Happy birthday to meeee....

Tere. Ma olen nüüd 20. Nagu Eli seda lahkelt meelde tuletas, siis nüüdsest käin ma oma kolmekümnendaid. Wow, väga hull. Tunnen end nii vanana. :D

Aga sünnipäev möödus väga ägedalt. Õigel päeval sain paalju-palju õnnitlusi ja käisin istusin Kadriorus päikese käes mingite eriti vahvate tüüpidega. Nautisime päikest ja toredat seltskonda ja minu küpsetatud saiakesi (creme bonjouri-juustu-singiga ja tomatipasta-juustu-singi-basiilikuga, nämm). Võtsin üle 2 aasta Coffee Inist ka oma tasuta sünnipäevajoogi ja pärast viidi veel sööma ja jalkat vaatama. Nunnu. :)

Eilne pidu oli ka eriti vahva. (Sorry, et ma aeg-ajalt ärritun ja väga kõvasti lärmata ei lase :D.) Agaa jaaa, niiiii armas, et kõik kohale tulid ja omavahel tutvusid ja läbi said ja seltskonda nautisid ja mulle õnne soovisid. Nii armas, et kohale tulid inimesed, keda ma polnud niiii ammu näinud. Kõik on lihtsalt nii armas. Aitäh kingituste ja õnnitluste ja toredalt veedetud aja eest! See aasta oli tõepoolest palju vahvam sünnipäev kui eelmine jee. :)
Ma ei tea ainult, kuidas kõik tordi- ja koogijäänused ära hävitada. Ma pole üldse nii suur magusasöödik. :D

Ma pean ikka veel:
KÕIK ON NIIIIIIIIII NUNNNUUU! (Ja ma saaan sügisel The Rasmuse kontserdile!!!!) :D

Okei, ma rohkem ei korda seda. :D

Mõnus, nüüd on suvi ka alanud. Veider on suvel mittetäiskohaga tööl olla... kuidagi harjunud juba kontoris istuma ja mitte nii palju väljas käima, aga praegu tundub hoopis, et saan täiel rinnal puhata ka veidikese töö kõrvalt. :) Nüüd on 8 vaba päeva järjest. Saan sünnipäevadel käia ja vahepeal Jurmalasse ja siis maale-Tartusse ja siis jaanipäeva pidada ja siis korra tööl olla ja siis 3 päevaks Võrumaale reisile. Ja pärast seda juuli alguses juba ametlikult ka puhkus. Eriti mõnus. :)

Nüüd tahaks homset päeva. Sest siis saan Mari sünnipäevale ja (ma vägaväga loodan) päeval mõnega tšillida. Ma ei tea, kas see on normaalne või ei, aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi olla, kui mõni päev ilma pean olema. Nii raske lihtsalt, lihtsalt kohe nagu midagi oleks puudu. Ja seda juba peaaegu (omg) aasta otsa. Aeg läheb nii kiiresti. Oeh. Aasta tagasi poleks ma küll uskunud, et keegi mind nii õnnelikuks võib teha, ma arvasin alati, et olen forever alone. :D


Saite nüüd piiiikalt lugeda. :) Varsti jälle! Äkki see aasta ei jäägi suvel kirjutamine väga harvaks... :D

Kallid olete mulle :*

PALJU ÕNNE ANNEMARI!!!!!!

... ja et meil ka see aasta mõni eriti vahva suveseiklus oleks! :)
Kallistused Tallinnast! (Tahtsin tegelikult kaardi posti panna, aga ei jõudnudki selleni... aga oh well, siis saad niisama kaardi varsti!)

Helena

Juuuuni

Suvi on käes, tõstke käed üleeees...!

Lugesin just eilse päevaga esimese Hunger Gamesi raamatu läbi. Lihtsalt ei suutnud pooleli jätta. Raamat on veel parem kui film ja filmist olin juba täiesti vaimustuses. Nii geniaalne.

Selline tunne, et vanadus kipub peale. Kui varem magasin hea meelega vabadel päevadel 12ni, siis nüüd olen alati mingi 9-10 ajal üleval ja uni läinud. Mis toimub..

