Lõpp... ja algus?

See on veider. See, et mingi hetk on kogu eelneva lõpp ja uue algus. Tänane päev võiks olla ju täpselt nagu kõik teised. Ja siiski see pole.

Tegelikult on see hea. Saab kõik oma mõtted kokku koondada, aasta plussid ja miinused kirja panna ja siis kõik ära peita karpi, millele on kirjutatud 2009. See karp läheb hingesügavustesse ja mälestuste hunnikusse ootama, kuni tuleb kord tahtmine see avada ja kõike ilusat meenutada.

Mis siis minu jaoks 2009 aastal toimus? Polegi niimoodi mõelda saanud, mis ma kõik ära tegin. Ja mida oleks pidanud ehk teisiti tegema..

Päris enda peaga ma kõike meelde tuletada ei suudagi, aasta oli suhteliselt tegevusterohke. Aga hea asi, et Orkuti iseloomustused infot sisaldavad...ja ka MSNi vestlused ja kooli päevik. Kõige selle abiga üritan siia kokkuvõtte teha, millega ma kõik hakkama sain.

Jaanuar. See koosnes põhimõtteliselt kõige eelneva meenutamisest. Lisaks olid mingid peod ja.. Arko bändile kaasaelamine. Ahjaaa...ja loomulikult ei saa unustada seda kingitust, mis me mu vennale tegime... 300 krooni eest Cheetose krõpse..hmm, meeldejääv? :D (Tiina sai 300 krooni eest pulgakomme...päris stiilne oli Rimis tema kingitust pakkida. Pähkli kingiga me vaeva ei näinud, krõpsud sai ta lihtsalt kolme kilekotiga kätte :D)

Veebruar. Tegime klassiga sõbrapäevapeo. Ja Annemariga tegime poiste top 3! Ja siis ma hakkasin süntekat rohkem mängima. Kogu aeg harjutasin Yiruma- River Flows in You lugu. (Polegi ammu mänginud, pärast otsin oma sünteka välja!:D) Siis hakkasid peale ka uued probleemid crushidega. (Mis, ma võin kinnitada, ei lõppenud enne detsembri lõppu.. :D)

Uued suunad muusikamaitses tulid ka. :)

Märts. Märtsis oli vaheaeg!!! Ja laulupeo laulude ettelaulmine...Ja kui me Annemariga linna peal käisime, siis ma sain mitu korda šoki..Mõni tüüp otsustas minust meetri kauguselt mööda sõita ja mind mitte näha, hmm. Kuu algus oli igatahes hingeliselt suhteliselt keeruline aeg. Kuidagi üldse, hästi masendav tuju oli kogu aeg. Hihi, Noisebleedi hääletus oli ka. Noortebänd..suutsime nad lõpuks publiku lemmikuteks teha! :D

Hmm. Aprill. Midagi väga erilist jälle ei tulegi. Arvutasime Annemariga, palju võib juua, et ajurakud otsa ei saaks. Ja siis ta joonistas mulle pildi mu sõpradest!! Kõik need põdrad ja päikesed ja kiisud ja... See oli armas. Pilt on siiani mul seina peal :). Kuid tuju oli ikka veel enamjaolt miinustes.. Marje jäi piletita sõitmise eest vahele. Ja Liisa hakkas positiivselt nihkuma.. :D Ahjaa, ja keemia õpetajale meeldis mind ja Marjet sõimata..oi, mälestused xD.

Mai..Viimane kuu koolis, kuu lõpus olid eksamid. Kõndisin Siiriga jala kesklinnast Piritale ja linna tagasi. Annemarit ma mais eriti ei näinud, ta oli reisil kogu aeg. Või siis tal oli tegemist..see oli vist esimene kord, kus meil tõsisem jutuajamine oli. Ja siis sain vastuse oma kauaoodatud küsimusele crushi suhtes..

Juuni! Lõpuks. Siit on kuidagi rohkem mälestusi. Esiteks oli mul sünnipäev. Ja Annemaril ka, saime koos pidu pidada. Ja siis saime Liisaga õues ringe teha ja juttu ajada ja pulgakomme ja tähekesi metsast leida :D Ja teine pidu oli ka, Taevaskoja tüüpidega. Käisime Annemari maal, sõitsime ratastega, käisime ujumas ja saunas ja öösel ei maganud. Maale jõudsin ka.

