10 põhjust, miks tänane päev tore oli:

1. Kindlasti kõige tähtsam - Kaire sünnipäev :*

2. Ka pingviine ei tohi unustada... Joosua sünnipäev :)

3. Nägin üle pika aja Kairet

4. Käisin Kairega Hesburgeris

5. Päike paistis ja see toob kevade südamesse. Hommikul, kui kell pool 7 end voodist välja ajasin, avastasin aknast päikesetõusu...

6. Kõndisin hommikul bussipeatusesse ja kuulsin linnulaulu...

7. Ma pole enam pankrotis!

8. Koolis sai ka nalja :)

9. Suutsin end kokku võtta ja väga kiiresti vajalikud asjad ära õppida.

10. Dancing is like dreaming with your feet. Ma sain trenni!

Peaks selliseid asju tihedamini tegema, toob kohe naeratuse näole :)

I'm moving in reverse, under your mighty curse.

Mul tuli kuidagi tuju ennast harida ja üldse kogu aeg midagi kasulikku teha. Niisama seriaalide vaatamine tundub tõsise ajaraiskamisena. Pigem ootavad mind raamatud ja õpikud ja töö... Peaks vist seda veidrat energiat ära kasutama, kes teab, kui kauaks jätkub.

Ning jätkuvalt, mis on see, mis mind takistab? Mul on olemas kõik, mida vaja, et täiskiirusel kaugele põrutada. Ma võiks vabalt liikuda järgmiste kilomeetripostide juurde uusi seiklusi otsima ja elu avastama. Kaugele sellest, kus ma praegu olen. Äkki saan ma siis õnnelikuks?

Või äkki on mul lihtsalt praegu olemas kõik, mis ma tahan. Äkki just seepärast ma ühe koha peal istungi?

Äkki...

Stop and erase.

Miks mingi suvaline Inglismaa kutt mulle terveks päevaks nii suure naeratuse näole tõi ja mingi megakoguse energiat andis?

Mul on tunne, et ma istun kaevus. Lihtsalt istun ja ei üritagi välja tulla. Ja siis täna see oli nagu mingi nähtamatu köis, millest ma kinni haarata üritasin. Kuid nähtamatut on raske kinni püüda...

See ei tähenda küll, et ma alla peaksin andma, kuid...

...tegelikult ma ju ootan, et hoopis keegi teine minu juurde kaevu hüppaks... ja parem oleks, et ta kuskile ei läheks. Aga see on ju ebareaalne, kas pole?

Tahaks ainult teada, miks.

All the right moves.

Ma ei salli sõbrapäeva, sest minu arust peaks sõpradele tähelepanu pöörama igal võimalikul hetkel, mitte ainult ühel päeval aastast. Sama jutt käib kõikide nende armunute pihta, kes 14ndat veebruari kui mingit võlupäeva ootavad.

Kõik juhtub siis, kui te ise TAHATE, et see juhtuks. Ei ole mingit maagilist jõudu, mis tänase päeva nii eriliseks teeks. See kõik on teis endas iga päev olemas. Lihtsalt pigistage silmad kinni, koguge julgus kokku ja TEHKE ASI ÄRA!

Vot nii on lood. Kui ma nüüd ise suudaks end kokku võtta ja selle ootamise lõpetada... ja midagi ette võtta. Help?!

Aga oma kallikesi armastan ma ikka ja ma ei väsi seda kordamast. :*

J.D.Salinger "Kuristik rukkis"

Üks parimaid raamatuid. Tõsiselt.

(L)

„Elu on tõesti mäng, mu poiss. Elu on tõesti mäng, mida tuleb mängida reeglite kohaselt.“

........................................................................................................

"Inimesed arvavad alati, et nad sind päris läbi näevad. [...] Mõnikord ma käitun nii, nagu oleksin ma palju vanem, kui ma olen – see on sulatõsi –, aga seda ei märgata kunagi. Inimesed ei märka kunagi midagi."

........................................................................................................

"Ta ei sallinud, kui teda idioodiks nimetati. Idioodid ei salli seda kunagi."

........................................................................................................

