...

...

;)

Faith.

Ma hakkan juba harjuma sellega, et ärkan hommikul vara üles, käin pesus, söön.... ja siis lähen magama tagasi, sest liiga halb on olla.

Homme võtan ennast kokku ja lähen kooli. Sest ma olen tugevam kui köha, nohu, kurguvalu, peavalu ja kõhuvalu kokku. Ma saan sellega hakkama! :)

Aa ja... mis kurat muidu toimub? Ma ei saa enam mitte midagi aru.

My interpretation.

If you want something, go get it. Period.

Mhmh, kuskilt peab alustama. Ükskõik, mida sa ka ei tahaks, selle nimel peab vaeva nägema. Sest muidu.. oled kindel, et tahad seda piisavalt?

Mis minu keelatu tahtmisesse puutub, siis tundub, et mõnikord läheb see mööda. Mingi hetk hakkasin asjadele hoopis teise pilguga vaatama, peas käis mingi klõps ja ma enam ei taha. Elu liigub edasi, ei tasu kinni hoida sellest, mis mulle hea pole. Sest kuskil siin maailmas on ka neid, kes mulle teistmoodi mõjuvad... neid, kes mind väärt on. Ja kõik, mis on väärt olemist, on ka väärt ootamist.

Tegelikult ma ei teagi, mida ma tahan. Või keda. Või kas üldse tahan. Ausalt öeldes ei viitsi sellele mõelda ka, sest... alati ei pea asjad kindlalt paigas olema. Mõnikord võib lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, mis välja tuleb. Kuni see halvasti ei mõju, siis tuleb valida teine suund, mis parem on... Asjal on alati mitu poolt, kunagi ei pea kannatama ega piinlema.

Eluga peab rahul olema. Muidu pole eksisteerimisel mõtet. Peab tegelema sellega, mis huvitab ja vahepeal mõne lõbusa rutiinist erineva sündmusega hakkama saama. Seda ma nüüd üritan. Kui ainult gümnaasium läbi saaks...

C'mon, don't leave me like this.

Tore, et ma olen jälle leidnud endas selle võimaluse kõik kirjutades välja lasta. See polegi isegi võimalus, pigem vajadus. On lootust, et kui ma midagi kirja panen, tuleb mõtetesse ehk ka rohkem selgust...

Jah, lootuseks see vist jääbki. Üldse, lootus, mis see on? Mingi ootus, et asjad läheksid lõpuks nii nagu ma ise tahan? Ma arvan ka, et see toimib ju.. Eriti kui sinna on segatud teised inimesed.

Mul on sees täielik tühjus. See omakorda vaheldub kohutava segadusega. Ma arvasin, et ma sain täpselt, mis ma tahtsin. Mingi kinnituse, mille alusel edasi tegutseda. Ma ei saa öelda, et see mulle tegelikult midagi andnud oleks, mina tunnen ja mõtlen ikka samamoodi, pigem lihtsalt pettusin. Mitte ainult teistes, ka iseendas.. et mul ei ole jõudu teha seda, mis on õige.

Ma tahan jätkuvalt seda, mis on keelatud ja mida ma ei saa. See ei mõju hästi, ma tean seda. Ometigi ei saa ma sinna mitte midagi teha, pean lihtsalt üle elama. Praegu ei näe ka ühtegi valguskiirt, kõik vajub kogu aeg sügavale pimedasse tunnelisse tagasi. Kahju on, et keegi isegi ei ürita.

Nojah, ilmselgelt olen ma selle kõigega juba harjunud. See ei tähenda, et see mulle meeldiks.

Kaotusest sa võidu lood..

Eile oli eriti lahe õhtu. Peaks vähem jooma tegelt, see ei ole enam normaalne, mis kogustest jutt käib... Ja kõik segamini ka. Imestan juba, et vastu ei hakka üldse.

Ja mehed on imelikud. Tõesti on, arvavad, et me oleme keerulised, aga ise ajavad kõik selliseks. Me oleme lihtsad, kas tahame neid või ei taha. Ja loomulikult, kui ma ütlen, et ei taha, siis ma nende arust varjan oma tõelist soovi... SURE, if you say so.. :D

Hea on olla. Täna on reede! Ja loodetavasti tore reede. We'll see.

Vaheaeg saab läbi, aga see tähendab, et lähenevad eksamid ja SUVII ja ÜLIKOOL!! :D Oh kuidas tahaks. :D

Just let it go... or not.

Põhimõtteliselt... Ma olen omadega ikka no NIII sees.

See ei ole normaalne, tõsiselt. Ma ei jaksa, ma tahan mingit lahendust. Ma ei suuda mitte millelegi keskenduda, seda asja pärast, mis peaks juba ammu minevikus olema...

But I'm just like that... Loogika puudub. Hoian kinni sellest, millest ei tohiks ning ei julge edasi liikuda. Sest ma lihtsalt ei taha. :)

Ma loodan nüüd, et ma väga kaua enam piinlema ei pea.