Juuli. Oeh, üks minu lemmikkuudest. Juuli alguses oli laulupidu. See oli nii võimas! Siis käisime Marje ja Annemariga Virtsus Liisal külas. Ja siis tuli Rannapungerja!! Millega seostuvad (ma ei teagi, kas kahjuks või õnneks) uued..khm..tunded. Ma abiellusin seal. Ja siis mind jäeti maha, ma läksin oma eksiga kokku, kellega mul on laps. Ja siis jättis tema ka mind maha. xD. Aga väga häid sõpru sain seal see aasta. Peale laagrit tuli.. Priidu sünnipäev!! Ja peale seda veetsin enamus aega rannas. Võrkpall 4ever! :D

August. Käisime Sassil külas. Ja hästi palju rannas. Kohe väga-väga palju rannas :D Kusjuures midagi muud ei tulegi meelde. Ainult suvi ja võrkpall ja rand. Ahjaa, lõpu poole hakkasime Marje kingiga tegelema! Aga ülejäänud august jäi tõepoolest Pirita randa. :)

Ohjah. September. Kool algas uuesti. Marje sünnipäev oli septembri alguses. Taavi sünnipäev oli septembri lõpus. Kuidagi...ei olnud väga sündmusterohke kuu. Jamasin oma tunnetega ja üritasin koolis hakkama saada. Muud midagi. Mainimist vajab võib-olla see, et ma sain korraliku interneti.. Lõpuks ometi sain oma sarju vaatama hakata!

Oktoober. Oioi, kool hakkas tapma. Hakkasin keemia kursusel käima. Kuu lõpus oli vaheaeg, käisin pidudel ja.. Sain jälle tõde kuulda. Õnneks asi lahenes ilusti, sain jutud räägitud. :)

November. Kool ikka tappis, mina jäin haigeks. Ja tuli uues crush, mis oli niinii keelatud. (Ma tean, mul ikka õnnestub! :D) Hmm. Ma nagu..rohkem ei suudagi midagi meelde tuletada. Ahjaa, Liisaga käisime linnapeal ja kiljusime, kui lund katustelt lendas :). Sõbranna näkkupanemine oli ka, mis pole siiani ära lahenenud, ei tea, kas see saabki kunagi korda. Aga see on ainult tema teha.

Detsember. See oli kuu, mis kõik paika pani. Sain oma meeldimistest üle, koolivaheaeg tuli. Annemariga sain suhted uuesti korda, mis vahepeal natukene..kriitilisel piiril olid. Arkole kudusin kindad. Jõulud tulid, käisin maal ja sain oma mõtted korda. Ja nüüd..on detsembri viimane päev!

Oh, kui hea. Kõik on kirjas. Võttis paar tundi aega, aga samas on hea, et sai aasta üle vaadatud. Sündmusi nii palju ei juhtunudki, aga hingeliselt olid mul suured muutused. Ma arvan, et ma muutusin täiskasvanulikumaks (ärge muretsege, sisemiselt jään ma mõneks ajaks veel lapseks! :D) ja jõudsin vaikselt järeldusele, milliseks inimeseks ma saada tahan. Palju hakkasin suhtlema uute inimestega, sain väga häid sõpru, kellest ma niipea küll lahti ei lase.

Mida mina siis uueks aastaks luban? Olla hoolivam, kindlasti. Toituda tervislikumalt? Seda ma luban iga aasta, eks näis kuidas see aasta õnnestub. Trenni tahan ka minna.. Üritan oma pahupooltest lahti saada. Häid omadusi üritan säilitada. Ja muidugi- proovin kuttidest üle olla!! Aitab ka nendest juba :D.

Ühesõnaga üritan olla parem inimene. Eks näis, milline aasta tuleb!

Minu poolt kõigile head vana aasta lõppu, hästi ilusat ilutulestikku ja vahvat uue aasta algust. Musid ja kallid kõigile! :)

I'm just a kid.

Miks me suureks kasvame? Käisin esmaspäeval kelgutamas. Täiesti üllatav, kui palju rõõmu võivad tekitada väiksemadki lapselikud tegevused. See tunne, mis läbib, kui suurel kiirusel mäest alla kihutada. See tunne sisaldab hirmu, kuid ometigi samal ajal südamlikku naeru ja õnnetunnet. Kelk jääb mäe all seisma, ise hüppan kiiresti püsti ja kohe vudinal uuesti mäest üles- see kõik on ju nii tore! Kui mõni täiskasvanu niimoodi kelgutamas käiks, vaataksid kõik talle imelikult otsa ja ütleksid, et lapsepõlv on möödas. Täiskasvanutele on sellised tegevused keelatud. Mitte kirjalikult, aga see on üldlevinud arusaam, kes mida teha tohib. Pealegi- millal neil üldse aega oleks? Tänapäeval inimeste igapäevast töömahtu arvestades ei saa imestada, miks nende sisemine lapsemeelsus kaob. Pole ka imestada, miks lapsed ise järjest varasemas eas liiga tõsiseks ja täiskasvanulikuks muutuvad.

