natuke picky, sest ma paljudes retseptides on midagi, mille söömist ma parema meelega väldiks. Ja ei, need ei ole tomatid, sest küpsetatult annavad need ikka megahea maitse toidule juurde. Aga mingid suvikõrvitsad ja asjad, õhh. Ja seened.

Keegi võiks ainult külla tulla, üksi on tobe midagi megahead süüa... Mulle meeldib, kui keegi teine ka naudib. Ehk siis, kes tahab täna midagi head süüa? :)

Kaks nädalat veel tööl käia, siis saan natuke suve nautida. Ujee. Siis hakkab paar nädalat hiljem ülikool. Vahepeal peab veel kuhugi kolima, lasnamäele on üks võimalus. Mulle see meeldiks muidugi... eks ole. :) Või siis ühikasse. No põhimõtteliselt eks näis, tsipa on aega veel. Ma olen tõesti püsimatu, kogu aeg kolin. Saatsin jälle hunniku asju emaga Tartusse ära, sest ma taipasin, et ma ei kasuta neid ja kui väiksemasse korterisse kolida (eriti kellegagi koos), siis need lihtsalt jäävad ette. Ehk siis minimaalselt asju, sest nii on lihtsam.

Tšintsud kolisid ka. Tunduvalt suuremasse puuri. Nad on nii rahul, jooksevad kogu aeg ringi ja naudivad vabadust. Ma olen ka õnnelik, et neil parem on. :)

Ahjaa, ma käisin finally viimast Potterit vaatamas eile. Ülihea film tegelikult, aga päris halb, kui kinos eriti vaikses kohas naeru tagasi peab hoidma. (No see on see, et kogu internet Potteri-teemalisi naljapilte täis on... kui ikka Voldemort Malfoy'd kallistab ja siis samal ajal mul peas sinna tekst juurde tuleb, et "that awkward moment, when Voldemort needs a hug...", siis jeah... üritage tõsiseks jääda :D) Ja ilmselt ma oleks rohkem emotsionaalne ka olnud, kui ma seda üksi vaadanud oleks, aga eile tundus kõik liiga naljakas lihtsalt.

Tegelikult mitte ainult eile. Iga kord, kui ma Tõnisega kokku saan, siis on mul kogu aeg naljakas. See on vist hea ju... et keegi mu tuju momentaalselt heaks suudab muuta? Ja see, et kõik kogu aeg armas on. Neid pisiasju on nii palju, mille peale ma kogu aeg kodus üksi naeratan, aga ma parem ei hakka jagama. See on minu asi... ja pealegi, ma poleks kindel, kas ma üldse siis seda postitust lõpetaksin. Aitäh igatahes :)

Ja jah, ma lõpetasin tulevikust mõtlemise ja elan praegu. See ei tähenda, et mulle kõik meeldiks, aga ei tasu ikka ennast piinata, where's the fun in that?

Tore, et on inimesi, kes minuga veel vabalt suhelda suudavad ja tegelt on tore, et neid ikka jagub. Ma saan aru, et mõnikord on vaja näha, et keegi hoolib... igaüks vajab seda, mina ka. Aga kui ikka lõpmatult seinu üles topitakse ja inimestes ainult vigu otsitakse, siis ei jaksa keegi lõpmatult neid maha ka lüüa. See jätab pigem mulje, et ei taha mind enda ellu. Otsustage ära igatahes, mis te jamate, tõesti. Aga nojah, keegi pole ju kunagi rahul sellega, mis tal on... ja sedagi taipab igaüks alles siis, kui ilma jääb. Kahju.

Mina nüüd naudin pühapäeva edasi, üritan ennast natuke häirivast tagasihoidlikkusest lahti saada ja otsin yummysid retsepte. Ilmselgelt pole ammu midagi rääkida viitsinud ju, alati tuleb kõik korraga. :)

Ilusat päeva teile, tibud :*

:)

I know you're worth it.

Mõnikord on võimalik, et kõik läheb hästi. Megahästi. Ja täpselt nii, nagu ma alati tahtnud olen.

Ma olen õnnelik, tõesti olen. :)

It's taking me higher...

Mul pole õrna aimugi, kuidas kõik need tunded ühekorraga mu sisse ära mahuvad, aga ma olen tõesti õnnelik. Sügisest olen ma Tallinna Ülikooli psühholoogiatudeng. Tasuta kohal (kusjuures, parim tulemus, ma olin esimene pärast neid eritingimustega tüüpe. Ei tahaks uhkustada tegelt...yeah right... aga mulle peaks see endalegi kohale jõudma, et ma tubli olen... :D).

Või et selline ongi siis tunne, kui saavutad täpselt selle, mille poole pürgisid... It feels goooooooood.

