Oh..

Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt väsinud või järjekordne peavalu mõjub nii, aga tahaks vähemalt nädalakese teki all olla ja sealt mitte kuhugi liikuda. Sest teki all on soe ja mõnus ja turvaline.

Ma ei salli otsuseid, eriti raskeid. Reaalselt, ma olen väga otsustusvõimetu inimene (seda teab igaüks, kes minuga poodi on sattunud...). See on mul kogu aeg kaua võtnud. Oeh, ma ei tea isegi, miks ma sellest rääkima hakkasin.

Ilmselgelt läks tuju crapiks, sest mulle ei meeldi inimestele haiget teha. Aga seekord pole nii hullu, see oli üsna vastastikune. Mis teha, elu on selline.

Böäääh, aitab. Eile oli klassikokkutulek. Esimesed 5 minutit olid väga veidrad. Ülejäänud õhtu/öö oli tunne, nagu oleks üle pika-pika aja koju sattunud. Nad ei muutu ikka kunagi. Ja nad on ülimeganunnud ka. Praegu on küll tunne, et me oleme üks suur pere. Armas igatahes, need kallirallid ja kuidas täpselt samamoodi külakuhjasid tehti ja ühes nurgas maailmaasjade üle arutati ja teises joomismänge mängiti. Ja siis tuli Arko ja laulis Priiduga võidu. Ja välismaalased rääkisid oma muljeid. Jah, üks suur omapärane pere. :)

Ei, tegelt ma ei tahaks päris üksi teki alla kerra tõmmata. Aga nädalakese tahaks seal olla ikka.

Peaks magama vajuma, homme töööööle ja pärast tšikadega istuma.

Ja oh crap. Järgmine nädal on eksamid juba. Peaks kordama hakkama vist...

Anyways, head ööd, tibukesed, ja ilusat 2011 lõppu. Avastasin, et uus aasta on juba 3 päeva pärast. Lumetu talv ilmselgelt ajas ajataju sassi. ;)

Yeah.

Tõsiselt. Huvitav tõesti, mida ma tahan? Aga teie?

Tired.

Õh, ma ei jaksa.

Tahaks nii paljut teha, aga ma olen lihtsalt liiga väsinud. Oh well, ma olengi sellepärast halb inimene, ma tean jap.

Juhtub siis.

Ja kus kurat lumi ja jõulutunne on??

:)

Yes, it's THAT simple.

Just wanna let you know..

Kas olla õnnetu, et ma seisan kellegi plaanidel ees või õnnelik, et minu peale ka nende tegemisel mõeldakse? Dilemma.

When I saw you over there, I didn't mean to stare. But my mind was everywhere, I wanna know you.

Yeah, that's kinda how it happened.

Ja nüüd ei saa enam ilma. Üksainuski mõte sellest on liiga jõhker. Ohjah. Aga tegelikult peaks hetkes elama ja mitte tekitama probleeme, mida olemas pole. Ma niigi muretsen kõige pärast liiga palju, pole juurde vaja.

Mõtlesin, et mul on palju öelda, aga vist ei olegi. Olen õnnelik, et mul on keegi, kes mind õnnelikuks teeb. Nii ongi. :)

Friday, friday..

Reede. Täiesti lambine reede. Aga mul on energiat, sest ma magasin lampi poole kaheni. Ja kohekohe lähme oma spaiss göörlsidega pralletama.

Tegin enne praekartuleid sibula ja juustuga. Nämma.

Ja homme on esimene tööpäev, kus ma täiesti üksi olen...

Kõigepealt tuleb mõnusalt aega veeta ja tüdrukuteõhtut pidada. Nüüd jookide järele, ajee. :)

Btw... me peaks vist pilte tegema, meid viite näeb harva kõik koos ju? :D

Someone like you..

Woah. Ma ei tea, kuhu see aeg viimasel ajal kadunud on, aga niii palju on toimunud. Tegelikult ei viitsi üldse sellest kõigest nii pikalt rääkida, niiet pisike kokkuvõte siis.

Reedest pühapäevani käisime Liisa ja teiste oma kooli üliõpilasnõukogu liikmete ja aktiivsete tudengitega Rakveres väljasõidul. Ma vist jäängi rääkima, kui lahedad inimesed meil koolis on. Nalja sai ikka sitaks. Ja palju toredaid koolitusi oli ka, mis iseenesest kursusevanematele mõeldud polnud, aga vähemalt ma olen ka natuke rohkem informeeritud. No tasuta toit ja väljasõit tasus nkn ennast ära, sellisest võimalusest ei tohigi ära öelda! :)

Kuigi natuke halb tunne mul siiski on sellest ka, vähemalt nüüd ma tean, miks ma kõik need aastad kõigilt korvi sain. Võinoh, tean mis tunne see on. Halb, aga ma ei saa sinna midagi teha. Võib-olla see vältimine ongi kõige parem lahendus (ja mul on tunne ka, et see pole ainult minupoolne...)

Anyways, ma pole mingi kergelt nädal aega korralikult magada saanud, alati toimub midagi...

Esmaspäeval oli töövestlus näiteks. 3 inimest

olid vestlusel ja tööandjal oli üllatus päris suur, kui ta taipas, et me Liisaga teame üksteist. Teisipäeval oli juba koolitus ja täna käisime praktikal mõlemad. Jah, just nii... 40 kandidaati oli, 4 inimest valiti välja ja me Liisaga mõlemad töötame nüüd Coffee In'is. Ei mahu pähe, miks ja kuidas meid nii valiti, aga sitaks lahe. Nagu meil oleks juba piisavalt vähe inside nalju, eksole...

Pmst jah, tulge varsti mulle Estonia pst Coffee In'i külla :) Ilmselt on jah jälle see, et mingi vaheldus on rutiinis, aga tahaks kogu aeg kohvi valmistada. Äge on. Vb varsti tüütab ära, vb mitte, aga seni peab nautima. :)

Ohjah. Ma vist olengi üsna romantik muidu, aga kõik on ikka nii nunnu. :) Pole harjunud öösiti pool tundi telefoni otsas istuma ja kõigest rääkima ja kurtma, aga samas see on nii hea. Nii peabki olema. Seda ei anna kirjeldada tegelikult, aga mul on nii hea olla. Ei oska midagi muud tahtagi. :)

Jah, isegi selle peale, et mõned idioodid mu talveriided ära otsustasid visata, ei suuda ma enam pahane olla. No natuke olen. Aga eks ma siis muretsen uue mantli. Kuidagimoodi saan ikka hakkama, alati saan. Eriti et kõik nii nunnult toeks on. Ohjah. Ma olen toredate inimeste otsa sattunud ikka, nii ägedad olete kõik mul :)

Nii palju siis lühikokkuvõttest. Aga whatever, nüüd on küll tuduaeg. ÄKKI homme ei äratata vara üles? Magan õhtuni nkn. Head ööd, tibud! :***

Happy.

Sest kõik on nii nunnu. Sest eksamisess on läbi. Sest ma ärkasin kallistuse peale. Sest päike paistab ja taevas on sinine. Sest täna on uus aine, mis tundub megahuvitav. Sest ma näen oma ägedaid kursakaid. Sest kõht on spagettidest täis. Sest ma sain hommikul vaniljejäätisega kohvi. Sest mul on hea tuju ja pisiasjad teevad mu õnnelikuks! :)

Do you care about all the little things?

No ainult magaks. Ja sööks. Peaks tõsiselt mõne kasuliku ajaviite leidma, ma lähen väga laisaks nii.. või hulluks. Otsin jätkuvalt tööd, aga nüüd natuke tõsisemalt. Igatahes, ärge mulle enam endisele töötelefonile helistage, see jääb nüüdsest väljalülitatuks. Aa, trennis te mind ka enam ei näe. Vähemalt mõnda aega mitte, äkki uuest aastast saan järjele jälle.. eks näis.

Elu ilmselgelt ei püsi igavesti lill. Aga saan hakkama ja mind toetatakse ja see on nii armas. :) Ja nalja saab ilmselgelt ka pankrotis olles. Sellel üleliigsel ajal on positiivseid külgi ka (kui ma ennast kokku suudan võtta muidugi)... Ma saan jälle oma kidra ja sünteka välja otsida ja ma saan nämmasid asju kokata ja kududa ja raamatuid lugeda. Ei kõla üldse halvasti tegelikult, ega ju :)

Esimene vahenädal eksamitega ka tehtud, loodetavasti üheski läbi ei kukkunud. Ei julge häid hindeid ka oodata, no ei tasu ikka 2 kuud lebotada ja siis ühel õhtul kogu 50lehelist ajuanatoomia (no põhimõtteliselt...) konspekti õppima hakata... Aga sain hakkama ja järgmisel perioodil olen targem.