"Ma leian, et kui tütarlaps sulle tõsiselt ei meeldi, siis pole sul ka asja temaga tembutada, aga kui ta sulle meeldib, siis peaks sulle meeldima ka tema nägu, ja sa ei hakka tegema igasuguseid jälkusi – näiteks talle vett näkku sülitama. Täbar lugu, et paljud tüdrukud ise rohkem segavad sind, kui sa püüad neist labasustest hoiduda, püüad hoiduda rikkumat asju, mis on tõeliselt ilusad."

........................................................................................................

"Minul nähtavasti ei ole midagi säärast, mille kaotsiminekust mul tõsiselt kahju oleks. Võib-olla sellepärast ma olengi mõnes suhtes argpüks. See siiski ei õigusta mind. Üldsegi mitte. Inimene ei tohiks kunagi arg olla."

........................................................................................................

"See on täbar asi, et kui sa oled väga masendatud, siis ei suuda isegi mõelda."

........................................................................................................

"Kõige vahvam oli muuseumis aga see, et kõik asjad püsisid alati omal kohal. Miski ei muutunud. [...] Ei mingit muutust. Kui miski oli muutunud, siis olid see sina ise."

........................................................................................................

"Kui sa teed mõnda asja liiga hästi, siis mõne aja pärast, kui sa ennast ei kontrolli, hakkad sellega edvistama. Ja siis ei saagi see enam hästi välja tulla."

........................................................................................................

„On sul mõnikord kõigest villand? On sul mõnikord hirm, et kõik läheb kuradile, kui sa ise ei hakka vastu rabelema?“

........................................................................................................

"Tüdrukutega on see häda, et kui poiss neile meeldib, siis olgu ta kui vastik tahes, ikka ütlevad nad, et tal on alaväärsuskompleks, aga kui poiss neile ei meeldi, siis olgu ta kui kena tahes või olgu tal kui sügav alaväärsuskompleks tahes, ikka nad ütlevad, et ta on ennast täis. Nii ütlevad isegi arukad tüdrukud."

........................................................................................................

„Kas sa ei arva, et igal asjal on oma aeg ja oma koht?“

........................................................................................................

„See on ebaküpsuse märk, kui inimene tahab millegi nimel õilsat surma surra, küpsuse märk aga on see, kui ta tahab millegi nimel tagasihoidlikult elada.“ – psühhoanalüütik Wilhelm Stekel

Because I fell in love...

... with books.

E. M. Remarque "Elusäde"

"Aga kui ollakse meeter seitsekümmend kaheksa pikk ja kaalutakse alla 32 kilogrammi, ei soojenda arvatavasti enam isegi kasukad."

........................................................................................................

"Laagrihuumor nimetas neid moslemiteks, sest nad olid oma saatusele täielikult alistunud. Nad liikusid nagu masinad ja neil polnud oma tahet – neis oli kustunud kõik peale mõne kehalise funktsiooni. Nad olid elavad laibad ja surid nagu külma kätte jäänud kärbsed. Väike laager kubises neist. Nad olid murdunud ja kadunud olendid ning neid ei suutnud enam miski päästa, isegi mitte vabadus."

........................................................................................................-

"Vähem kui minutiga valitses teisel pool okastraati tühjus ja alles jäi ainult väikese laagri trööstitu rongkäik – kunagiste kaaslaste poolt unustatud, maha kantud ja isoleeritud vabiseva elu riismed kindla surma territooriumil."

........................................................................................................

"Mõtlemine väsitas samuti nagu jooksminegi. Enamasti ei lubanud nälg ja nõrkus üldse mõelda, kuid mõnikord muutus kõik kummaliselt kergeks. Kõik oli üliselge ja lühikest aega oli kaugele näha – kuni kõigele roomas taas väsimuseudu."

........................................................................................................

„Väljas poleks ta tõenäoliselt kunagi inimest tapnud. Siin ta teeb seda, sest tal on selleks võim. Ta teab, et meid kaebamine ei aita. Teda kaitstakse. Tal puudub vastutus. Selles on asi – võim ja mitte mingit vastutust.“

........................................................................................................

"Vangid seisid alasti rivis. Igaüks neist oli inimene, aga selle olid nad peaaegu juba unustanud."

........................................................................................................