Kõik tundub üldse megahea praegu. Okei, välja arvatud need villid mu jalge all, kõnni veel paljajalu Hollist mustamäele... Eile oleks üldse võinud pöörfi õhtu olla, kui mu pea plahvatada poleks tahtnud. Vähemalt olid pööööörfid maasika margaritad (sest minu ja Kaire koksid on alati pöööörfid :*). Ja YUMMY toit ka. Me ikka peame välja puhkama ja õige klubiõhtu tegema, nii ei saa ikka. Agaaa tore oli ikka, idee on see, mis loeb. :D

Ja nunnumeeeter on ka tipus, ülihea tunne on, kui keegi nii muretseb. Võinoh, minu arust poleks vajadust, aga see on ikka armas. Peamine vist ongi see, mida ma tunnen ja tahan, sest ainult mina tean, mida see kõik minu jaoks tähendab. Jah, just nii, ma liigun samasugusel käigul edasi ja usaldan iseennast, et see on õige tegu. Tunne on küll selline. :)

Kõik on nii hästi. Mõelda vaid, et mõni aeg tagasi tahtsin ma kogu selle elu keskelt siit ära põgeneda... Milline loll mõte. :D

( Ma ei saa üle... @Liisa: kui kutt liiga pikk on, siis tuleb pehme koht leida ja horisontaali lasta, palju mugavam. :D:D:D:D)

Running up that hill...

Natuke uuendusi: MA SAIN VESTLUSELEE!! Ehk siis mul on ilmselt piisavalt silmaringi. Noh... it made my day :D Ma olin juba täiesti endale kinnitanud, et mul ei läinud üldse hästi, parem hakka mõtlema, mida psühholoogia asemel teha, aga... Ohjah, läks õnneks. Homme kell 10 hommikul siis grupitöö, kus on mingi teema analüüs ja esitamine, ja siis pärast individuaalne vestlus. Kell 12 peaks see kõik läbi olema. Uhh. Närv tuleb tagasi, aga no võtan ennast kokku ja annan endast parima, mis seal ikka. :)

Homme tuleb vist üldse üks tore päev. :)

Mul pole vist ammu olnud sellist tunnet, et kõik on lihtsalt nii hästi. Kõik on kuidagi... õige. Omal kohal. Ja ma olen nii rahul.

Pärast põhjas käimist peabki hakkama mäkke astuma. Ma nüüd loodan, et see mägi viib kuhugi kõrgele aasale välja, et ma teiselt poolt enam alla ei peaks astuma. Oleks tore natuke lihtsalt lebotada ja päikest ja elu nautida. Seda koos kõigi kallite inimestega.. aitäh, et te olemas olete! :***

Wazzap?

Homme algab psühholoogia sisseastumise nädal pihta siis. Kell 5 on mingi konsultatsioon orsth, mis kestab 2 tundi. Teisipäeval on silmaringitest. Ja neljapäev või reede on grupitööd ja vestlused jms. Ja hoolimata sellest, et mulle järjest kinnitatakse, et ma olen tubli ja saan hakkama, siis... närvis olen ikka. Ma annan endast kõik, see on kindel, sest ma tahan seda NII VÄGA. (Et nägin isegi õudusunenägusid, et ma ei olnud piisavalt hea... :S )

TLÜ matas olen sees praegu, seal piisaks ainult ütlemisest, et tahan tulla. Tartu on vist käeulatusest väljas.. mata kindlasti, eripedagoogikas olen esimene pärast neid sajapunktilisi. Aga et isegi neid on tunduvalt rohkem kui tasuta kohti, siis ilmselt ei ole väga suurt võimalust sinna saada. Ja no tegelt väga ei taha ka... Kaire annaks peksa ka ilmselt ja aheldaks mu kuhugi Tallinna Hessi, et ma enam sellele isegi ei mõtleks. :D

Ehk kõik mu lootused on nüüd TLÜ psühholoogia peal. Ma isegi ei tea, mida teha, kui ma sinna ei saa. Tunnen, nagu puhas mata pole päris minu teema, mul on ikka vaja midagi inimesega seotut. Ja no, arstiks ma ei saaks niikuinii. Natuke tarkusest jääb puudu.

Oijahh, hoidke pöialt, eks :)

Mis ma siis muidu veel teinud olen? Mm. Tööl. Passinud. Raamatuid lugenud. Sooje suveöid nautinud. Ja õhtuid ka... :)

Selle nädala lõpuks on igatahes ülikooliga asjad aetud. Siis jääb järele ainult oodata ja loota, et kõik läheks nii, nagu tahan.

Drop everything now, meet me in the pouring rain..

Ja nagu jätkuvalt...

IGA KORD, kui mul hakkavad mingid paranoiad tekkima, et äkki ma ootan liiga palju, äkki ma käin pinda juba, äkki peaks tagasi tõmbuma ja ta rahule jätma natukeseks, et ta ei pea mind kogu aeg kannatama, siis...

IGA KORD tõestab ta täpselt vastupidist ja suudab mind kuidagi eriti armsalt üllatada. Ja mind jälle eriti moosinäoga naeratama panna...

Tõesti. Wow.

Ma vist peaks oma parakatest üle saama. :)