Mõnus päikseline sügisilm on ja Marje on Tallinnas ja nüüd peaks midagi vahvat tegema. :)

Little bit more gone, little less twisted around.

Ma ei jaksa kogu aeg süüdlane olla. Ja alati ma ei olegi. Kahe inimese eest tõmmelda on mõttetu, kui kogu aeg oodatakse, et ma kõik ära teen. Suhtlemine on ja alati jääb kahe inimese tööks... kuigi, kui seda juba tööks nimetama peab, siis on midagi valesti. Nõme? Jah. Aga ma ka kogu aeg ei jaksa, mõnikord keeb ka minul üle ja siis ma olen pahane. Samas, kui keegi seda tähelegi ei pane, siis... Ma igatsen neid aegu, kus ei elatud ainult teiste vigade otsimisest ja süüdistamisest. Aga ajad muutuvad, ammu teada. Ma teen aeg-ajalt vigu, kes ei teeks. Aga mõnikord on tõepoolest asi kelleski teises, äkki oleks aeg vahelduseks minu asemel hoopis endale samasugune pilk heita?

Kusjuures, väga nõme on, kui muututakse selliseks, mille pärast mulle halbu pilke heideti. Veits irooniline, kas pole?

Ja ei, ma ei taha seda kellelegi konkreetsele öelda. Võiks, aga sellel poleks ilmselt vahet. Lõpp on niikuinii samasugune, see värk on juba kaua niisama värelenud.

-------------------------------------------------------------------------------------------------

Kusjuures ma suutsin vahepeal palavikku jääda. Nii veider, pole aimugi, kust see nii äkki tuli, sest ma pole ikka vääga kaua palavikus olnud. See läks üle, aga nüüd on kurk natuke haige ja hääl ära. Nii palju siis sellest, et palavik baktereid tapab. Eks ma võitlen edasi...

Eelmine nädal läks esimest korda see aasta kooliga kiireks. Aga vähemalt olid mõned päevad 2700-sõnalise essee kallal vaeva nägemist seda väärt... mu essee oli siiski üks kümnest, kes saavad ettekande teha ja lisapunkte saada. Kas nüüd just parim, aga huvitav ja väljapaistev ikka. Me likey. :)

Teisipäevast alates on mul pöidlalihas täiesti nõrk ja valus olnud. (Ja no, Liisal kogu käsi...) Ilmselgelt karistus, et keset päeva loengute vahel pitsat süüa ja veini juua... Aga c'mon, võiks üle minna juba, kaua võib! (Okei, või siis ma pean lihtsalt soolaleivapeo korraldama...lõpuks... ja uut veiniavajat küsima... siis ei peaks pudelit enam vastu seina peksma...jamh..)

Eesti jalgpall ftw! 11.november broneeritud, äkki saab isegi statale Eesti-Iiri mängu vaatama. Oleks megaäge igatahes!! :)

See oli mingi lühikokkuvõte, sest ma ilmselgelt pole peaaegu 3 nädalat midagi kirjutada suutnud. Jeah, äkki läheb asi paremaks nüüd... loota võib.

PS.. Raffaello ütleb rohkem kui tuhat sõna. Yumyum :* Need külmad sügisõhtud ei tundugi see aasta nii kõledad. Äkki talv pole ka nii hirmus... who knows. :)

Remember...

Ma olen võimeline väga emotsionaalselt kirjutama, kui mul on halb tuju. Miks ma kunagi ei suuda head tuju ja positiivseid killukesi niimoodi jagada? Seda oleks maailma ikka palju rohkem vaja ju.

Kuigi jah, täna ei olnud nii hea päev. Pea tuikamine ajab mu alati pahuraks. Siis tuli päike välja ja ma hakkasin just mõtlema, et äkki ei lähegi päev allamäge... kuni ma teada sain, et mu tädi kallis koer Pontus suri. Kutsad on liiga armsad, nendega ei tohiks mitte kunagi midagi juhtuda. Paratamatus, aga see ei tähenda, et ma kurb ei võiks olla. :(

Lugesin just vanemaid postitusi. Ühes aprillikuu postituses mõtlesin, et miks ma viitsisin oodata, miks ma ei suutnud edasi liikuda. Ja ma juba siis teadsin. Teadsin, et seal on midagi enamat. Teadsin, et ma näen asju teistsuguse pilguga, kui kõik need teised, kes mul üle saada ja kõik kuradile saata soovitasid. Ja ma tean siiani, et see ei ole midagi tavalist, vaid midagi sügavamat. Ma ei oska seletada, ärge küsige, aga täpselt nii ma tunnen.

See on nii tohutult hea tunne, kui üks hetk avastad, et ma elasin üle. Kõik need hetked, kus ma allaandmise äärel olin ja seda ei teinud. Need mõõnad olid seda väärt ja kui vaja, siis ma teeks selle kõik uuesti läbi. Emotsionaalne rollercoaster. Ma kannatasin, see oli raske, aga ma pidasin vastu. Kõik, mis peab juhtuma, juhtub. Jah, kallikesed, pidage vastu. :)

Kuigi mul on tunne, et me ei mõista teisi inimesi kunagi täielikult ja kipume kõige kohta eelarvamusi tekitama. Eelarvamused on paratamatud, aga palun ärge laske neil suhtlemisse vahele tulla. Sõbrad ei kao tegelikult. Mina ei kao. Mul on aegu, kus ma ei taha kellegagi rääkida. Mul on aegu, kus mul on ainult kedagi kindlat vaja. Olenevalt tujust. Aga see tõesti ei tähenda, et ma teid kohe maha jätaks või armastamise lõpetaks. Ausalt. Ma olen ka ainult inimene, ka minul on eelarvamused ja hirmud ja ma olen kangekaelne ja teen vigu. Kõik teevad vigu. Kui seda ei aktsepteeri, siis ei saagi midagi head välja tulla.

Just sayin'.

Loodetavasti leian varsti tööd. Lootused terendavad silme ees, aga eks näis, kas lootus sureb või läheb täide.

Aeg vist magama minna, homme pikk koolipäev. (Hahahahaa, jäite uskuma? 10.15-11.45 on ju päris jõhker, eks...) Ja ma pole vist ammu ühe koduse ülesande üle nii õnnelik olnud. Nüüd on vähemalt idee, et MIDAGIGI peab tegema. Tudengielu...

Täpselt nii...

Yeah...

Sometimes you win, sometimes you lose.

Pole head ilma halvata... ja kui tundub, et kõik läheb õnneks ja kõik on hästi, siis nautige seda, sest see ei püsi kunagi.

Põhimõtteliselt pean ma nüüd uut tööd otsima hakkama. Ja kui ma seda kiiresti ei leia, siis pean ilmselt trennist ära tulema ja ikka väga kokkuhoidlikult elama hakkama.. Ehk siis, kui ma juba praegu pidudest vaikselt loobun, siis ilmselt jääb kõik ära. Jee, kas pole vahva... Raha pole elus tähtis ju, aga kurja, see määrab ikka nii palju. Ja ülikoolilt toetuste saamisega pidi mingi haige kamm olema, et lihtsam ongi töö leida. No eks ma teen siis oma CV korda ja loodan parimat.

Ja täiesti lõpp, ma ikka ei saa oma korterikaaslastest lahti. Võinoh, kutsumata külalised ehk pisikesed punased sipelgad. Mõned on mustad ka. Ma tean küll, kuidas nende vastu võitlema peaks, aga no kui ma aru saaks, kus nad pesitsevad, siis oleks ka vahva. Kõnnivad mul kahe-kolmekaupa ringi siin. Aga muidu on päris tore. Linnast ma siia enam ei kõnni, eriti üksi öösel. 2 tundi kõndimist on natuke palju ja väga creepy ka öösel. Teinekord crashin lihtsalt kuhugi või ootan esimese bussi ära... Ahjaa, ma pean ikka soolaleivapeo ka tegema! Lubasin kõigile ju :) Kuigi päris paljud on juba külas käinud, tore kui inimesed viitsivad nii :)

Aa, ma suutsin vahepeal juba haigeks jääda. Nüüd on juba parem, nohu hakkab ka üle minema. Ilmselt oli üsna normaalne palavik, aga no ma ju ei saa kuidagi kindel olla, sest ma ju ei muretse endale kunagi kraadiklaasi... sest mul ju ei lähe seda eriti tihti vaja... Nüüd on hea igatahes. Kui see nõme peavalu ka üle läheks. Ja kui pea ei valuta, siis on kõht. Ja kogu aeg on mingi veider väsimus peal, kuigi mul pole aimugi, millest see on. Ülikool ei ole nii raske, praegu vähemalt mitte. Vaba aega on ikka sitaks. Oktoobrist läheb veel hullemaks, siis on 3 loengut nädalas ja neljapäev-reede üldse vabad. Jajah, aeg iseseisvaks õppimiseks... Ilmselt hakkan ma iseseisvalt igal võimalikul hetkel õppima, kui ma mõne õpiku ka ära viitsin tuua. Sest lihtsalt liiga palju aega on! Korter on täiesti ära koristatud juba ja see juba ütleb midagi...

