Home for christmas... and other stuff.

Sest mõnikord on vaja, et nii kiirelt muutuvas ümbruses oleks asju ja kohti, mis püsivad täpselt samasugused. Nagu see, kui ma läksin jõuludeks maale. Ikka täpselt samad toidud ja samasugune maja ja sama vanaema ja sama mööbel ja kõik on lihtsalt sama. :) Või nagu täna, klassikokkutulekul...

Kõik on samasugused nagu varemgi.

Mõnikord ongi see positiivne, et saad millelegi kindel olla. Ja kui kõik muu muutub ja läheb halvaks ja valeks, siis vähemalt on kuhugi või kellegi juurde minna. :)

Võib-olla ma lihtsalt ei taha, et kõik täielikult muutuks... oh well.

You show the lights that stop me turn to stone.

Isegi ülikiiretel aegadel koolis ja tööl tunnen ma siiski, et ma olen tõsiselt õnnelik.

So mixed up.

Mõnikord viskab kõik lihtsalt üle. Taipad, et oled kõigest lihtsalt väsinud ja tahaksid puhata. Ei jaksa enam korraga tööl käia, koolitöid teha, elu pärast muretseda, sõpradega suhteid ja kokkusaamisi hoida, pead valutada, raamatuid lugeda, üritusi korraldada, rõõmsameelne olla või kodu korras hoida. On hetki, kus tundub, et rabeled nii palju ja ikka vajud sügavamale auku, kus pole kellegi jaoks kuidagi piisavalt hea või osav või tubli. Sest ükskõik kui palju me ka ei üritaks, ikka on maailm neid inimesi täis, kes tuju kogu aeg alla peavad tõmbama.

Ma tahaksin kaugele ära. Kusagile, kus on kergem ja vähem muresid ja rõõmsam keskkond. Elu ei peagi lihtne olema, ma tean, aga no nii raske ka mitte. Ma olen väsinud. Võib-olla on asi sügises. Aga võib-olla ongi vaja põgeneda ja elu elada, mitte siin kükitada ja loota, et äkki läheb tulevikus natukene paremaks. Äkki...

Samas on mingid pisikesed mõnusad hetkekesed, kus natukeseks ei ole energiast puudus ja siis mõtiskled kõigest eelnevast ja seejärel ütled endamisi: "Mismõttes ma ei saa hakkama... watch me!"

Even the best fall down sometimes...

Miks me teeme mõnikord asju, mis teevad haiget ja lõhuvad inimesi? Miks me kardame endale kallite inimestega otse rääkida ja öelda kõike, mis mõttes? Miks peab ausus tulema välja ainult pingelistes, emotsionaalsetes ja ebakainetes olukordades, miks ei või me teisi piisavalt usaldada ja austada?

Võib-olla on see kõik paratamatus igaühe elus. Võib-olla on need õppetunnid, mis me peame läbima, et teada, kui väga me teisi mõjutame. Äkki me kardame vastust meie aususele või kardame kellestki ilma jääda.

Miski pole lihtne. Ma ise hirmutan ennast oma mõtete ja tunnetega, sest kõik on nii ebareaalne. Ma olen nii noor, kuidas ma saan loota, et kõik läheb nii nagu ma tahaksin? Kuidas ma üldse julgen juba praegu tulevikust mõelda, kui ma ei tea veel päris täpselt, kes ma olengi või mida ma tahan?

Natuke kurbust ja hirmu lõpmatusse õnne ongi vahepeal vaja, et maailma teise pilguga vaadata.

Nagu üks tark mees täna TLÜ Pecha Kuchal ütles:
"Selleks, et kedagi usaldada saaks, peab see inimene tegema vigu. Ainult siis näeb, kas ja kuidas ta neid parandada üritab."

Stand up boy, I shine so bright when you're around.

Sest võib-olla ongi vahepeal võimalik saada see kõik? Või hoopis on meil kõik vajalik kogu aeg olemas ja ainult meie ise oleme nii pirtsakad, et miski ei tundu alati piisavalt hea ega sobiv? Äkki ongi asi nii lihtne, et piisab kui vaid hetkeks mõelda ja näha, kui õnnelikud me tegelikult oleme? Äkki peakski hirmust mööda vaatama ja andma enestele võimalus, et jõuda kaugemale. Sest ükski kogemus ei saa ju olla halb ja ainult inimesed loovad endale liiga palju mõttetuid foobiaid ja hirme, mis nende elu takistavad.