Mina tahan veel oma lapselikkust alles hoida. See kelgutamine polnud kindlasti ainus kord, lund jätkub veel! Miks mitte sõbrad kokku kutsuda ja üks paras lumesõda maha pidada? Peaasi, et lõbus oleks!

Tänane päev (või siis eilne, kui kellaaega vaadata) läks liiga kiirelt mööda. Nii palju asju oli plaanis, aga muidugi läheb aeg kõige kiiremini mööda siis, kui lõbus on. Kõhu sai värskelt ahjust tulnud saiakestest täis süüa, ajusid mälumängudega vaheajast üles turgutada. Pannkoogid teeme ära siis, kui uus aasta on ja kõik jälle linnas on. Armas on näha klassikaaslasi vaheajal. Vahet pole, et peaaegu terve aasta nendega koos veedan, paar päeva on vahet ja ongi igatsusemull põue pugenud.

Ma leiutasin täna uue sõna. Ennastki paneb mõnikord imestama, mis kõik eriti imelikul ajal pähe võib hüpata.

Kombioos- kui kui keegi teeb teisele süüa, sest temale meeldib söögitegemine ja on õnnelik kui teistele meeldib, samal ajal teised on õnnelikud, sest neile tehakse süüa, mida nad hea meelega söövad. (Lühidalt- Liis teeb süüa. Helena, Marje, Tiit söövad toidu ära. Kõik on õnnelikud. :) )

Nüüd on küll tuduaeg käes. Täna ma pikalt endast midagi jutustada ei jaksa. Mõni teine kord, aega ju on.

Head ööd ja ilusaid unenägusid kõigile! :)

Just...me.

Pühad ongi minu jaoks läbi. Sain täna reisida maalt (Alatskivi lähedalt) Tartusse, kus nägin oma pooleteiseaastase tädipoja ära, samuti vanaisa ja oma kaksikud sugulased, kellel meie endagi üllatuseks oli täna sünnipäev. Ehk siis olen igast külaskäigust toitu täis topitud, enam ei mahu. Maalt saime sellise hunniku süüa veel kaasa ka, et... pea või pidu, seda jääks ikka järele! :D

Aga ma olen rahul. Maal käimisega, ma mõtlen. See oli väga mitmest küljest mulle kasulik, vahelduseks tõi midagi positiivset ellu.

Leidsin sealt hästi palju vanu kingi, vanaema omad. Ühed olid 11 cm kontsaga, täpselt sellised, mida meil moeshowks vaja on (või siis..mida mul vaja on :D. Kergitavad mu pikkuse lausa 166 cm-ni!!). Umbes 4 paari kingi tõin sealt ära. Natuke tuunida ja saabki kasutada :)

Lisaks nägin ära oma koera. See kripeldas mul päris tükk aega juba hingel. Tommi on nimelt 17-aastane, sama vana kui mina ja kuna paljud räägivad, kuidas see on koera juures juba väga kõrge iga, siis... Ma lihtsalt pidin ta ära nägema. Ta on mul kogu elu olemas olnud. Ema kogu aeg rääkis, kuidas me väiksena koos mängisime (kui tema ka alles kutsikas oli :)). Ma arvan, et see on mõistetav, miksma seda osa kardan.. parem ei mõtlegi, mis varsti juhtuda võib.

Aga üldiselt oli ta ikka täpselt samasugune, nagu aastate eest. Haukus ja hüples nagu kutsikas. Lootis jälle, et ehk võtame ta kaasa, ta on alati nii kurb, kui me ära läheme.

Lisaks sain 3 raamatut läbi lugeda. Inglise keeles kusjuures, inka õpetaja saaks mu üle uhke olla! Kaks tükki olid siis "Evernight" sarjast (autor on Claudia Gray), "Evernight" ja "Stargazer". Kuigi need raamatud on üldjoontes tüüpilised teismelistele mõeldud raamatud, välja ei jää armastus ja poisid ja vampiirid, siis need suutsid mind üllatada. Kogu tegevus oli raamatutes hoopis teistsugune, kui ma ootasin. Need olid täis pöördepunkte, mis panid tegelastest hoopis teistmoodi mõtlema. Kes vähegi viitsib inglise keeles lugeda (ja arvutist), siis võib küsida, ma saan need raamatud saata :).