Nii veider, kõik muutub vaikselt. Inimesed muutuvad. Ma lihtsalt igatsen kõiki, keda ma varem iga päev nägin. Uued kursakaaslased on ägedad, tõesti on. Aga vajab lihtsalt uuesti harjumist, et ilmselt paljud endised sõbrad/tuttavad kaovad nüüd ja tulevad uued. No kõigiga ei jõua ühendust pidada nii tihti enam. Ja kõik ei viitsi ise ka... Ja ma vihkan seda tunnet, kui ma ei tea, kas ma olen ise midagi valesti teinud või ei puuduta asi üldse mind. Sometimes people run away just to see who cares enough to follow...

Aga kui inimesed korraga üksteisest eemale jooksevad? Kas nad kohtuvad kuskil mujal või kaovad?

Aga need on toredad, kes ei kao. (2 kuud btw. Megaimelik. Aga super :*)

Nüüd on aeg loengusse minna, tsauka :*

Update #2

Nonii, ma istun nüüd oma uues lasnamäe korteris. Üks autotäis asju on veel vaja kolida (tore oleks, kui mõni sõber Tallinnas ka oleks...), aga üldiselt elan ma juba siin. Ja mulle täiega meeldib. Kuigi mind hoiatati juba, et pärast 9-t ei ole väga mõistlik siin üksi ringi liikuda ja igaks juhuks peaks kiired jooksujalad treenima endale, siis lahe on ikka. Tohutult harjumatu ainult, aga eks see võtab aega. Nii palju toredaid inimesi on nüüd mu lähedal, see on megahea. :)

Aitäh Ivar, et sa mul kolida aitasid. Olen lasanje võlgu. :D Kas keegi tahab veel aidata ja lasanjet saada?? :)

Peaks vähem jooma vist. Aga eks see tudengielu olegi selline... Homsest hakkavad loengud ka, LÕPUKS. See süsteem on ikka veits segane, ma ei saa siiani aru, mis aineid ma saan võtta ja mis ei ole minu kursusele mõeldud, aga no eks saan hakkama. Kursakaaslased tunduvad ka lahedad. Teisipäeval on tutvumisõhtu nendega siis, siiani nägime ainult infotunnis. Ah jaa, ja TLÜ avapeol, aga seal me tõmblesime pigem oma seltskonnaga ringi. Ja põgenesime G4S eest ära ja lõpuks lihtsalt seisime kooli ees ja jõime. Jeah, nii peabki ju.

Mul pole siin praegu pliiti, päris veider on... kõiki toite peab kuidagi teistmoodi tegema. Mikrolaineahi on vähemalt olemas. Tore on, kiirnuudlitest kaua elada ei jaksa. :)

Nonii, mis siis veel... ei olegi nagu midagi uut rohkem. Kohe lähen naudin üle mingi 4 aasta ühte vanniskäiku, mõtlen sellest kui head over heels ma sees olen ja Katja võiks mulle ka parem sõber olla, mitte vahepeal põksima hakata.

Marjel on täna sünnipäev, seda ei juhtu igapäev...sünnipäevalaps, võta veel üks naps! (Ehk siis me hakkame varsti koos tähistama, sest kaksikutel on ju ühel päeval sünnipäev, eksole!) Palju õnne :)

Update.

Eile oli eriti rändom Hessitripp. Pidime Annemariga kokku saama. Lõpuks olime Mari ja Marje ja Annemariga ja just olime õnnelikud, et neli meie viisikust on koos, kui Arkoga kokku jooksime. Tegelikult oli kõiki ikka megaäge näha ja Hess on ka ikka yumyum. Kanaburksi polnudki ammu söönud. Ja pärast Marjega siidri-vessuõhtu. Kuigi, mul on tunne, et tahaks tagasi kirsitubaka juurde pöörduda, liiga palju on mingeid piparmünte ja chocominte ja kõike sellist tehtud, klassikat oleks vahelduseks vaja.

Tegin täna põhjaliku uuringu ja ajakavade lappamise TLÜ kodulehel. Vaikselt tabas karm reaalsus, et suvi on läbi ja nüüd tuleb mingi jõhker muutus. Vähemalt ma ei hakka päris teise linna kolima, siiski teine linnaosa ainult. Jeah, ma kolin nüüd lasnamäele, ilmselt järgmise nädala jooksul. Mustakivi keskuse juurde, Raadiku 2. Tüüpiline lasnamäe ühetoaline korter, agaaaa mul on nüüd vann, finally!! Ma olen sellest puudust tundnud :) Ja rõdu. See on kinni ehitatud küll, aga põhiline siiski, et on. Igatahes jahhh, lasnamäekad, tulge siis külla ja kutsuge välja :)

Igatahes jah, TLÜ. Avastasin, et pean mingi arvutitesti vms tegema, et nad ikka kindlalt teaksid, et ma ei kasuta arvutit nagu 20 aasta vanust trükimasinat ja et ma oskan ikka Wordi ja Excelit ja kõike kasutada. (Ausalt, lugesin testi kohta ja lootsin väga, et ma enam kunagi HTML-i ja PHP ja muuga tegemist ei peaks tegema... HUH!!!) Anyways, mingit inglise keelt tahaks võib-olla küll õppida juurde, aga ma pole ka kindel. Matat tahaks ka. Tegelt peaks üldse kogu ainete nimekirja ette võtma ja siis valima. No kurja see iseseisev valimine. :D Ei ole need asjad ikka enam nii lebod kui gümnaasiumis...

Btw, puudel hakkavad lehed kollaseks minema??? Ja Solaris võiks nüüd finally Ben&Jerry's Cookie Dough'd ka odavamalt müüa. Või Chocolate Macadamia. Kuigi tore on järjest kõiki maitsta, aga siiani pole mulle miski nii väga meeldinud. Baked Alaska on külmkapis praegu, aga see on veits liiga magus.. Cookie Dough ftw!

Ma ei saa aru, miks ma siiani Sõpru vaadanud polnud. See on geniaalne sari ja ma olen tõsiselt sõltuvuses. Eriti kui ma käin ringi ja Smelly Cat kummitab... Kolmas hooaeg läheb hetkel. :) Eks ma naudin siis, et praegu veel on aega vaadata. Varsti hakkab trenn ka ju!!! Jee :)

Tänaseks kõik, see ya ;)

Don't know how it gets better than this.

Sest kõik on hästi. Sest muretsemiseks pole põhjust, kõik saab alati korda. Sest ma olen positiivsus ise ja naudin seda üürikest suvevaheaega, mis mul veel on. Sest on nii palju ilusaid pisiasju, millele peaks alati rohkem tähelepanu pöörama. Ja sest mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin. Sest vist esimest korda ma tõesti ei taha mitte midagi rohkemat kui ainult seda, mis mul juba on. Kui see pole asi, mida hinnata, siis ma ei tea, mis on.

Jah, ma olen vabadusest obsessed praegu. Ma tõmblen ringi ja heidan öösel keset tühja maanteed pikali maha, sest läbi udu on tõsiselt lahe täiskuud vaadata. Ja öösel kanuuga täiesti siledal veel olla ja Miinaga juttu ajada ja langevat tähte näha. Öö läbi üleval olla, alles järgmine hommik kell pool 10 magama minna ja oma unerežiim totaalselt segi ajada. Ja kõik need muud pisiasjad, mida ma ei arvanud kunagi, et ma kogeda saan, aga mis lihtsalt järjest kerkivad esile.

Elu on täis ilusaid asju ja neid ei tohiks halbade mõtetega ära peita. :*

Wazzaap?

Mul on nädal aega tööd veel ja siis hakkab suvevaheaeg. Eeee, jeah, 2 nädalat ei ole kohe kindlasti piisav, et kõike teha, mis tegelikult plaanis oli (eriti kui vahepeal kolima peab...), aga no enam pole midagi teha. Kui ma vahepeal tohutult ootasin ülikooli, siis nüüd mul on tunne, et ma ei ole veel kaugeltki selleks valmis. Tahaks teha mingeid totraid ja spontaanseid asju, mis annavad kõige parema mälestuse sellest suvest. Ausalt, ma ei mäletagi, mis ma terve juuli tegin... see lihtsalt läks mööda. Igatahes, ilmselt ei saa selliseid asju ette planeerida, spontaansus ilmutab ennast ise. Ja kui ma ülikooliks valmis ei ole, siis... tegelikult, milleks me üldse elus kunagi piisavalt valmis oleme?