Ma isegi ei tea, millest selline mõttekäik. Mul on lihtsalt viimasel ajal olnud nii mitmeid erinevaid mõtteid, kuidas kevadel/suvel veidikeseks välismaale ära põgeneda ja muud maailma näha. Võimalused ei kuku alati sülle, neid peab ise otsima ja kasutama.

14 päeva veel ja adios amigos, nädalaks Hispaaniasse puhkama. Soov, mille nimel terve augusti rügatud sai, ammune unistus ja kokkulepe, mille mittetäitumises ma kunagi 100% kindel olin... Nojah, elu viskab huvitavaid teeradu ette... aga ainult meie ise valime, kustkaudu täpselt kõndida. :)

Ilmselgelt ma pole kuu aega kirjutanud, pidin deep olema. Tegelikult on mul elu hea, kool on hea, loomadel läheb hästi, töö on vahva, sõbrad on kallid. Kõik on hästi.

"Parim viis head tuju tagasi saada, kui oleme ta kaotanud, on end rõõmsalt sirgu ajada, tegutseda ja rääkida nii, nagu oleksimegi juba rõõmsad." - Dale Garnegie

The Rasmus "Not Like the Other Girls"

Aa, muide, tänane lugu:

There's no giving in.

Vajutasin täna hommikul äratuskella kinni ja ajasin end suure vaevaga teki alt Tõnise kaisust välja ja ronisin pessu. Sõin natuke ja sõitsin linna tööle. Jõuan kohale, ei jõua midagi tegemagi hakata, kui ilmuvad teised teenindajad ja seejärel juhataja, kes vaatab mulle otsa ja ütleb: "Tead, aga sind vist ei olegi täna siia vaja. Võta endale vaba päev!"
Ma ei hakka ometi sellele ju vastu vaidlema. :D

190 töötundi tehtud, nädalavahetusel tuleb mingi 25 veel lisaks. Muideks, ma olen tegelikult poole kohaga tööl ja normtunnid selleks on 84... Jah, ma olen tööloom. Ei, ma ei mäleta, et suve oleks olnud. Jah, ma ootan VÄGA kooli, sest siis käin ka vähem tööl ja näen vahelduseks inimesi ka (kes vahelduseks pole kliendid). Ei, ma ei jõudnudki kordagi Piritale randa ja võrku mängima. Jah, ma tean, et ma pole teile ammu kirjutanud, aga pole ka väga millestki kirjutada olnud.

Positiivne on see, et saan korralikult palka selle eest ja siis (niiniinii väga tahan ja olen ju välja teeninud selle, eks) kui kõik hästi läheb, tuleb oktoobris üks mõnus puhkusereis Hispaaniasse. Palun-palun teeme nii, et see juhtub.

Limpsin siin vaikselt Lambruscot. Mõtlen, kas viitsin oma nn raamatublogisse veel ühe postituse teha või ei. Siinkohal veidi reklaamin, keda huvitab: http://helenaraamatud.blogspot.com/
Mõtlesin, et loen nii palju ja niikuinii kirjutan ilusaid kohti välja ja miks siis mitte teiega sheerida. Ma ei garanteeri väga korrapäraseid postitusi, st mõnikord viitsin mitme raamatu kohta kirjutada ja mõnikord ei jõua üldse.

4 kuu pärast tuleb põrgu. Ma tean, et võiks siiski mõelda rohkem olevikust, mitte minevikust ja tulevikust, sest see ei saa kunagi head teha. Aga siiski... Kõik on juba praegu veidi hirmutav, sest ma pole lihtsalt harjunud enam üksi olema ja ainult iseendast sõltuma. Aga me saame hakkama. Jah. Sõjavägi, be damned.

Sukeldun järjekordsesse raamatusse (võib-olla hispaaniakeelne Potter. Si, si..), ootan oma kõige kallimat siia ja limpsin veini edasi. Homme jälle tööle.

Olge tublid! :*