Ma vihkan ohatisi. Need tulevad alati kõige nõmedamatel hetkedel. Joon sidruninektarit ja söön vitamiine ja passin kodus ja ootan kuni jälle välja minna julgen. Loen päev otsa raamatuid ja mängin arvutimänge. Tegelikult on see ka päris mõnus. V.a see osa, et huul valutab. Õh.

Hea uudis on see, et kõik eksamid on tehtud! Ainult 1 C tuli, ülejäänud A-d ja B-d, oii kui uhke ma enda üle olen. Aastaga 75 EAP-d tehtud. (Sessi ajal tuli kergelt peaaegu 150 töötundi ka, jeejee.) Tore on enda üle uhke olla. :)

Sünnipäeva oluliselt vist ei peagi. 20 ümmargune ja tähtis number ja värki, aga ei tahagi vist. :D Plaanin kuskil pargis tšillida (sest megailusat ilma lubab) ja kõik võivad ühineda, kes tahavad. Võib-olla hiljem suvel tuleb suurem paaarti ka. Võib-olla. Pärast eelmist aastat ei julge sünnipäevast midagi oodata ka enam, muidu pettun jälle. Aga mis seal ikka. Ehk on vahva. :)

Nüüüüüüd tahaks hoopis randa! Varsti-varsti. See suvi tuleb hea, ma tunnen seda. :)

Oeh.

No niiniinii raske on viimaste eksamite jaoks end kokku võtta ja korralikult õppida. Eriti kui enne seda järsku lisatööpäevi tekib ja magada ei saa. Ja kui on ilusad ilmad ja mõnus kevad ja Miina Tallinnas ja UNI ja... Lihtsalt oeh. Ma olen õnnelik, et maikuu läbi saab. Jõhker värk see töötamine ja ülikool korraga, aga kuidagimoodi peab ju ellu jääma. Võib-olla teebki tugevamaks ja vastupidavamaks ja kõike. Tegelikult, juba ammu on selle mõju tunda.

Nüüd tuli äkiline mõistmine, et maikuu viimane päev on ja mul on 2 nädala pärast sünnipäev ja ma ikka ei tea, kas pidada või ei ja ma saan 20 ja omg ma olen nii vana ja omg veelkord ja tegelikult see pole üldse nii vana ju. Ainult 2 ilmus ette. Esimene tõsine juubel. Oookei, ikka liiga vana.

I DON'T WANNA GROW UP!!!!! :(  (Jah, ma nüüd mossitan nagu laps. Don't let the kid inside you die :D)

Homme on lastekaitsepäev ja tasuta loomaaed. Niii loodan, et ilmateade paneb jälle metsa ja ei saja terve päev vihma, tahaks sinna minna. Pole ikka väga ammu käinud.

Olgu pealegi. Ma nüüd lähen õpin suhtekorraldust edasi. Siis saan varem magama ja siis tuleb homne päev ka varem. Siis ma ei pea enam kallistusi ja musisid igatsema. 2 päeva eemal olla on millegipärast veidralt raske. Tõsiselt, ma olen nii needy. Või on see normaalne? Dunno. Olen lihtsalt weirdo. Ikkagi, tahan kaissu ja laupäeval piiiikalt magada.

Olgu, tibud, ma sukeldun konspekti higlightima (jah, ma ei saa ilma õppida, kui markeriga konspekti ei värvi :D:D). Olge tublid ja ilusat mai lõppu ja veel ilusamat juuni algust!

Feels like I'm always living out of my suitcase...

...what about all the years in between,

Just trying to find my place.

I live in no man's land,

With no way home like you don't understand

Cuz you so here, you so there, not really anywhere...

Ma ei tea, miks ma sellesse nii väga armusin. Võib-olla sellepärast, et see on totaalselt minu stiili lugu.Või siis sellepärast, et sellel on lihtsalt megahead sõnad. Igatahes hääletasin Taani poolt ja olen seda lugu täna non-stop kuulanud. Kui just tööl raadio välja arvata... aga isegi seal kummitas peas, niiet see ka ei loe. :)

See tuletab meelde, et tahaks nii kolida juba. Püsimatu nagu ma olen.