Ahjaa, kolimine. Mul tekib vaikselt paanika, kuigi veel ei ole selleks põhjust ju. Aga korteritega toimub mingi hullumeelsus, tõsiselt. Eelmine aasta tundus see teema kuidagi palju rahulikum olevat. Okei, võib-olla vaikselt on ka põhjust, kui kolme nädala pärast kolitud peab olema?

Ehk siis järgmise nädalaga võiks korteri leida ja ülejärgmisel peaks asju pakkima ja sisse kolima vaikselt vist. Aga me saame sellega hakkama! Ja siis hakkame elama tudengielu ja ma loodan, et me ei pea ainult makaronidest toituma. :D

Kuigi, kui mul selline kokkamisehullus kuhugi ei kao, siis ilmselt mitte.

Äh, vihma hakkas sadama :(

Väga pointless postitus, aga mul tuli tuju kirjutada. Ilmselgelt. :D

Aajaa, kuna ma ühtegi meili kätte ei saa, mis vanale aadressile läheb, siis oli eriti lahe lampi ennast Tartu ülikooli matemaatika ja eripedagoogika nimekirjadest avastada. Et no.. tore :D Tasuta kohad ka veel. Paistab, et ma olen tubli. Aga psühholoogia jääb siiski. Ja Tallinn jääb. Ja samas väga palju muutub.

Aga olgu, mul on koristustuhin peal, kasutan seda vahelduseks ära. :)

Cause I see sparks fly...

Ilus päikseline pühapäev. Ja ma vaatasin just filmi Julie & Julia... Ehk siis film kokkamisest ja armastusest toidu vastu ja ma ei imesta, et mul suu vett jooksma hakkas ja ma nüüd kohe mõne eriti hea retsepti välja otsin, mida ma õhtusöögiks teen. Kuigi ma olen vist natuke picky, sest ma paljudes retseptides on midagi, mille söömist ma parema meelega väldiks. Ja ei, need ei ole tomatid, sest küpsetatult annavad need ikka megahea maitse toidule juurde. Aga mingid suvikõrvitsad ja asjad, õhh. Ja seened.

Keegi võiks ainult külla tulla, üksi on tobe midagi megahead süüa... Mulle meeldib, kui keegi teine ka naudib. Ehk siis, kes tahab täna midagi head süüa? :)

Kaks nädalat veel tööl käia, siis saan natuke suve nautida. Ujee. Siis hakkab paar nädalat hiljem ülikool. Vahepeal peab veel kuhugi kolima, lasnamäele on üks võimalus. Mulle see meeldiks muidugi... eks ole. :) Või siis ühikasse. No põhimõtteliselt eks näis, tsipa on aega veel. Ma olen tõesti püsimatu, kogu aeg kolin. Saatsin jälle hunniku asju emaga Tartusse ära, sest ma taipasin, et ma ei kasuta neid ja kui väiksemasse korterisse kolida (eriti kellegagi koos), siis need lihtsalt jäävad ette. Ehk siis minimaalselt asju, sest nii on lihtsam.

Tšintsud kolisid ka. Tunduvalt suuremasse puuri. Nad on nii rahul, jooksevad kogu aeg ringi ja naudivad vabadust. Ma olen ka õnnelik, et neil parem on. :)

Ahjaa, ma käisin finally viimast Potterit vaatamas eile. Ülihea film tegelikult, aga päris halb, kui kinos eriti vaikses kohas naeru tagasi peab hoidma. (No see on see, et kogu internet Potteri-teemalisi naljapilte täis on... kui ikka Voldemort Malfoy'd kallistab ja siis samal ajal mul peas sinna tekst juurde tuleb, et "that awkward moment, when Voldemort needs a hug...", siis jeah... üritage tõsiseks jääda :D) Ja ilmselt ma oleks rohkem emotsionaalne ka olnud, kui ma seda üksi vaadanud oleks, aga eile tundus kõik liiga naljakas lihtsalt.

Tegelikult mitte ainult eile. Iga kord, kui ma Tõnisega kokku saan, siis on mul kogu aeg naljakas. See on vist hea ju... et keegi mu tuju momentaalselt heaks suudab muuta? Ja see, et kõik kogu aeg armas on. Neid pisiasju on nii palju, mille peale ma kogu aeg kodus üksi naeratan, aga ma parem ei hakka jagama. See on minu asi... ja pealegi, ma poleks kindel, kas ma üldse siis seda postitust lõpetaksin. Aitäh igatahes :)

Ja jah, ma lõpetasin tulevikust mõtlemise ja elan praegu. See ei tähenda, et mulle kõik meeldiks, aga ei tasu ikka ennast piinata, where's the fun in that?

Tore, et on inimesi, kes minuga veel vabalt suhelda suudavad ja tegelt on tore, et neid ikka jagub. Ma saan aru, et mõnikord on vaja näha, et keegi hoolib... igaüks vajab seda, mina ka. Aga kui ikka lõpmatult seinu üles topitakse ja inimestes ainult vigu otsitakse, siis ei jaksa keegi lõpmatult neid maha ka lüüa. See jätab pigem mulje, et ei taha mind enda ellu. Otsustage ära igatahes, mis te jamate, tõesti. Aga nojah, keegi pole ju kunagi rahul sellega, mis tal on... ja sedagi taipab igaüks alles siis, kui ilma jääb. Kahju.

Mina nüüd naudin pühapäeva edasi, üritan ennast natuke häirivast tagasihoidlikkusest lahti saada ja otsin yummysid retsepte. Ilmselgelt pole ammu midagi rääkida viitsinud ju, alati tuleb kõik korraga. :)

Ilusat päeva teile, tibud :*

:)

I know you're worth it.

Mõnikord on võimalik, et kõik läheb hästi. Megahästi. Ja täpselt nii, nagu ma alati tahtnud olen.

Ma olen õnnelik, tõesti olen. :)

It's taking me higher...

Mul pole õrna aimugi, kuidas kõik need tunded ühekorraga mu sisse ära mahuvad, aga ma olen tõesti õnnelik. Sügisest olen ma Tallinna Ülikooli psühholoogiatudeng. Tasuta kohal (kusjuures, parim tulemus, ma olin esimene pärast neid eritingimustega tüüpe. Ei tahaks uhkustada tegelt...yeah right... aga mulle peaks see endalegi kohale jõudma, et ma tubli olen... :D).

Või et selline ongi siis tunne, kui saavutad täpselt selle, mille poole pürgisid... It feels goooooooood.

Kõik tundub üldse megahea praegu. Okei, välja arvatud need villid mu jalge all, kõnni veel paljajalu Hollist mustamäele... Eile oleks üldse võinud pöörfi õhtu olla, kui mu pea plahvatada poleks tahtnud. Vähemalt olid pööööörfid maasika margaritad (sest minu ja Kaire koksid on alati pöööörfid :*). Ja YUMMY toit ka. Me ikka peame välja puhkama ja õige klubiõhtu tegema, nii ei saa ikka. Agaaa tore oli ikka, idee on see, mis loeb. :D

Ja nunnumeeeter on ka tipus, ülihea tunne on, kui keegi nii muretseb. Võinoh, minu arust poleks vajadust, aga see on ikka armas. Peamine vist ongi see, mida ma tunnen ja tahan, sest ainult mina tean, mida see kõik minu jaoks tähendab. Jah, just nii, ma liigun samasugusel käigul edasi ja usaldan iseennast, et see on õige tegu. Tunne on küll selline. :)

Kõik on nii hästi. Mõelda vaid, et mõni aeg tagasi tahtsin ma kogu selle elu keskelt siit ära põgeneda... Milline loll mõte. :D

( Ma ei saa üle... @Liisa: kui kutt liiga pikk on, siis tuleb pehme koht leida ja horisontaali lasta, palju mugavam. :D:D:D:D)

Running up that hill...

Natuke uuendusi: MA SAIN VESTLUSELEE!! Ehk siis mul on ilmselt piisavalt silmaringi. Noh... it made my day :D Ma olin juba täiesti endale kinnitanud, et mul ei läinud üldse hästi, parem hakka mõtlema, mida psühholoogia asemel teha, aga... Ohjah, läks õnneks. Homme kell 10 hommikul siis grupitöö, kus on mingi teema analüüs ja esitamine, ja siis pärast individuaalne vestlus. Kell 12 peaks see kõik läbi olema. Uhh. Närv tuleb tagasi, aga no võtan ennast kokku ja annan endast parima, mis seal ikka. :)

Homme tuleb vist üldse üks tore päev. :)

Mul pole vist ammu olnud sellist tunnet, et kõik on lihtsalt nii hästi. Kõik on kuidagi... õige. Omal kohal. Ja ma olen nii rahul.

