Live and learn.

Ilmselgelt on liiga palju tegemist ja tsipake ka laiskust olnud, pole eriti jõudnud siia kirjutama. Aga pole ka ime, mitu nädalat niii palju tööl olla väsitab ka. Ja kui tööd pole, siis on kool. Ja kui kumbagi pole, siis saan vahelduseks magada ka. :)

Nüüd oli aga nädalake puhkust (kui eksamid välja arvata, aga see selleks). Käisin lõpuks ometi Tartus ja sain üle piiiiiika aja väljas käia ja pidutseda ja ennast tudengina tunda. Marje oli nii nunnnuuuuu (isegi kui ta midagi ei mäleta) ja ma tean, mida tähendab A3 ja sain Miina vahvelid ja juustuasjandusi ja kõik oli nii äge ja üldse, nii hea oli Tallinnast ära saada. Ja Eliisa ja Annemariga lihtsalt olla, isegi kui seda nii tsut-tsut oli. Parem kui mitte midagi, eksole? :)

Aa, ja ma vist varsti hakkan jälle kolima. Ilmselgelt ei suuda paigal püsida...

Ja kevad tuliiiiiiiii. Niiiiii hea päikseline on ja lumi sulab ja varsti läheb soojemaks ja siis saab juba ilma jopeta ringi käia ja siis tuleb suvi ja...

(WTF, miks ma nii paljusid lauseid sõnaga "ja" alustan??)

Avastasin Tartus oma ammuseid lauamänge ja puslesid ja arvutimänge. Vb see ongi veits lapsik, aga mul kama, ma olen nii õnnelik. :D Nüüd saan Nu Pogodi arvutimängu mängida ja Roller Coaster Tycooni ja Tomb Raiderit ja muud.. Oh wait, ja siis ma imestan, miks ma kuskil väljas käia üldse ei viitsi enam... nooo okei.

Uh. Nüüd töööööööööle, tsauki :)

Para-para-paradise...

"Love is when you find someone who is your best friend and you can be yourself around them. Its when words can't come close to how you feel. Its when you know you are supposed to be together. And if you have to wait forever . . . You will."

Mõnikord ma mõtlen, miks ma ei suuda kirjutada, kui mul hea olla on. Ma tahan, aga ma pole kindel, kas ma suudan end õigesti väljendada. Igatahes...

...see on see tunne, kui sa ei taha magama jääda, sest reaalne elu on palju parem. Kui pärast pikka ja väsitavat kooli ja tööd saad kellegi kaissu ronida ja ei pea isegi midagi rääkima, sest lihtsalt see olemine paneb naeratama. See on see, kui mõnikord tahad kurbi lugusid kuulata, aga ei saa, sest sõnad ei lähe lihtsalt enam oma elu ja tunnetega kokku. Kui on olnud halb päev või keegi on sulle halvasti öelnud, aga ikka ei saa õnnetu olla, sest keegi suudab iga väiksema asjaga naeratama panna. Või see, kui ei pea kogu aeg mõtlema, mida ja kuidas öelda või kuidas käituma peaks ja võid tükk aega lolli mängida ja mõnikord lapsik olla, aga ei pea põdema, mida minust arvatakse. See on see, kui keegi sind kiidab, ükskõik mida sa teinud oled. Või kui lihtsalt tehakse kompliment, isegi kui see on mingi väike asi, aga tõsiselt mõeldud. Ja see, kui jätsid alles mõned minutid tagasi kellegagi hüvasti, aga juba igatsed. Ja see tunne, kui keegi ütleb sulle, kui väga ta hoolib. Või see hetk, kui sa taipad, et keegi teine reaalselt tunneb sinu pärast muret, rohkemgi kui sa ise. Ja need liblikad, mis juba teist aastat järjest kõhus on. Ja see tunne, kui keegi, kellega isegi eriti palju suhelnud pole, järsku tööle sisse hüppab ja juttu rääkima tuleb. Ja mõnikord ka see, kui vanu sõpru igatsed, aga tead, et kõik head asjad ei jäägi ja uued sõbrad tulevad asemele. Ja häid vanu aegu meenutad ja siis taipad, et praegu on täpselt sama hea, kui mitte parem. Ning siis mõtled, et peaks sõpradega kokku saama ja isegi nendega, keda nii palju enam näha pole, saab täpselt sama vabalt rääkida ja lõbutseda ja sa tead, et nad ei kao mitte kuhugi. Või kui teed kohvi ja saad sinna peale lõpuks ometi südamekese joonistatud. Või kui keegi helistab ainult sellepärast, et nad igatsesid su häält ja sa tead, et nad mõtlesid su peale. Nagu iga päev oleks suveõhtu, kus oled just lõkkel vahukommi küpsetanud ja keegi mängib kitarri ja sa lähed kiigud nii suure hooga, et peaaegu lendad ja siis jooksed sooja vette ujuma ja vaatad parimate sõpradega tähti ja jalutad valgel suveööl paljajalu mööda maanteed ja keerutad käed laiali ja...

