Over and over again...

Täiesti haige. Ma ei saa aru, mitu korda ma pean valusalt kukkuma, et taibata, mis haiget teeb... Sest ma teen seda uuesti... ja uuesti... ja uuesti... Ma ei astu ämbrisse, vaid käin ringi, ämbrid jalgade otsas...

Aga samas, ma ei saa jälle midagi kahetseda. Sest ma olin vahepeal õnnelik. Ja tegelikult sellised pisikesed õnnekillukesed on kõike väärt... :) Lihtsalt on kahju, et õnn kunagi kesta ei või...

Aga. Ma elan nüüd täiesti üksi. Asjad on põhimõtteliselt kolitud, vanast korterist müüdi isegi mu voodi ära. Ja siin on tegelikult päris lahe... Hästi nunnu korter on. Ja kuigi ma pole veel ühtegi ööd üksi siin olla saanud (* köhh köhh, Mari oli siin :*, köhh köhh*), siis selline mõnus iseseisvuse tunne on küll küljes. Söögikogustega ma siiski arvestada ei oska, soojendan toitu mitme inimese eest xD.

Helena viis, kuidas kohvi teha: Kohvipulber tassi. Hmm, mul pole veekeedukannu..okei, keedan potis. Vesi läheb keema. Hmmm..huvitav, mul pole kulpi... Okei, teise tassiga võtan potist vett ja valan seejärel kohvi peale. Jeii!

Ja nüüd läheb arvatavasti dušistseenideks ja Samara mängimiseks ja mõrvamiseks... Arvutiõpetuse praktika with Liisa! :)

Ühesõnaga. Te võite mulle külla tulla, kes korterit näha tahab... Teatage ette ainult. :)

(Btw. Ma saan 2 nädala pärast 18. Pension läheneb... :S)

Only you.

Feel the rain on your skin

No one else can feel it for you

Only you can let it in

No one else, no one else

Can speak the words on your lips

Drench yourself in words unspoken

Live your life with arms wide open

Today is where your book begins

The rest is still unwritten

Just... something.

Kolimine läheb päris edukalt. Pooled asjad on siin ja pooled seal... Veider on elada nii, et kunagi ei tea, mida ma siit veel leida võin ja mida enam mitte. Aga noh, pole hullu... varsti olen kõigega seal.

Ja suuuured musid kõigile, kes vähegi aidanud on. :)

Lisaks võtab mu aja ära keemia õppimine. Tükk aega ma põdesin, et ma kukun niikuinii eksami läbi, sest ma ei oska absoluutselt. Aga siis mulle jõudis kohale, et wtf, miks ma siis ei õpi vaid põen? Nüüd ma siis õpin. Kui vaba aega on. :)

Aaa ja ma saan Rannapungerjasse see aasta jälle.. Algul ei pidanud minema, aga ma pidasin natuke läbirääkimisi. Ja need osutusid edukateks. (Ok, yeah, ma saan 18 ja lähen laagrisse... sooo what? Peaasi, et endal lõbus on! :D)

Oh, and something for those who think I don't care:

Mind ei huvita, kuidas te minu suhtes käitute. Ja ma olen saanud piisavalt tugevaks, et ma neelan alla kõik, mis mind häirib. Sest ma olen üritanud öelda, mis mulle ei meeldi. Olen üritanud, aga sellest ei piisa. Ehk see pole enam minu asi öelda, kuidas te käituma peaksite või kuidas võiksite. See peaks olema teie asi, kuidas te tahate, et inimesed teist mõtleksid. Ja milline arvamus minul teist on... See on teie asi.

Ja kui keegi peaks ikka veel arvama, et ma ei hooli, siis ma pole kindel, kas te mind üldse kunagi tundma olete õppinud. Või näete minus ainult seda, mida jälle minu enda vastu ära saab kasutada?

Enough for now.

Muutus ongi toimunud. Ma olen vahepeal mitu postitust valmis kirjutanud, kuid enne nupuvajutust korra pilgu peale heitnud ja kõik maha kustutanud. Sest miski ei loe. Ei loe see, mis ma ütlen, kirjutan, mõtlen või üldse arvan.