Pärast põhjas käimist peabki hakkama mäkke astuma. Ma nüüd loodan, et see mägi viib kuhugi kõrgele aasale välja, et ma teiselt poolt enam alla ei peaks astuma. Oleks tore natuke lihtsalt lebotada ja päikest ja elu nautida. Seda koos kõigi kallite inimestega.. aitäh, et te olemas olete! :***

Wazzap?

Homme algab psühholoogia sisseastumise nädal pihta siis. Kell 5 on mingi konsultatsioon orsth, mis kestab 2 tundi. Teisipäeval on silmaringitest. Ja neljapäev või reede on grupitööd ja vestlused jms. Ja hoolimata sellest, et mulle järjest kinnitatakse, et ma olen tubli ja saan hakkama, siis... närvis olen ikka. Ma annan endast kõik, see on kindel, sest ma tahan seda NII VÄGA. (Et nägin isegi õudusunenägusid, et ma ei olnud piisavalt hea... :S )

TLÜ matas olen sees praegu, seal piisaks ainult ütlemisest, et tahan tulla. Tartu on vist käeulatusest väljas.. mata kindlasti, eripedagoogikas olen esimene pärast neid sajapunktilisi. Aga et isegi neid on tunduvalt rohkem kui tasuta kohti, siis ilmselt ei ole väga suurt võimalust sinna saada. Ja no tegelt väga ei taha ka... Kaire annaks peksa ka ilmselt ja aheldaks mu kuhugi Tallinna Hessi, et ma enam sellele isegi ei mõtleks. :D

Ehk kõik mu lootused on nüüd TLÜ psühholoogia peal. Ma isegi ei tea, mida teha, kui ma sinna ei saa. Tunnen, nagu puhas mata pole päris minu teema, mul on ikka vaja midagi inimesega seotut. Ja no, arstiks ma ei saaks niikuinii. Natuke tarkusest jääb puudu.

Oijahh, hoidke pöialt, eks :)

Mis ma siis muidu veel teinud olen? Mm. Tööl. Passinud. Raamatuid lugenud. Sooje suveöid nautinud. Ja õhtuid ka... :)

Selle nädala lõpuks on igatahes ülikooliga asjad aetud. Siis jääb järele ainult oodata ja loota, et kõik läheks nii, nagu tahan.

Drop everything now, meet me in the pouring rain..

Ja nagu jätkuvalt...

IGA KORD, kui mul hakkavad mingid paranoiad tekkima, et äkki ma ootan liiga palju, äkki ma käin pinda juba, äkki peaks tagasi tõmbuma ja ta rahule jätma natukeseks, et ta ei pea mind kogu aeg kannatama, siis...

IGA KORD tõestab ta täpselt vastupidist ja suudab mind kuidagi eriti armsalt üllatada. Ja mind jälle eriti moosinäoga naeratama panna...

Tõesti. Wow.

Ma vist peaks oma parakatest üle saama. :)

Lately you make me weaker in the knees...

Istun pilvedel ja ei tahagi veel alla tulla. Päike särab ja sõbrad on ümberringi ja suvi on ja...

Mõnikord on elu ikka ilus. :)

Hold on tight, you know she's a little bit dangerous...

Uuuulallaaa, ütlen ma selle peale. Hea, et ma viimasel hetkel otsustasin, et ma ikkagi ei viitsi neljapäeval maale sõita, et parem reede hommikul.

Mingi reaalselt megarändom istumine kuskil linnahalli lähedal mahajäetud majade hoovis. Viin ja natuke siidrit koos Markuse ja Tõnisega. Ja pärast (loomulikult enne kui lõke süüdati...) mingi tripp läbi Kalamaja/Kopli Mustamäele minu juurde. Kergelt 8 kilti. Ja kergelt 3 tundi jalutamist.

Megatore öö, huul on toredalt katki ja lõug kriimustatud... :D Aga see on pisiasi.. :D Umbes 3 tundi magamist, kell 8 hommikul äratus ja pohmakaga (õnneks ikka pisikesega :D) kolm ja pool tundi bussisõitu maale.

Mu üübersittt (vabandust väljenduse pärast...) tuju hakkab vaikselt paranema. No oleks imelik ka, kui pärast sellist õhtut ei paraneks. Aga üldse, ma vist saan oma mõõnast välja nüüd. Loodetavasti. :)

I guess it's time I run far far away..

Ma ei tea enam, kes on ja keda pole. Ma ei tea, mida ma tahan teha ja isegi mitte seda, mida oleks õige teha. Kõik tundub nii kaugel ja samas igal pool mu ümber, kõik inimesed on ja ei ole ka. Ma olen vist kõik metsa keeranud. I'm living in the shadows of the messes that I've made...

KÕIK käib mulle pinda ja ma ei suuda rahulik olla, vaid iga kord plahvatan, kui ma milleski või kelleski jälle vähegi pettun. Ma ei maga ega söö korralikult. Ma koristan vahetpidamata, sest mul on vaja korda, ma ei suuda olla keset segadust. Ja siis järgmine hetk avastan end aknast välja vaatamas või diivanil keras olemas ja endale korrutamas, et ma olen tugev. Ma tahan nii paljusid inimesi enda lähedale ja samas...

... samas tahan lihtsalt üksi olla, enda ümber seinad ehitada ja enam mitte kunagi kedagi sisse lasta, sest nii on vist ainus võimalus, et ma ei saa haiget. Ja nii ei jää ma kellelegi teisele ka enam ette oma nõmeda enesekeskse olekuga. Kurb tõsiasi on muidugi see, et mul on tunne, et ma saan vabalt neid seinu ehitama hakata ja keegi ei takistakski.

30 Seconds To Mars oli megaäge. Väga hea, et ma läksin, kuigi terve päev oli tunne, et ma ei vea end isegi nende pärast teki alt välja. Vähemalt üürike head tuju on siiski hea tuju.

...

Tõsiselt, üks aasta??

Who's that girl living my life??

Praegu on väga halb aeg, et hakata kahtlema oma senistes plaanides. Kui mu füüsika õpetaja emale räägib, et Helena ei tohi mitte mingil juhul humanitaarala õppima minna, vaid peab minema reaalaine peale, sest ta on täielik reaalinimene, siis... See paneb ikka mõtlema küll. Aga TTÜsse ma ei taha minna. Tallinna ülikooli reaalained ei ole nii heal tasemel, see oleks suht mõttetu. Mis üle jääb, Tartu? Ma saaks oma eksamitulemustega sisse küll, tasuta kohale ka ilmselt. Aga... ma ei taha. Samas oleks see vist kõige õigem otsus.

Äkki ma olengi rohkemaks võimeline. Sest psühholoogiat saab kõrvale ka õppida ju. Reaalinimestest on puudus ka... Äkki peaks. Äkki mitte. Ma ei tea.

Ja mul on umbes nädal, et välja mõelda, mis ma edasi teha tahan. Kui sedagi.

Tuba on lilli täis ja ma olen Tallinna 21. Kooli vilistlane. Mitu tundi kontsadel ringi kõmpida ja poseerida ja naeratada ei ole lihtne, aga LÄBII ON. Lõpupidu oli ka lahee. Jään kõiki igatsema ja loodan, et me keegi võõraks ei jää. :)

Vihma sajab. Istun toas ja mõtlen elu üle järele nüüd.

So what..

Klassireis Palangasse oli megaäge. Käisime linnas jalutamas ja öösel bumper car'idega sõitmas ja tegime pilte ja vessut ja sõime hapukurki ja juustu ja ajasime hotelli receptionisti hulluks ja suhtlesime teiste eestlastega ja käisime väljas söömas ja naersime ja jõime tequilat ja Tiit on mõrvar ja saime eksamitulemused teada ja...

BTW... 99 punni!!

Aga no, mulle vist ei kavatsegi see kohale jõuda, et see on megahea tulemus. Kahvatus veits ülejäänud 8 100punnilise kõrval, mis meie klassis olid... (Kogu lennu peale oli 10 sajalist, 8 meil siis... A-kad on ÄSSAD!!) See kindlustab mul ilmselt sissesaamise igasse ülikooli, aga... No ei jõua kohale. REKK saatis mulle kõigest 5 smsi ka kirjandi tulemusega ju... :D

Homme on lõpetamine. 12 aastat kooli saab nüüd ametlikult läbi. Lähen olen ilus ja naeratan ja loodan, et kontsadel ümber ei käi. :)

Ja tüdrukute päid ei tohi nii hulluks ajada, ausalt. Mingi imelik lause keset ülejäänud teksti ja ma ei saa seda enam peast ära. Nii minu moodi muidugi, aga c'moooon siiski, mida hekki??? Ja ma pidin just üle kontrollima, kas see oli ikka reaalne. Ja ma tean, et võib miljon põhjust olla, aga... MIDA HEKKI. Poisid ilmselt ei suuda kunagi arvata, kuidas pisiasjad meile mõjuvad. :D

Kool lõppeb ja 30STM kontsert tuleb ja jaanipäev tuleb ja töö tuleb ja juuni saab läbi.

