I feel guilty, oooooh.

Tore on oma viha blogisse välja valada ja siis seda mitte avaldada. Aga tegelikult aitab. Kirjutades on tunne, nagu räägiks kellelegi, kes ei hinda, kes ei süüdista, kes ei oma mingit arvamust ja kes ei anna isegi nõu. Vahepeal midagi sellist ongi vaja, et iseendas selgusele saada.

Jah, ma läksin reede õhtul kell 10 magama ja magasin 11,5 tundi jutti. Ma vist olen ka väsinud. Ja tahaks maale-Tartusse teleportida, sest piletiks pole raha. Tahaks, et kodu oleks korras ja koolitööd kõik tehtud. Ja tahaks viisikuga tšillida, pidutseda, lõbutseda.
Mõnikord on ehk õige  leppida sellega, et me ei saa elus kõike, milleks tahtmine tuleb. Kohustused peaksid siiski olema prioriteetsemad kui tahtmised. Aga ma ei usu, et elu nii tore oleks, kui KÕIK käiks täpselt nii nagu tahame. See on mingi ulmeline mõte niikuinii, aga pettumustega peab ka leppima. Sest kui me seda aeg-ajalt ei teeks, siis lõpuks ilmselt lihtsalt murduksime, kui miski rajalt maha võtab.

Oh, mis seal ikka.

Lihtsalt natuke halb on sellisel päikselisel päeval pärast pikka und üles ärgata süümekatega, et ma saaks olla parem. Ma üritan ja üritan ja ikka tõmbavad mingid nähtamatud kehad oma nähtamatute kätega mind alla tagasi ja sosistavad kõrva, et ma olen laisk ja loll ja nõme ja isekas ja mitte kunagi piisavalt hea.

Just had to.

Weirdness

Hey fishy fishy ja chicken lauljad ja robot high five'id. Yeah, we're weird.


Edit: Ja popcorni hääldusvõistlused :D

Nobody 'til you...

Ma ei saanud seda lisamata jätta.

Ma poleks kunagi uskunud, et keegi nii kalliks võib saada. Tõsiselt, seda ei saa kirjeldada, seda peab ise tundma. 2 päeva eemal ja ma igatsen nii hullult (ja jah, ma tean, et see on megalühike aeg).

Usaldage oma sisetunnet ja ärge kaotage lootust ja kõik on võimalik, kui te jaksate oodata ja pingutada ja endast ka natuke kaugemale vaadata. Kõik on võimalik, ma luban.

Freak out, let it go.

Millele ma tahan tagasi vaadata, kui ma olen 40? Mida ma tahan olla saavutanud, kogenud, läbi elanud?

Jah, ma tean, et kõige paremaid elamusi ei saa ette planeerida, sest need on alati ootamatud. Ometigi... kui ma tahan head tööd, siis pean õppima. Kui tahan ilusat kodu, siis see ei tule üleöö. Kui tahan toredat peret, ka selleks peab vaeva nägema. Või tahan hoopis raamatu kirjutada või filmis näidelda või lauljana kuulsaks saada?

Raske on nii pikalt ette mõelda ja just hiljuti tegin endaga kokkuleppe, et peaksin ikka rohkem hetkes elama. Muidu muretsen ainult tuleviku pärast ja olevikus jääbki elamata. Selliseid punkte ei saa siiski päris kõrvale lükata. Pole üldse lihtne tulevikule mõelda ja samas üritada ilma muretsemata elada...

Ma tahan niiväga olla tubli ja korralik ja vastutustundlik ja hea. Ja samas tahaks neid eriti häid päevi ja öid, kus ma saan lihtsalt end vabaks lasta, lollusi teha ja pärast mälestuste üle naerda. Ja ma nii kadestan neid, kes nii suudavad. Ma ei julge nii. Ma ei ole enam laps. Aga ma olen alles 19... Ja ma ei tea, kas pidada end teistest paremaks, et ma suudan koolis käia ja samal ajal tööl käia ja oma suhted korras hoida ja üksi elada ja hakkama saada... või halvemaks, sest ma olen noor, kes käib ainult tööl ja koolis ja vabadel hetkedel magab kodus, muretseb raha pärast ja ei taha midagi muud teha ega ühtegi riski võtta.

Ja siis on kõik see, mis suvel toimub ja kus ma elan ja kas need perfektsed suveplaanid saavad täituda või hakkan lihtsalt nädalavahetusi igatsema.

See teadmatus tuleviku pärast hirmutab mind. Ja kõige selle eelneva kõrvalt on mul ikka veel tunne, et ma pole piisavalt tubli ja peaksin rohkem pingutama. Oeh, mis minust küll nii saab?

Little things.

Need eriti mõnusad õhtud sõpradega, kui sööd pitsat ja jood siidrit ja kõigil on lihtsalt lõbus. :)

Ja see tunne, kui saad lõpuks ometi kevad-suvejope selga panna ja sellega ei hakka isegi külm.

Just like a heartbeat..

Ma usun, et elu peabki mõnikord hirmutama, et me kõike nii kergekäeliselt ei võtaks ja asjade üle ka sügavamalt mõtleks. What if...? Sest kui me ei kardaks, siis poleks seda ülimat õnnetunnet, kui hirm on ületatud. Vahepeal on vaja hetkeks jalad maapeale saada, et jaksaks edasi lennata.

One more depending on a prayer and we all look away. People pretending everywhere, it's just another day. They tell us everything's alright and we just go along. How can we fall asleep at night when something's clearly wrong? We must stand together, there's no giving in. Hand in hand forever, that's when we all win.

Jah, ma armusin nendesse sõnadesse. :)

Üllatavalt õige tegelikult. Inimestel on niii raske rääkida, kui miski on valesti. Need väiksed vihjed ei pruugi kellelegi teisele midagi tähendada. Hästi on, kui üldse on keegi, kellele kõigest rääkida saab.

Päike ja soe kevadõhk ja kallis inimene, kelle kõrval ärgata, ja kallis sõbranna, kes alati olemas on. Purgitäis hapukurke, klaasitäis sojavaniljejooki, uus national geographicu ajakiri laual, palgapäev, emmel on sünnipäev ja muusika mängib. Praegu on küll tunne, et enam paremaks minna ei saa. Aga elu kindlasti suudab üllatada. Loodetavasti positiivselt.