Broke.

Täna on sucky päev ja paras ellujäämiskursus on see eesti noore elu. Ei suuda ära oodata, kuni minema saan, sest olenemata pingutustest ei jaksa ma enam sente lugeda ja kõige pärast stressata, mis järjest valesti läheb. Mujal pole ka kerge, ma usun, aga loota võib. Oeh.

Still go on!

Ei normaalne, ma vist pole endaga rahul, kui liiga pikalt leboaega peaks olema. Ma pean midagi tegema, palju-palju-palju töötama ja vaeva nägema, sest ma tahan kuhugi jõuda ja tahan olla tark, tubli ja edukas.

See on imelik, et ma naudin seda, et ma pean jõhkraid ajakavasid tegema, et miljoni uurimustöö-küsitluse-analüüsi-vaatluse-seminariprojekti-kontrolltöö-intervjuu-rühmatöö kuupäevad sassi ei läheks. Ma armastan seda, kui ma pean päev otsa ringi jooksma, sest ma tahan aidata üritust korraldada. Mulle meeldib tegutseda ja ennast lisaks koolitööle ka ÜNi esimehe (või aseesimehe, we'll see) koormusega ringi tatsuda. Lisaks olen asendusaju mälumängul ja sujuvalt asendan oma unetunde raamatute lugemisega.

Ma NAUDIN seda, et ma kaamli kombel tohutute raskustega end koorman, et siis varsti saaks viriseda, et ma pole nädal aega söönud-maganud, sest mul pole selleks aega. Jah, ma olengi täpselt niivõrd imelik. Inimene peaks olema loomult laisk ja mugav. Aga ma armastan seda tunnet, kui keegi kõrval natuke aega jälgib mu tõmblusi ja energiat ja siis küsib, kuidas on võimalik sellega hakkama saada...

Ja ma tegelikult olengi parema meelega töötu, kui olen kuskil, kus ma olen teisejärguline ning kellegi jaoks mitte piisavalt tubli.. Mulle meeldib, kui mind hinnatakse ja ma saan hakkama. Ma saan Türki kongressile ja töötan suvel ennast lõhki, et natuke teistelt koormat vähendada ja nende elu kergemaks teha.

Ma saan suudan ja jaksan ja pean hakkama saama, sest muidu ei jää siin maailmas ellu.

Crazy...

Jõhker, millise kiirusega elu kihutab. Üks hetk sõidan täiskiirusel mäest alla, kõik läheks nagu valesti. Tööd praktiliselt pole, Tõnis on nii palju eemal, üüri peab järjest rohkem maksma, mul on täielik pankrot ja isegi, kui ma tahaksin tööd rohkem teha, on koolis loomulikult käsil kõige hullem ja töörohkem semester üldse. Muretseks end või lõhki.

Seejärel, paar päev hiljem, ärkan üles ja vaatan meilboxi - oi näe, maist augustini hea töökoht kindlustatud. Loomulikult, kui me Liisaga jaanuaris mõtlesime, et kandideeriks EFPSA kongressile, siis ma küll ei uskunud, et meil väga suur lootus sinna valituks saada on, kui ainult 7 kõige motiveeritumat välja valitakse. Ja oi näe, mis järgmine meil - Your application for 27th EFPSA Congress has been approved. Whaaaaa, how the hell?? Kust kurat ma järsku töötuna mitusada euri kokku kraabin? Aga ma teen seda, sest MA TAHAN SINNA NII VÄGA!

Loomulikult ei saa piirduda ju ainult kooli ja õppimisega piirduda. Isegi sellest ei piisa, et ma lihtsalt instituudi esindajana volikogu valimistoimkonnas tõmblema hakkan. Ei, ma lähen kaugemale ja varsti olen loodetavasti lisaks kõigele psühholoogia ÜNi  aseesimees või isegi esimees. Ja ma parem ei räägigi sellest raamatutehunnikust, mis mul plaanis lugeda on. Isegi imestan, kuidas ma niimoodi suudan... Aga suudan.

Sest kaugele jõuavad need, kes rabavad iga pisemagi ajahetke oma unistuste nimel.