Nüüd on viimane nädal pingutamist jäänud. 1 raskem eksam veel teha, 1 lebo arvestus veel teha. Mõned päevad tööl ka ja siis läheb juba lahedamaks ära, palju vabu päevi ja SUVI!

Ma ei tea, miks ma viimasel ajal blogisse muusikat topin.:D Aga no sähke, üks lugu veel. Niikuinii meeldib ainult mulle, aga oh well siis... :D

Weightless

And I feel like I'm weightless, weightless when we're together..

"Asjad pole iseenesest head või halvad, ...

...me mõtleme need headeks või halbadeks." W.Shakespeare. Tore,et isegi konspektidesse armsaid ütlusi juurde on pandud.

Tegelikult oli mul lihtsalt organisatsioonipsühholoogia õppimisest pausi vaja. Esmaspäeval eksam. Teisipäeval isiksusepsühholoogia, homme võtan selle ette. Pühapäeval tuleb töömaraton, aga loodetavasti on rahulik päev ja saan selle 13 tunni kõrvalt organisatsiooni veel õppida. Huvitav on vähemalt. :) Tööleminekuga seoses nägin juba õudusunenägusid, kõik oli valesti ja uus ja ma ei osanud midagi. Haha, uued blenderid pole nii hirmsad tegelt, ma tean. :D

Eile võtsin Aliase karbi kapiotsast alla, pühkisin tolmust puhtaks, tegin lahti ja... oii, kes sinna sisse kolinud on, sipelgad! Õhhhhhhhhhhhhh. No ei ole meeldiv, mul on kõige suhtes siin parakad juba. Ükskord olid nad kotis oleva veepudeli korgi alla roninud. Tore, et ma enne nägin, kui jooma hakkasin... Nüüd kontrollin iga jumala kord, ega korgi all sipelgaid ei ringi ei jookse. Ükskord oleksin äärepealt sipelgatest kubiseva hambaharja suhu pistnud, no täiesti lõpp, kuidas ma hüppasin.

Igatahes, nüüd on nad otsustanud kapi otsas mu asju vallutada. Loodan siiski, et saan siit varsti minema, ei hakka enne puutumagi, tulevad nkn tagasi. Kolides pean siiski kõik asjad ükshaaval üle kontrollima, jee, edu mulle.

Kasutasin vahepeal oma vabu päevi ära ja lisaks magamisele jõudsin isegi Tartu tripi ära teha. Ehk siis linnas ringi jalutada ja tibusid näha ja joogitada ja vessutada ja kooki teha. Emadepäev oli siiski. Pühapäeval jõudsin maale ka, päris mõnus oli. Suvel tahan kindlasti kauemaks kui 2-ks tunniks sinna minna.

Aga kurja, mõnikord ma olen ikka Marje peale kade. Piloot oleks nii awesome olla. Ja kenad palgad ka. Kurja. Tegelikult on psühholoogia ikka megahuvitav ja ma ei kahetse seda valikut, eriti kui saan matemaatika järgmine õppeaasta veel kõrvale ka võtta. Jah, ma tean, et selle haridusega on megaraske tööd leida ja see paneb muretsema küll. Ja ma tõesti ei salli teiste eelarvamusi ja mõnitamisi, et see on lollide ala. ÜKSKÕIK, millisel alal sa loll oled, sa ei jõua kuhugi.. ja vastupidi - kui sa ei ole loll, siis ei kuku ülikoolist välja ja pärast ei jää ka kaugeltki mitte töötuks. (Niiet Pähkel, Annemari - stop it! Teil on minust hea arvamus ikka no.) Ma tean, et ma pole loll ja ma tean, et ma jõuan kaugele, sest ma viitsin vaeva näha, kui ma midagi tahan. (Nõudepesu selle alla ilmselgelt ei kuulu.)

Nüüd oleks aeg juba õhtusöök ahju pista (kartulivorm kodujuustu ja sinihallitusjuustumaitselise sulajuustu ja tavalise juustuga) ja samal ajal edasi õppida.

Muideks, esmaspäevaks lubas juba 24 kraadi sooja. See tähendab päikese käes bikiinides õppimist. Uh, tahan, suviiiiiiii!