Mul on isegi päris kama, et jaanipäev läheneb, tegelt. Ilmselt ei mõjuta eriti midagi.

Mis seal ikka. Värvin juukseid nüüd, byebye :)

BIRTHDAY!!!

:)

I’m a girl. I overreact. I underestimate. I overestimate. I over think everything. I dream big. And when I say I love you, I’m not lying.

What you what you waiting for?

Ma armastan seda tunnet, et kõik saab korda ja mitte midagi polegi halvasti. See, kuidas mu nägu hetkega lihtsalt särama läheb. Armastan komplimenti, et ma olen kogu aeg rõõmus ja särav ja naeratan. Aga selline ma olengi, kui ta lähedal on. Mulle meeldib see, sest see on nii vabastav. Ma armastan, kuidas hoolimata kõigest on veel mõned inimesed, kes suudavad minusse rohkem uskuda, kui ma ise seda teen. Alati. Lihtsalt see tunne, et ma olen ÕNNELIK ja miski ei saa seda muuta.

Lihtsalt... see ülejäänud aeg, mil ma neid hetki ootan, ei ole enam nii tore. Ma olen nii harjunud mõttega, et ma kogu aeg ootan. Ma olen sellega rahul, ma võin oodata küll. Isegi, kui midagi ei juhtu, ma ootaks ikka. Ma lihtsalt olen selline, ma usun kõigesse, mis mind õnnelikuks teeb. Kas või mõneks minutiks.

Ma kardan ainult, mis saab siis, kui jaanipäeval aeg otsa saab... Endale antud lubadust ei saa murda, sest siis ma ei usaldaks iseennast enam üldse. Aga... Mis saab, kui ma ei suuda seda täita? Mis mind siis õnnelikuks teeb, kui ma taipan, et ainsad seni lohutavad mõtted ei tohi enam mu peas eksisteerida? Mis minust siis saab?

Lost in the sun.

Sõitsime esmaspäeval klassiga Naptali suvilasse piduuuu panema. Kohale jõudes... no wow, niiii mõnus. Suur maja ja grillimine ja päike ja värske õhk ja vesi ja joogid ja vessu ja megalahedad klassikaaslased. Uh. Ei olegi paremat tahta. Seal oli küll plaan natuke kauem olla, aga peod klassiga on päris väsitavad, sellepärast otsustasime siiski teisipäeval linna liikuda.

Aga linnas ma olla ei tahtnud. Mul oli nii väga muutust vaja, eemale kõigest ja kõigist ja võimalusest päevad otsa arvutis passida. Suht rändom, aga otsustasime Liisaga mingi kell 9 õhtul Virtsu poole hääletama hakata. (Btw, tänud Iff, et sa mind mööda linna edasi-tagasi viitsisid sõidutada. Ja noh, meid pärast Laagrisse ka viskasid;) ) Igatahes, kuigi ma seni hääletamist vältinud olen ja emalt peapesu sain, jõudsime ilusti kohale. Tegelikult on ikka sitaks mõnus Liisaga kuskil metsavahel jalutada ja sooja suveõhku nautida. (Okei, Kirbla õhku me ei nautinud...) See kõik oli just see, mida 12 aastasest kooliskäimisest puhkamiseks vaja. Hommikul ajasime end püsti, roomasime õue päevitama ja õhtul küpsetasime vahukomme ja käisime saunas ja öösel ujumas. Oh jah. Reedel liikusime Paatsalust Virtsu ja Marje liitus ka meiega.

Eile panime pidu. Või noh, nad panid rohkem kui mina. Ma ei tea, kas see on liiga vähese joomise viga, et mul isegi siider vastu hakkab?? Jalutasin kell 4 öösel magama. Asi oli vist mu ebakainuses, aga kõnnitee ei olnud väga sirge..aga vähemalt jõudsin kohale. Päikesetõusu sain ka nautida, mõnna. Nüüd istun siin ja varsti liigun linna tagasi ja hoolimata ainult 4-tunnisest magamisest tunnen end üle väga pika aja väljapuhanuna.

Nüüd ma igatsen linna tagasi, igatsen Kairet ja Hesburgerit ja oma arvutit ja msni ja Bellat ja Dännit. Lähen kolin paari päevaga teise korterisse ära, olen tubli ja teen tööd. Ja hakkan lõpukleiti otsima. Oleks aeg vist.

Järgmine nädal samal ajal paneme Annemariga pidu. Uuuuhh, tahan juba. Miss u :/

I can't take it take it take no more, never felt like felt like this before..

Jaah, mõtteid ma ikka eemale ei saanud. See on nagu mingi haigus, vähk või midagi, mis mu keha ja aju üle on võtnud. Haarab mind enda embusesse ja ei lase enam lahti. Ma pole ainult kindel, kas ma tahan seda ravida, sest mul on tunne, et ma ei saagi sellest kunagi lahti. Et pole vahet, kas elada natuke kauem ja ravimise käes piinelda ja loota, et saan terveks või elan koos sellega täisväärtuslikku elu seni kuni saan. Väga halb lihtsalt, kuigi ma armastan seda tunnet.. ja samas vihkan.

Ja väga irooniline, et ma sinna VÄHK kirjutasin. Grr.

Ma pole ilmselgelt ammu kirjutada saanud. No mis seal ikka siis.

Mida iganes.

Okei, ma pean ära otsustama, mis ma teen. Ei saa kõikuda tahtmise ja teadmise vahel, et ilmselt ei tule midagi. See kurnab. Miks, MIKS ma seda endale teen? Miks me tahame alati seda, mida ei saa ja ei suuda elada sellega, mis meil juba olemas on? Mis kuradi pärast on meil alati midagi (või kedagi..) juurde vaja ja miks kunagi elu täiuslik pole?

Ja miks ma viimasel ajal nii palju küsimusi esitan ja ühelegi ei vasta?

Ütelge mulle, MIDA ma teen?

Ilmselgelt ei taha ma öösiti magada...

What size is the last bed you kissed on? - Minu pooleteistkohaline voodi.

When was the last time you were sick? - Täna hommikul.

Are you one of those people who are always cold? - OOJAA.

What are you listening to? - Foo Fighters - Arlandria

How many more days until your birthday?- 16

Do you have any summer plans yet? - Ikka on :)

When was the last time you shaved your legs? - Eile.

Is there someone you wish you were closer with? - On.

Do you tend to waste a lot of money? - Oleneb, kellega võrreldes. Üldiselt üritan mitte.

Have any addictions? - Arvutisõltuvus!!

Are you anything like your siblings? - Ikka :)

Have you ever had a stalker? - Peaaegu, aga õnneks leebe variant.

What did you last drink? - Teed.

What did you last eat? - Sooja võileiba ketšupi ja juustuga :)

What was the best concert you have been to? - Sunrise Avenue, 12.05.2011!!

Who is the last person you hugged? - Kristi :**

Do you have any good friends of the opposite sex? - Jaa, on küll, mitu.

When was the last time you had a crowd at your house? - Päris ammu, ei mäletagi enam...

What can you smell? - Rohelise tee lõhna... :)

How many cell phones have you had? - 6

Which school year do you think will be the saddest? - Ilmselt 12. klass

Do you have trust issues? - Kindlate inimestega.

Are you keeping anything from your best friend(s) now? - Kindlasti, kes ei hoiaks.

Where do you get all your clothes? - Poest. Või Annemarilt :D

What did you do today ? - Mängisin Simsi, sõin, jõin teed, passisin arvutis.

How many more years of high school do you have? - 0

Do you have a YouTube account? - Jaa

Do you have a secret that you’ve never told anyone? - On küll.

Have you ever regretted kissing someone? - Alguses. Pärast enam mitte.

Have you ever gotten a speeding ticket? - Ei.

Is there one person in your life that can always make you smile? - Jaaa :)

Have you ever sent a text to the wrong person? - Japp.

Would you rather sleep with someone else or alone? - Oleneb inimesest, aga ilmselt kellegagi koos.

Will next friday be a good one? - Loodan küll :)

When was the last time something bothered you? - Täna.

Do you think age matters in relationships? - Liiga suur vanusevahe loeb küll.

Have you ever lived with a girlfriend/boyfriend? - Ei.

When will your next kiss be? - I wish I knew.

Who was the first male you talked to today? - Ei rääkinudki.. (Kui MSN ei loe.. Vastasel juhul Joosua.)

Worse, way worse.

Kui sa arvad, et asjad on halvasti, siis ära kunagi liiga mugavaks muutu, sest alati saab veel hullemini.