See on selline tunne, kui kõik... KÕIK, mis mul õnnelik olemiseks vaja oleks, on olemas.

Master of disaster..

... tõsiselt.

Miks ma nii koba olen? (Jooksin just pluusiga ukselingi otsa, see tungis käisest läbi ja tekitas sinna augu. Jah, just NII feil ma olengi.)

Oeh.

Aga kohe on märts ja siis on kevad ja läheb soojaks ja siis tuleb suviiii ja on veel soojem. Jee. :)

Ja läpakas on parandusest tagasi ja ei tee praktiliselt üldse häält enam ja mul on külmikus koooki ja saan varsti operetti vaatama minna ja märtsis saan Tartusse ka.

Paistab, et head asjad on siiski ülekaalus. Ma olen ikka õnnelik. :)

Beyond the Sun.

Ohissand, millal ma ometi selle muretsemise lõpetan? See tapab mu, ausalt...

Ma ei näe selles pointi ja pooldan positiivset suhtumist kõigesse ja kõigisse, aga täna ma ei jaksa.

Istun terve päeva teki all ja ei viitsi eriti kellegagi suhelda ja olen natuke halvas tujus.

Üle väga pika aja kusjuures, ma ei teagi, kust või miks see nüüd tuli...

Võiks võtta asju nagu nad on, aga ma hoopis muretsen selle pärast, mis minust saab, kui ma seda igapäevast kohutavat muretsemist ei jäta. Või mis saaks, kui ma ei jaksaks üks hetk kõigi ootustele enam vastata. Või tegelikult enda ootustele, see latt on vist veel kõrgemal. Õh.

Aga ilusat sõbrapäeva tagantjärele, tibud, loodan et teil oli tore päev. Mul oli. :)

Tahaks puhkust. Ülemõtlemisest ja muretsemisest. Okei, mul on kaissu tagasi vaja, poleks pidanud hommikul voodist tõusmagi... Sest see oleks täpselt õige puhkus.

Hihihihi....

Awww, mu pisike venna saab täna 18. :) Palju-palju õnne veel. :)

Ja nüüd kujutage neid kahte tüüpi umbes 16-17 aastat vanematena ette. We so cute, yesyes. :D

WTF just happened?

Tõsiselt. Rootsi tripp oli ikka tõsine mida kuradit. Algus oli megaäge, sai laevas korralikult pidutseda ja pilte teha ja nalja ja juua. Ja siis sai veits shopatud ja linnas ringiratast käidud... aga kui üks hetk avastada, et laev väljub 45 minuti pärast ja me oleme Liisaga kahekesi kuskil keset linna... Ilmselgelt paneme me täiega jooksu, et sadamasse jõuda ja siis mingi hetk avastasime, et me kiirustasime totaalselt vastassuunda. Ja siis juhatati meid mitmeid kordi, millise bussiga sõita ja kuhu, aga me ikka suudame valesse lõpp-peatusesse sõitva bussi peale istuda. Ausõna, kuidas on üldse võimalik, et nii õnnetud juhused kõik korraga tulevad?

Igatahes jah, sadamasse jõudsime 15 minutit liiga hilja ja ostsime piletid järgmise õhtu laeva peale. Aga kuna meil ju hotellituba vms polnud ja õues oli külm ja meil olid kaasas ainult pangakaart ja id-kaart (ofc ülejäänud asjad reisisid õige laevaga Eestisse tagasi..), siis istusime McDonald'sis... kõigepealt ühes, kus oli nunnu abielus mustanahaline, kes meid kangesti aidata soovis, aga arvas, et ta naine hakkaks midagi kahtlustama, kui ta kahe noore tšikiga sisse jalutaks. :D See pandi kinni ja ÕNNEKS leidsime 24H avatud McDonald'si, kus me siis terve öö veetsime. Jep, jõime kohvi ja lihtsalt istusime kergelt 7 tundi ühe laua taga ja jälgisime purjus rootsi noori. Ja harisime neid (because Estonia is the capital of Poland! Seriously, where's your brain?!).

Kella 6ks liikusime tagasi sadamasse ja seal oli niiiii külm. Sest tore on end kuumaveepudelite ja kätekuivatuspuhuritega soojendada. Ja fuck the security guy, kes meid laeva sooja ei lasknud, kui see kell 10 sadamasse jõudis. -.- Sest ükskõik ju, oodake 15.30ni, mis seal ära pole. Õhhhh. Kõige jõhkram passimine üldse. Nagu... kokku 22 tundi TÜHJA PASSIDA. Sest linnas on külm, šoppamiseks rohkem raha pole ja no teisest laevast enam ikka maha ei jääks ju. Niipea, kui meid laeva lasti, vajusime magama. Kokku magasime umbes 15 tundi 18st, mis laevas olime. Jõhker.