Hakkasin uuesti lugema ka Meg Caboti "The Mediator" sarja. Olen enamus Caboti raamatuid läbi lugenud, kõik meeldisid mulle tohutult. Hakkasin maal sarja ka siis uuesti lugema, esimene raamat sai paari tunniga läbi! Neid soovitan ka kõigile, kellele vähegi lugeda meeldib :).

Järjekorras ootab mul tegelikult veel A. H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast" ja "Dorian Gray portree". Viimane on kooli kohustuslik kirjandus, aga ma loeksin selle läbi ka siis kui ei oleks. Ainult enne tahan The Mediator sarja ära lõpetada, ehk peale seda saan end kätte võtta ja viitsin natuke keerulisemale kirjandusele keskenduda.

Muusika. See mõjutas minu paari viimast päeva päris palju. Kirjutasin viimati, et mul on palju mõtteid, millest rääkida. Ma tean, et see postitus hakkab pikale venima, aga mina ei käse teil seda lugeda. Olen ainult õnnelik, kui keegi hoolib ja siiski tahab teada, kuidas ma end tunnen.

Õnneks midagi väga dramaatilist toimumas ei ole. Pigem vastupidi. Tunnetega on kõik kontrolli all, olen üle saanud oma viimasest väga-väga keelatud crushist ja samuti eelnevatest, kelle puhul ma vahepeal kahtlesin. Loodetavasti peab paar kuud ilma uue armumiseta vastu- hea on vahelduseks... seest tühi olla!! :D Minu tuju sõltub armumistest liiga palju. Ja kuna (nagu eelnevalt juba mainitud) mul pole kaks aastat vaba hetke olnud, siis hea tuju oli üsna harv nähtus. Viimane nädal aega aga on kõik positiivne olnud. Ma naeratan kogu aeg ja leian kõigest positiivsust.

Sõltumine ja iseenda otsimine oligi üks teema, millest ma rääkida tahtsin. Ma hakkan nüüd aeg-ajalt ennast lahti kirjeldama, ehk tulevad siit välja omadused, millest keegi ei tea, ehk omadused, millele saate vastu vaielda. Kes teab. Peaks ainult mainima, et mind huvitab, mida teie sellest kõigest arvate. Andke mulle omapoolne kommentaar, seda ei pea ilmtingimata siia kirjutama, võite ka minuga muudmoodi ühendust võtta.

Igatahes, sõltumine. Lühidalt võib öelda, et ma sõltun LIIGA palju. Tuju sõltub teiste inimeste tujudest, samuti ka sellest, kas mulle meeldib keegi või ei. Minu arvamused sõltuvad teistest inimestest. Kui ma hakkan kellegi uuega suhtlema, siis ma võtan üle omadused, mis mulle meeldivad. Kui mulle hakkab keegi meeldima, siis ma üritan käituda nagu tema. Muusikamaitsete vaheldumine on üks suurepärane näide. Ma ei väida, et ma nüüd tohutult oma arvamust muudan, mis mulle meeldib ja mis mitte. Lihtsalt, näiteks muusika kuulamise kogus muutub. Ma hakkan rohkem kuulama seda, mida teinegi kuulab. Ma tahan inimestele meeldida, tahan olla nendega sarnane ja samas otsin ikka ja jälle endas isikupära ning üritan seda välja tuua. Aeg-ajalt aga ma jään mõtlema ja... ei suudagi välja tuua midagi, mis on omapärane ainult mulle. Ehk keegi teine on midagi märganud? Aga tõsiselt ka. Mina ei leia. Seega, ma vabandan inimeste ees, kes on mulle piisavalt kallid, et tükikesed nendest minu sisse jõudsid. Ma üritan seda osa enda juures muuta. (Mitte teid maha jätta, aga jätkuvalt otsida iseennast sellest suurest maailmast.)

Täna sadas mingit kahtlast lörtsitaolist asja alla. Selle peale võin mainida fakti (kes veel ei tea), et iga kord, kui vähegi midagi sajab, siis olen ma pärast lokilammas. Mõnikord on see armas, täna sain ma pahaseks. Nägin hommikul juustega niii kaua aega ja siis... olin kahupea, nagu poleks midagi teinud.

Nüüd ma lõpetan. Tänaseks. Mõni siin ootab minu järel, et ilusaid unenägusid vaatama hakata. (Tervitused siinkohal Annemarile.) Mõni ootab, et ma ta igavust peletaksin. (Siinkohal tervitan Marjet.)

Ma tänan teid, kes selle läbi viitsisid lugeda. Ilusat vaheaja jätku, rohket head tuju ja pange oma lõpetamata tegevuste kaust kähku kinni. Uut aastat on hea alustada otsast.

Whistles the wind.