Ja nii ma siis kirjutasingi teksti valmis ja hakkasin mõtlema, et kes sellest üldse kasu saab? Mida teised sellega peale hakkavad? You know what? Mitte midagi. Ma olen vist ainuke, kes pole nii kangekaelne, et teiste jutte lugedes mõtlema hakata, et äkki on tõepoolest nii...

Ühesõnaga, ma hakkasin mõtlema, et miks kurat ma postitan kuhugi internetti üles oma mõtted, mis niikuinii midagi ei muuda. Ja ma pole kindel, et ma seda enam teen. Võib-olla kirjutan natuke igapäevategevusest. Aga muidu... Ma kardan, et oma mõtete avamine nõuab liiga suurt pingutust. Ma vist jätan need edaspidi isiklikuks ja ainult iseendale.

Hah, saite mis tahtsite. Mõtle, vingu, muretse vähem.. Mis teha, kui see minu loomuse vastane on. Aga oma masekatega ma kedagi enam ei piina. Sest nagu näha, ega mu elu millestki paremaks ei muutu. Ütlen midagi või ei, teised sellest ei muutu, ometigi mind tahavad nad muuta. Ja omast arust olen ma viimasel ajal hullemas seisus kui kunagi varem.

Close your eyes. Clear your heart. Let it go...

When the world keeps spinning around...

Miks mul on tunne, et mu elu on nagu ringiratast kõndimine? Üritan edasi liikuda, asjadest mitte mõelda ja neid südamest välja saada. Üks hetk tunnen, et kõik on perfektselt korras. Järgmine hetk olen punktis, kust teed alustasin...

Ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda enam. Kas oleks üldse võimalik sellest kõigest veel välja tulla?

Oot, kui ma ei taha, miks ma siis ikka veel kannatan?

Welcome home.

Guess what, guess what, guess whaaaaat?

Ma sain korteri!! Lõpuks ometi!!

Nii lahe. Ma tõmblen siin heameelest. Ja samuti ka sellest, et ma pole sugugi ainus, kes sellest nii vaimustuses on. See on nii nunnu, et teised ka sama õnnelikud on... :)

Ühesõnaga, me nüüd emmega läheme mingi päev mõõtma ja pilte tegema ja siis Mari hakkab kujundama. Jaaa, mul on oma isiklik sisekujundaja!

Ja Annemariga hakkame millalgi asju pakkima ja sorteerima. Ma kujutan ette, milline töö see kõik on.. ja kui palju kalleid asju ära peab viskama. Aga mis teha, üks peatükk elust saab otsa ja algab järgmine.. :)

Ees on palju tööd ja rõõmu... ;)

Everything happens for a reason.

"I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when they're right, you believe lies so you eventually learn to trust no one but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together." — Marilyn Monroe

........................................................

The more you like yourself, the less you are like anyone else, which makes you unique.

Walt Disney

Alari.

Ta on minu eks ja mu lapse isa. Talle meeldivad kalad. Suvi möödus rannas võrkpalli mängides. Vabal ajal sõidame jalgratastega bussidest kiiremini. Ja ta on üks parimatest laagrisemudest.

Palju-palju õnne, Alari!! :)

A. Milne "Karupoeg Puhh"

Notsu puges küljetsi Puhhi kõrvale.

"Puhh," sosistas ta.

"Mis on, Notsu?"

"Ei midagi," vastas Notsu Puhhi käpast kinni haarates. "Tahtsin lihtsalt teada, kas sa ikka oled veel siin."

..................................................................................

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.

"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."

"Ja Mõistust on tal kah."

"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."

Tükk aega vaikisid mõlemad.

"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

..................................................................................

"Sest need pole sugugi sihukesed asjad, mida võid aga minna ja võtta; need on hoopis niisugused asjad, mis ISE sinu juurde tulevad. Ja kõik, mida sa teha võid, on lihtsalt mõnda niisugusesse kohta minna, kust nad su üles leiavad."

Friends.

Kui ma olen üksi ja minu kõrval pole mitte kedagi.