Kuulan siin SEDA lugu ja mõtlen, millega ma kõik selle ära teeninud olen ja soovin, et Annemari siin oleks.

Kusjuures, eriti halb tunne on, kui mingi hetk taipad, et aga tegelikult ei olegi kellelegi helistada, sest kedagi ei kotigi. Eriti et päeva jooksul on olnud ainult üks inimene, kes reaalselt küsis, mis mul viga on ja üritas aidata.

Käigu põrgu see elu. Praegu tahaks küll kaugele ära ja enam mitte kunagi tagasi tulla.

And we couldn't wait to grow up.

Ma tahaks veel laps olla, ma ei taha kõige pärast muretseda. Keegi võiks olla, kes mind kõige kurja eest kaitseb, kes mind kasvatab ja tagant utsitab, kui midagi tehtud on vaja saada. Raha võiks kasvada kuskil rahapuul ja ma ei taha, et ma sellega arvestama peaksin. Ma tahaksin, et ma peaksin ikka emalt luba küsima, kui kellegi juurde ööseks minna ja peod võiksid olla sefiiritortide ja limonaadiga ja parim mäng oleks peitus. Ja kool... tahaks uuesti käia teises klassis, sest siis ei pea veel iseseisvaid otsuseid tegema ja oma elu paika panema. Ma tahaksin ennast tunda uuesti targana, kes ammu pakse raamatuid läbi loeb, kui teised alles veerima õpivad. Ma tahaks, et ma ei peaks kortereid taga ajama, sest mul oleks oma tuba ja ma tahaks, et õhtusöök iga päev iseenesest lauale ilmuks. Päeva sündmus võiks olla Digimonide järgmine osa või Rugratside film. Ma tahaks jälle, et ma jääks poole Eurovisiooni ajal magama, sest see algab ju nii hilja. Tahaks uuesti käia lõbustuspargis ja nii, et ma pean ennast võimalikult pikaks venitama, sest muidu ma olen paar sentimeetrit liiga lühike, et atraktsioonile saada. Tahaksin, et poisid oleksid ainult head mängukaaslased. Suurimad tülid oleksid võitlused liivakasti pärast. Tüdrukud võiksid olla loomulikud ja ilusad ja suurim asi, mida välimuse juures muudetakse, oleksid vahvlilokid juustes. Ja kedagi üldse ei huvitaks, kuidas keegi välja näeb, sest see pole tähtis.

Ja siis me teeme kõik, et sellisest elust pääseda?

Don't know how long I can...

Mis siis, kui eile olekski olnud viimane päev? Kuidas sa selle sisustasid? Kas sa tegelesid nende asjadega, mida tahtsid? Olid koos inimestega, keda armastad?Kas nad teavad, et sa neid armastad? Kas sa olid õnnelik ja eluga rahul? Ei? Mida sa nüüd ette võtad?

Ilmselt mitte midagi, eks?

Sest lõppu ju ei tulnud. Miks me peaksimegi oma elu kergeks tegema, kui selleks põhjust pole. Miks me peaksimegi igat hetke nautima. Miks me alati naeratame, kui meenutame toredaid mälestusi ja tulevikuks on meil olemas suured roosad perfektsed unistused, aga alati, kui me praegusele hetkele mõtleme, siis tundub kõik nii hall ja negatiivsusesse uppunud?

Ma ei saa aru, miks ma ise midagi ette ei võta. Ma ütlen alati, et eks näis, mis saab. Aga millal tuleb SEE hetk, kus ma lõpetan lootmise ja edasi liigun? See ei tule oodates. Ma pean ise midagi ette võtma. Aga millal? Ja kui ma mingi hetk otsustan lootmise lõpetada... otsustan, et aitab... Mis siis, kui ma ikka ei suuda? Või mis siis, kui suudan? Kas ma siis olen õnnelik? Kas siis tuleb keegi, kes teeb heaks kogu senise valu? Või tuleb järjekordne näide, et ma olen kõigiga ainult sõpradeks loodud? Seda ma kardangi kõige rohkem. Et kui peaks tulema keegi järgmine ja ma vajun jälle lootusetult kuskile auku ja ei saagi enam välja. Ma näiteks ei karda enam kellelegi öelda, et ma neist hoolin. Ma kardan vastust.

Ma mõtlen iga päev, mis juhtuks, kui ma loobuda otsustaksin. Aga see, mis võiks olla, kui ma seda ei tee... Kui võiks. Ma ju ei tea.

Oeh.

Aasta on pikk aeg. Ometigi läheb see nii kiiresti mööda. Teoreetiliselt hakkan ma nädala pärast kolima, aga ma pole pakkimistki alustanud. Aga ma saan hakkama. Ma saan alati hakkama.

Vaatasin just, mis mu elus aasta tagasi toimus. Nojah, ma kolisin alles. Ja ma mäletan, kuidas me Mariga siin kahekesi peaaegu tühjas korteris lebotasime ja vist spagette bolognese kastmega sõime. (Hea oli igatahes, seda ma mäletan :*) Ja mul oligi siin ainult 2 kaussi ja meil oli veel mingi jama tikkudega, et me unustasime neid võtta ja siin on ju gaasipliit... ja siis me käisime hilja öösel veel mu emal külas, et tikke tuua. Ja siis mingi hetk oli see Kollane pidu, kus ma esimest korda taipasin, et see esimene valu, mis tuleb, kui näen kedagi koos kellegi teisega ja mitte mitte minuga... see valu läheb mööda. Hingepõhjas ma ju teadsin, et nii juhtub. (Mitte, et tegelikult ma temaga ilmselt kahekesi enam ei joo, sest viimane kord ei lõppenud üldse hästi ja mul on nii paha tunne sellest...) Ja siis tegime pärast Annemariga sünnipäevakooke... see banaani-šokolaadikook oli megamagus, aga see oli megahea. Ja uisutasime mööda korterit ringi, sest see oli täielikult üleujutatud. Siis tuli jaanipäev ja see on pidu, millest ma toibun siiani.

Igatahes, aasta tagasi samal ajal ma poleks mitte midagi sellist osanud oodata. Me ei tea KUNAGI, mis võib juhtuda. Me peame ainult oskama otsustada ja õigeid valikuid teha.

Ja tegelikult olen ma umbes tund aega seda postitust kirjutanud, sest ma kohe üldse ei taha bio õpikut kätte võtta. Sellest ka nii pikk postitus. Ilmselt.

Igatahes, ma igatsen kõiki. Ja Mariga peaks vist mingi ärakolimiseistumise tegema. Sest tema oli ju ka see esimene, kes siin oli. Eks?

Okei, Helena, aitab nüüd.

*Võtab bio õpiku ja läheb mossis näoga lugema*

...

And I still want to believe...

Või siiski? See on nii tüüpiline, et toredad asjad juhtuvad siis, kui sa kõige vähem ootad. Ja kui ei oota, siis ei saa ka pettuda, saab vaid rõõmsalt üllatuda. Seda ma suht kogenud olen nüüd viimasel ajal...

Ja ma vist pole ammu ühte nii suurt kruiisilaeva vaadanud ja igatsenud selle peal olla, et kuhugi jumal teab kuhu ära sõita. Tahaks. Jah...

Ma pean jälle kordama seda sama, mis mind juba häirib: no eks näis, mis kõigega saab.

Samas. Ma ei tahagi ette teada, mis juhtub. Ma loodan, aga ma ei oota. Ma lihtsalt olen ja naudin hetki ja kui ma valmis loobuma olen, siis teen seda.

Never expect. Never assume. Never ask. Never demand. Just let it be, if it's meant to be, it will happen.

Homme on Practise Night. JEAAH! :)

It always turns out to be a different way.

Go ahead and try

Try and look me in the eye

But you'll never see inside

Until you realize, realize

Things are trying to settle down

Just try to figure out

Exactly what I'm about

If its with or without you

I don't need you doubting me

Kui nüüd 11 kuud täis saab, siis ma ei tea küll, mida ma tegema peaks. Ma ei tea, mis mul viga on. Miks ma ei suuda lahti lasta? Ilmselt ma ei taha. Või ma pole valmis. Kas selleks saab üldse kunagi valmis olla? Sellepärast mind häiribki, kui mulle peetakse pikki loenguid, et see kõik on vale, mis ma tahan. Kõigel sellel on ju tõepõhi all, võib-olla ma lihtsalt ei taha seda endale tunnistada. Või siiski nad ei mõista? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei teaa. Ma tahan kogu aeg öelda, et eks näis mis juhtub. Aga kaua ma seda teha suudan? See kõik venib. Ja venib. Ja mul pole aimugi, kas see kuhugi välja ka jõuab.