Tudengid on nüüd veel pankrotistunumad ja väsinud ja see kurnas kuidagi tõsiselt ära. Mitte ainult magamatuse pärast, aga see muretsemine ja masendus vaheldumisi naeruhoogudega, et kuidas me nii feilid saame üldse olla. Ja ei oska isegi kedagi süüdistada. Oleks pidanud aega ise paremini jälgima, aga no kurja, ei tasu ju oma sõpru üksi maha jätta, kui sadamasse liigutakse. :( Eriti kui me enne terve päev rääkisime, et meil pole õrna aimugi, kus ja kuidas me liigume...

Tagantjärele on ju hea mõelda küll, et miks me toda või teist ei teinud, aga paanikahoos ei tule kõike pähe...

Oeh. Haige kogemus lihtsalt. Eks varsti on see ilmselt lihtsalt asi, mille üle naerda. Praegu olen lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi olen ja saan käsi kreemitada ja juukseid kammida... välismaale ei taha enam mõnda aega vist. Ja McDonald'sisse ammugi mitte, õhhhhh.

Olge tublid ja ärge asjadeta välismaale eksige,

Helena. :)

Just like that.

Hihihihi. :)

Ma olen vist seda juba mitusadakümmend miljardmiljonit korda öelnud, aga ma olen niii rahul kõigega praegu. Lihtsalt õnnelik. Enam pole mingi nõme pankrot ja tööl ei ole enam nii koba ja kool on ikka huvitav ja inimesed on niinii nunnud. (Näevad mind unes ja puha!) Homme on viimane eksam ja järgmine nädal saan Rootsi. Ja vahepeal käin tööl (japjap, tulge külla) ja puhkan ja olen niisama lahe.

Tegelikult tahaks ka praegu õppimise asemel (haha, blogikirjutamine käib ilmselgelt selle alla..:D okei okei, kohe lähen loen edasi) mõne kaissu ronida ja üles soojeneda. Õh, tõesti, miks mul nii külm kogu aeg on... Aga muidu jah. Tahan lollusi teha ja juttu ajada ja ma armastan seda, kuidas ma saan nii mina olla. Et ei pea kogu aeg tohutult mõtlema, kuidas käituda ja olla ja kuidas mida öelda. Lihtsalt... olen ja teen ja ütlen. Ma tahaks, et kõik saaksid midagi sellist tunda. :) Ma kirjeldaks seda veel ja veeel, aga kuidagi veider on. See on nagu osa minust, mida ma ei tahagi... või ei saagi... täielikult jagada. Samas kuulutaks iga päev kõigile, kui õnnelik ma olen. Tahaks, aga ei taha. Jep, ma olengi veider. :D

Ja kas see teeb minust väga halva inimese, kui ma olen rahul, et inimesed mu elust kaovad? Ei, ma ei taha neid ära ajada ja paljudega on ikka tõsiselt häid aegu koos veedetud. Mitte et te peaksite kõik mind rahule jätma, ooei. Lihtsalt...

sellised, kellega ma just ei saa olla mina ise. Kogu aeg on vaja mõelda, mida teha ja kuidas olla. Ja kellega koos olla on imelik ja pingutatud. Kõik suhted ei olegi lihtsad, aga kui need ainult õnnetuks ja väsinuks teevad, siis pole sellel ju mõtet. Eks? Natuke on ikka kurb. Mingi süütunne on, et äkki peaks rohkem pingutama veel. Kuskil kaugel sisetunne karjub, et sõbrad ei tohiks alla anda. Ja siis samas, suhtlemine on kahepoolne...

Ah, mis seal ikka. Mõned inimesed tulevad ja lähevad. Mõned jäävad. Mõned kaovad ja tulevad siis tagasi. Loodetavasti kauaks. Aga kõik jätavad mingid mälestused headest aegadest maha... selle eest olen alati tänulik. :)

Ja ma hakkasin vahepeal mõtlema, et mul on nii palju asju, mida ma elus ära tahaksin teha, aga... millal? Ma tahaks ka ringi reisida ja maailma avastada ja uusi kogemusi saada. Aga tõsiselt... millal? Siin on kool ja töö ja sõbrad ja... pealegi, ma pole üldse kindel, et ma oma turvalisest mullist välja julgeksin pugeda. Oeh.

Kallid olete kõik. Do what makes you happy. :)

Tsauki. :*