Teate, kui kõrini on mul sellest, kuidas mulle kinnitatakse, et ollakse alati olemas. Te kas olete või ei ole. Ja miks ma kipun viimasel ajal üksi nuttes peolt koju kõndima? On mul keegi siis olemas?

Ma tõesti ei tea enam, mis on sõprus. Jah, sõbrad on need, kes on alati olemas. Need, kes teavad, et midagi on valesti isegi siis, kui sul on kõige suurem naeratus näol. Aga mis saab siis, kui ma vihaselt teise tuppa jooksen ja seal nutma hakkan.. ja samal ajal on nn sõbrad kõrvaltoas ja ei saa mitte midagi aru? Või siis..olen peol ja ütlen, et ma tahan koju. Ja jällegi kõnnin ma üksi.. ja nuttes.

Ja pole kedagi, kes võtaks vastu mu kõnesid või vastaks sõnumitele.

Ma ei tea enam, mis on sõprus. Mul on niigi probleeme enda usaldamisega, nüüd hakkab tekkima kahtlus ka teistega. Ma ei tea, keda usaldada. Ma ei tea, kes tahab olla kogu aeg olemas. Ja ma ei tea, kelle jaoks on need ainult mõttetud sõnad. Lubadused, mida kunagi ei täideta.

Mul on vaja ükskõik keda, kes mul alati olemas oleks. Miks on teda niii raske leida? Ühte inimest, kellel õnnestuks kõik pisarad ära kaotada? Ühte inimest, kellele ma saaks mõelda, et mul ei tulekski enam pisaraid?

Jah, ma tean, et see kõik on liiga masendav tekst siin. Aga keda peale minu see kotib?

Tahaks kalli, kuid pole kedagi, kes seda teeks. Tahaks, et keegi võtaks mult ümbert kinni ja kaitseks mind kogu maailma kurjuse eest.

Kas ma jäängi siia maailma üksi?

I'm nobody. I'm trying so hard to be somebody. To be the whole world for someone. But I'm still nobody.

Hear you me.

Ma seisan justkui keset... tühjust. Seisan ja ootan, et keegi mulle suunda näitaks, kuhupoole oma sammud seada. Puhub vaikne tuuleke, kuid mina ikka seisan. Ja ma ei tea, mida teha.

Ma võiks maha istuda ja ootama jääda. Ootama mida? Abi? Ja miks ma ei peaks ise oma eluga hakkama saama, vaid alati kedagi teist lohutama või suunda näitama ootan? Lõpuks siiski pole neid inimesi, kes on mulle kinnitanud, et nad on alati minu kõrval. Miks ma siis tühjuses seisan ja järjest rohkem kibestun? Miks mul on järjest sagedamini tunne, et keegi mind ei mõista?

Ma võiks kõndida tagasi. Astuda samm-sammult sisse vajunud jalajälgedesse ja vajuda tagasi auku, kust ma end vaevaga välja kaevasin. Aga seal oleks vähemalt kindel. Seinad ümberringi, tuttav ümbrus, kus keegi ei saaks haiget teha.

Ja ma võiks valida uue raja. Neid radu on kümneid, igaüks lookleb erinevas suunas. Need on ahvatlevad, kuid ohtlikud. Kunagi ei või teada, kus ma võin kukkuda või kust tõusta mäetippu ja jälgida päikeseloojangut.

Aga milline neist valikutest teeks mu õnnelikuks? Tahate teada? Mitte ükski. Miks? Sest ma ei suuda üksi eksisteerida. Mind ei ole olemas, kui ma ennast kellegagi jagada ei saa. Miks? Sest ma lihtsalt olen selline.

Ma seisan keset tühjust ega tea, mida teha. Ma ei taha enda kõrvale moraalilugejat, ma ei taha kedagi, kes mind muuta üritab. Ma ei taha kedagi, kes mind mõista ei üritagi. Ega kedagi, kes mind ei kuula. Ma tahan lihtsalt sõpra, kes on minu jaoks olemas. Kogu aeg. Mitte ainult siis, kui ma käed üles tõstan ja üksindusest hüplema ja karjuma hakkan, et tähelepanu võita.

Kas ma tahan liiga palju?