Ja ma tean küll, et ma olen väärt kedagi muud, kedagi paremat, kedagi, kes ei venita. Aga probleem on selles, et... ma ei taha kedagi teist. Ilmselgelt ma ei saa muudmoodi, kui ma pean päris lõpuni minema, kuni tõesti enam lootust pole. Kuni ma kuulen järjekordselt lauset: "Oleme ainult sõbrad, ma ei taha sind kaotada." Heard that one before. Too much. Seni... oeh. Äkki ma lollitan lihtsalt iseennast?

Üks unenägu kummitab mind.

Ja mu jalg peab reedeks terveks saama. Saab ka, vähemalt piisavalt, sest ma olen pähe võtnud kindla eesmärgi, et ma pean esinema. Pean. Tahan. Ja teen seda. Aitäh muretsemast, aga pigem peaks mõtlema kõigele sellele, mis võib õigesti minna.. mitte sellele, mis valesti, eks? :)

Ilmselgelt mulle meeldib vahepeal emo olla. Noooo, mis teha. Vihm on tore, vähemalt siis, kui ma ei viitsi rõõmus olla.

...

And I don't know the right words I should say..

...I never felt anything this way.

Wow, lihtsalt wow. Sunrise Avenue kontsert oli lihtsalt nii

megafuckingüberawesome. Nad on nii muhedad ise, rahval oli lõbus ja tõesti, ma pole ammu nii vingel üritusel käinud. Väsinud jalad

olid kõike seda väärt. Ja Liisa sai medikaaa!!! No, see polnud tegelikult vahva, et ma viimastest bussidest maha jäin

ja jala koju pidin kõndima... Selles suhtes, et järgmine hommik oli mata eksam... AGA. See oli KÕIKE väärt.

Nii, mata eksam. Fuh. Jõudsin koju ja korjasin igalt poolt vähegi matemaatikat puudutavad asjad kokku. Ma ei tea, kuidas see läks, sest ajast jäi puudu. Aga vähemalt on tehtud. Done. Vsjo.

Mul on 13 ja reeded alati head ja õnnelikud ja toredad päevad olnud, aga eile kiskus küll veits käest ära. Vähe

sellest, et terve mata eksami ajal pea plahvatama pidi, läks valu pärast veelgi hullemaks. (Nooo, vähemalt ma pingutasin! Ja ei, ma ei joonud kontserdil midagi.) Nii hullu valu pole ammu olnud, mul pisarad jooksid. Jõhker. Hommikul mõtlesin, et ei viitsi end väga korda teha, suvalised riided selga ja lähen eksamile, ma ju näen niigi väsinud välja, vahet pole ju. Kooli minnes ütles õpetaja rõõmsa häälega, et btw, nelja-viielistel on täna pärast eksamit pildistamine, sest te olete täna ju niikuinii kõik pidulikult riides! No olgu... Ma vist ei taha seda pilti kunagi näha. Ja no c'mon, Hesburgeris ikka tervet einet kokaga üle ei ujutaks ju. Noh samas, võib-olla oli see kõik siiski minu jaoks igapäevane...

It must be the angels on the rampage.... making us do what we don't want, making me say I'm moving on....

Aa, mata õppimine oli tore. Või siis Liisaga pargis lebotamine...jah, ma panustaks pigem selle teise osa peale. Päike, päike, tule tagasi!

I don't dance 'cause tonight you love somebody, somebody new..

Uhhh. Huvitav, mis nüüd saama hakkab? Ma tunnen, et ma ei tohi ise mitte midagi eeldada, sest iga kord on mind täiesti vastupidisega üllatatud. See on nagu... Okei, no eks näis. Ja need on mu lemmiksõnad viimasel ajal vist... eks näis...

Täna vist Miina juurde. Eurovisiooni peaks ka vaatama.. Üldiselt mind ei huvita absull, aga kui Eestil reaalne võimalus võita on, siis peaks ikka vaatama ja toetama. Samas, mul on täna 2 trenni ja kui ma õhtul elus pole, siis ma ilmselt vajun lihtsalt magama. Eks näis. :)

:)

My medicine.

Reach down your hand in my pocket, pull out some hope for me..

Teate, mul saab varsti aasta Kunglas elatud. Ja see tähendaaaab... et ma pean kaste muretsema ja pakkima hakkama vaikselt. Kuidagi veider on. Ma olen nii ära harjunud juba kõigega siin... ja nüüd pean uuesti harjuma. Miina korteris ilmselt, jeaaah. Äkki ma seal vähemalt ei saa hoiatuskirju, kui keegi külas käib... võib ju loota, eks. :D

Haahah :D Mul hakkas just Ghostbusters mängima. :D Megahea... miks ma seda tantsu enam ei mäleta... see oli lahe. Kurja no, mingi hetk mõtlesin, et miks ma nii palju kodus lebotan ja üldse midagi põnevat oma eluga peale ei hakka, millest ilusad mälestused jääksid. Aga tegelikult on mul neid oiiiii kui palju. Ja TEGELIKULT ei tasu üldse mälestustes elada ju... agaa kuna ma olen praegu suht energiabunny ja ei viitsi nii sügavatele teemadele mõelda, siis las jääda. :D

Suvi on. Noh, peaaegu. Huvitav, mis see aasta põnevat ette võtta... Eks näis.

Unustasin ära, et mul blogi lahti oli :D Hakkasin pühapäevaks kooki valima, emadepäev ju! Ja kuna mu emme on Tallinnas, siis.. saab kooki!

Okei, magaks veel 11 tundi, ilmselgelt energiat palju. Ma ei oska midagi peale hakata :D Aga naudin head tuju vahelduseks :D

Okeii, tsauka :)

"Some people say it is easy to make others happy."

Ma arvan, et see, kes seda ütleb, ei tea ikka midagi. Väga raske on kedagi teist õnnelikuks teha. See võtab aega ja vaja on väga palju kannatust, et üldse kedagi piisavalt tundma õppida. Pealegi, kõik inimesed ei ole nii avatud loomuga. Ma usun, et kõigil on kolm erinevat elu. Üks see, kui ollakse perega. Teine see, kui ollakse sõpradega ja kolmas see, kui ollakse täiesti üksi. See tähendab, et tegelikult ei tea keegi kunagi, mida inimene üksi olles tunneb ja me ei saa kunagi kindlad olla, kas ta on tõeliselt õnnelik.

Ma usun, et õnnelikuks saab inimene teha ennast ainult ise, sest ainult tema ise teab, mis talle päriselt meeldib ja mida ta tahab. Selleks on vaja unistusi ja eesmärke ja on vaja nende poole püüelda ja tegeleda asjadega, mida ise tõeliselt teha tahad. Mitte kogu aeg - see ei oleks ka hea, aga piisavalt tihti.

Umbes nii ma siis suulise eksami ära tegin. Ei kokutanud väga palju ja sõnu ka ei unustanud... Ainult tere unustasin öelda, kui sisse astusin. :D No andke andeks, mul oli segadus, klassis oli palju toole, kust ma tean, kuhu istuda. :D

Aga muidu läks hästi. Ma arvan. Mõne tunni pärast saab teada. Edu kõigile neile, kellel see veel ees! :)

EDIT: 20/20. Näete, kõik saate ilusti hakkama! :D

Every day is exactly the same.

Ma tahaksin, et mul oleks iga päev energiat, et naeratada. Ma tahaksin, et mul oleks kogu aeg hea tuju, sest hea tuju nakatab teisi ja siis on maailm rõõmsam. Ma tahaksin, et ma saaksin mõni päev olla nii, et mul pole ühtegi liblikat. Ma tahaksin, et ma ei igatseks lakkamatult, vaid suudaksin olla tugev ja iseseisev. Ma tahaksin magada ilma õudusunenägudeta, kus ma kogu aeg kõige eest põgenen. Ma tahaksin olla see inimene, kelle poole ükskõik kes ükskõik millise murega pöörduda saab, sest ma suudan need kõik lahendada. Ma tahaksin oma mõtted kinni keerata. Ma tahaksin, et ma ei igatseks iga päev vihma, sest siis on lihtsam kurb olla kui päikeselisel päeval. Ma tahaksin, et ma jaksaks iga päev korralikult õppida ja tööd teha, sest seda peab tegema. Ma tahaksin elada hetkes ja teha kõike, mis süda ihkab. Ma tahaksin, et ma oskaksin ennast õigesti väljendada ja julgeksin oma arvamust kogu aeg välja öelda. Ma tahaksin vahepeal olla kellegi kaisus ja tunda, et miski siin maailmas ei saa mulle haiget teha. Ma tahaksin, et mul poleks enam kunagi külm, sest mul on värisemisest kõrini. Ma tahaksin lihtsalt olla õnnelik ja rahul.

Ma tahan nii palju. Liiga palju?