„Me keegi pole siin see, kes me olime ja kes me olla tahame. Mis me tõeliselt oleme, selgub hiljem. Kes seda praegu teab?“

........................................................................................................

"Nälg ajus oli hullem – see tekitas hallutsinatsioone ega lakanud kunagi. Nälg ajus õgis iseennast isegi unes."

Sest ma lihtsalt leidsin oma sisemise raamatukoi taas üles.

Set me free so I can feel.

Põhimõtteliselt.

Ma olen hea inimene, tõesti olen. Lihtsalt alati ei jätku kõigi jaoks aega, sest seda vajan ma mõnikord ise. Ma olen olemas neile, kellest ma hoolin. Kes mulle ei meeldi, sellega ma lihtsalt ei suhtle. Viisakuse piirides ikka, muidugi, aga ennast neile avama ma ei hakka.

Ma olen usaldusväärne. Ütle mulle saladus ja ma tõesti ei räägi seda edasi. Sest muidu ma lihtsalt tunneks süütunnet. Ja seda päris pikalt.

Ma olen tark. Küll natuke laisk, aga kui ma pingutan, saan ma kõigega suurepäraselt hakkama. Võib-olla see laiskus on omamoodi tarkus. Ma sorteerin välja enda jaoks vajaliku info ja mittevajaliku lükkan kaugele. Pole mõtet vaeva näha millegagi, mille ma niikuinii unustan.

Ma tahaks olla veel laps, aga selleks on juba liiga hilja. Ma kannan liiga suurt vastutust oma õlgadel, et elada sama vaba elu kui paar aastat tagasi. Ma olen liiga vastutustundlik, liiga täiskasvanu. Ma ei taha, aga ma ei suuda seda enam muuta. Ma olen mõistlik, enamasti vähemalt, sest päris nii vana ma ka pole, et üldse mitte lõbu tunda.

Ma olen tundlik. Ma võin tundeid enda sisse koguda ja siis lõpuks plahvatada. Kui ma seda teen, siis teavad arvatavasti kõik mu lähedased, mis mul just juhtus. Mu tujud võivad vahetuda väga kiiresti. Ma armun kergelt ja solvun väga sügavalt.

Ja lõpetuseks, ma tean, kuidas mõni inimene või tegevus mind mõjutab. Ma tean oma minevikku, ma tean, mida ma tundsin siis ja ma tean, mida ma tunnen praegu. Ma tean, mida ma tahan teha. Ma tean riske, aga ma tean ka võimalikke tulemusi.

Ma võin haiget saada. Tegelikult ka. Ma ei ole portselanist, ma ei purune kildudeks. Kui ma haavata saan, siis ma paranen. Mis ei tapa, teeb tugevaks, kas pole?

Ma olen seni kõigist raskustest üle saanud. Sest mul on sõbrad, mul on inimesed, kes mulle toeks tahavad olla. Sest on inimesi, kes näevad minus neid väärtusi, mida ma isegi näen.

Palun ärge arvake, et te teate rohkem kui ma ise.

I'm just fine.

And I always forget to tell you I love you. I loved you from the very first day.

Helena, saa üle, kaua võib. Olenemata kõikidest filmidest ja raamatutest, kus on happily ever after, seekord seda mulle ei tule. Tõsiselt. See võiks mulle kohale jõuda nüüd.

A. Gailit "Ekke Moor"

"Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti..."

........................................................................................................

"Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui sa seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha."

........................................................................................................

"Inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see? Oma raugematus igatsuses väljapääsu järele on ta ometi loonud kujutelma taevast ja põrgust ja kusagil asuvaist lahtisist allikaist, sest mitte keegi pole ometi sündinud selleks, mis ta on."

........................................................................................................

„Kas keegi meist on iial see, milleks ta end nimetab? Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, aga mitte keegi teine?“

........................................................................................................

"Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädadega üksinda olles ei märka seda."

I just heard the world is breaking down into bits again.

Is it really necessary, every single day?

You're making me more ordinary every possible way.

This ordinary mind is broken,

you did it and you don't even know.

You're leaving me with words unspoken,

you better get back, 'cause I'm ready for more than this,

whatever it is, baby, I hate days like this.

Caught in a trap, I can't look back,

I hate days like this.