Vaikus. Kui tihti on võimalik seista õues ja kuulda ainult tuult, mis lehti liigutab? Mitte midagi muud.
Hea on olla kõigest eemal. Lihtsalt.. oma mõtted korda saada. Ma isegi tean, mida ma tahan ja mida mitte. See on minu puhul isegi saavutus :). Üle pika aja on mul tunne, et ma ei sõltu kellestki teisest. Liblikaid pole. Suhteliselt veider on olla, kui 2 aastat lakkamatult lootma peab. Või siis üle saama. Ehk saabki vana aasta puhul kõik seljataha jätta.
Teine võimalus, kuidas ma saan kõige üle järele mõtelda, on muusikat kuulates. Eile kui autoga maale sõitsin ja oma iPodi kuulasin, tuli mul päris palju mõtteid, millest ma rääkida tahaksin. Kindlasti kirjutan ma need siia ka üles. Ma pean lihtsalt oma mõtted kokku võtma, täpselt välja mõtlema. Keda huvitab, see ootab natuke ja loeb. Hihi, teine asi, kui paljud üldse sellest siin teavad :).

Nüüd ma lähen loen raamatut edasi, vaheaja üks mõnu.. on aega tegeleda asjadega, millega muidu pole. Kui läbi saan...eks ma siis räägin sellest ka!

Seniks kena ja lumist jõuluaega, palju kallisid ja soovide täitumist!

Hold on.

Ainult paar päeva veel!!

Nii hea on lõpuks hakata tundma seda vabaduse ja puhkuse lähenemist. Ajude pingutamist vajavaid asju jääb järjest vähemaks, enam ei kukugi tuju maa alla, kui oma päevikut ja koduste tööde hunnikut vaadata.

Siiski on paar päeva veel vaja üle elada. Praegugi võib enda üle uhke olla, et kõige senisega hakkama on saadud- kusjuures mitte kõige hullemate tulemustega! :)

Lõpuks on talv ka käes. Esialgu oli küll harjumatu, kui õue astudes kohe pakase näpistamist tunda sai. Nüüd on juba mõnus, vahelduseks veidi talveilma ka. Jõuludeks lubas isegi lumesadu, ehk see aasta saab valgeid jõule. Üle mitme aasta on mul jõulutunne ka sees. Selline helde, rõõmus tuju (nii palju, kui see kurnatuse alt välja paistab).

Ellu tuleb järjest rohkem asju, mille üle ma järgi pean mõtlema. Lootsin, et ajapikku läheb kõik lihtsamaks, ometigi juhtub pigem vastupidi. Palju detaile, mida isegi tähele panema ei peaks, jääb silma ja need hakkavad minu peas teooriaid looma. Keerulisemaks teeb selle veel asjaolu, et ma ei tea, kas ma tahan, et need tõesed oleksid, või ei. Eks kõik peab välja selgitama.

Piparkookidest ja mandariinidest ei saa mul vist iialgi kõrini- hävitatud on juba hiigelsuur hunnik. Isu on ikka!

Possibility.

Jäänud on ainult üks nädal puhkuseni. Üks nädal, mis on täis kuhjatud arvestusi, kontrolltöid ja muid ülesandeid, mille ära peab tegema.

Praegu kõigele eesootavale mõeldes tuleb kõhtu kramp, pähe mõte, kuidas küll selle kõigega toime tulla. Siis tuleb endale meenutada vaid üht- ela üks päev korraga ja sa saad kõigega hakkama!

Oleks ainult jõudu ennast tänaseid ülesandeid tegema sundida...

Hmm, peaks ära otsustama, mida ma tahan. See tunne kõhus ei ole kohe kindlasti ainult õppimisest. Kas ma olen valmis ette võtma järjekordset ülesannet, mille lõpptulemusena ma ikka kuhugi ei jõua? Iga kord kinnitan endale, kuidas kõik on võimalik, kui seda piisavalt tahta. Iga kord ma pettun selles ja saan haiget. Kuidas läheb seekord?

Ohh, kuidas ma ootan jõule, hapukapsast ja kartulit, lund. Kõige enam- puhkust. Et oleks lõpuks aega oma mõtted ja tunded joonde ajada :)

Changes.

Mõnikord on inimesel vaja oma ellu muudatusi. Kas siis muutuda ise või muuta midagi muud- see jääb juba enda otsustada. Peaasi, et ise pärast natukenegi parem olla oleks.

Esimene sissekanne. :)

Koolitükid ootavad tegemist ja uni magamist, ükskõik kuidas ma sellele ka mõelda ei tahaks. Kohustus kutsub.