Remember...

Ma olen võimeline väga emotsionaalselt kirjutama, kui mul on halb tuju. Miks ma kunagi ei suuda head tuju ja positiivseid killukesi niimoodi jagada? Seda oleks maailma ikka palju rohkem vaja ju.

Kuigi jah, täna ei olnud nii hea päev. Pea tuikamine ajab mu alati pahuraks. Siis tuli päike välja ja ma hakkasin just mõtlema, et äkki ei lähegi päev allamäge... kuni ma teada sain, et mu tädi kallis koer Pontus suri. Kutsad on liiga armsad, nendega ei tohiks mitte kunagi midagi juhtuda. Paratamatus, aga see ei tähenda, et ma kurb ei võiks olla. :(

Lugesin just vanemaid postitusi. Ühes aprillikuu postituses mõtlesin, et miks ma viitsisin oodata, miks ma ei suutnud edasi liikuda. Ja ma juba siis teadsin. Teadsin, et seal on midagi enamat. Teadsin, et ma näen asju teistsuguse pilguga, kui kõik need teised, kes mul üle saada ja kõik kuradile saata soovitasid. Ja ma tean siiani, et see ei ole midagi tavalist, vaid midagi sügavamat. Ma ei oska seletada, ärge küsige, aga täpselt nii ma tunnen.

See on nii tohutult hea tunne, kui üks hetk avastad, et ma elasin üle. Kõik need hetked, kus ma allaandmise äärel olin ja seda ei teinud. Need mõõnad olid seda väärt ja kui vaja, siis ma teeks selle kõik uuesti läbi. Emotsionaalne rollercoaster. Ma kannatasin, see oli raske, aga ma pidasin vastu. Kõik, mis peab juhtuma, juhtub. Jah, kallikesed, pidage vastu. :)

Kuigi mul on tunne, et me ei mõista teisi inimesi kunagi täielikult ja kipume kõige kohta eelarvamusi tekitama. Eelarvamused on paratamatud, aga palun ärge laske neil suhtlemisse vahele tulla. Sõbrad ei kao tegelikult. Mina ei kao. Mul on aegu, kus ma ei taha kellegagi rääkida. Mul on aegu, kus mul on ainult kedagi kindlat vaja. Olenevalt tujust. Aga see tõesti ei tähenda, et ma teid kohe maha jätaks või armastamise lõpetaks. Ausalt. Ma olen ka ainult inimene, ka minul on eelarvamused ja hirmud ja ma olen kangekaelne ja teen vigu. Kõik teevad vigu. Kui seda ei aktsepteeri, siis ei saagi midagi head välja tulla.

Just sayin'.

Loodetavasti leian varsti tööd. Lootused terendavad silme ees, aga eks näis, kas lootus sureb või läheb täide.

Aeg vist magama minna, homme pikk koolipäev. (Hahahahaa, jäite uskuma? 10.15-11.45 on ju päris jõhker, eks...) Ja ma pole vist ammu ühe koduse ülesande üle nii õnnelik olnud. Nüüd on vähemalt idee, et MIDAGIGI peab tegema. Tudengielu...

Täpselt nii...

Yeah...

Sometimes you win, sometimes you lose.

Pole head ilma halvata... ja kui tundub, et kõik läheb õnneks ja kõik on hästi, siis nautige seda, sest see ei püsi kunagi.

Põhimõtteliselt pean ma nüüd uut tööd otsima hakkama. Ja kui ma seda kiiresti ei leia, siis pean ilmselt trennist ära tulema ja ikka väga kokkuhoidlikult elama hakkama.. Ehk siis, kui ma juba praegu pidudest vaikselt loobun, siis ilmselt jääb kõik ära. Jee, kas pole vahva... Raha pole elus tähtis ju, aga kurja, see määrab ikka nii palju. Ja ülikoolilt toetuste saamisega pidi mingi haige kamm olema, et lihtsam ongi töö leida. No eks ma teen siis oma CV korda ja loodan parimat.

Ja täiesti lõpp, ma ikka ei saa oma korterikaaslastest lahti. Võinoh, kutsumata külalised ehk pisikesed punased sipelgad. Mõned on mustad ka. Ma tean küll, kuidas nende vastu võitlema peaks, aga no kui ma aru saaks, kus nad pesitsevad, siis oleks ka vahva. Kõnnivad mul kahe-kolmekaupa ringi siin. Aga muidu on päris tore. Linnast ma siia enam ei kõnni, eriti üksi öösel. 2 tundi kõndimist on natuke palju ja väga creepy ka öösel. Teinekord crashin lihtsalt kuhugi või ootan esimese bussi ära... Ahjaa, ma pean ikka soolaleivapeo ka tegema! Lubasin kõigile ju :) Kuigi päris paljud on juba külas käinud, tore kui inimesed viitsivad nii :)

Aa, ma suutsin vahepeal juba haigeks jääda. Nüüd on juba parem, nohu hakkab ka üle minema. Ilmselt oli üsna normaalne palavik, aga no ma ju ei saa kuidagi kindel olla, sest ma ju ei muretse endale kunagi kraadiklaasi... sest mul ju ei lähe seda eriti tihti vaja... Nüüd on hea igatahes. Kui see nõme peavalu ka üle läheks. Ja kui pea ei valuta, siis on kõht. Ja kogu aeg on mingi veider väsimus peal, kuigi mul pole aimugi, millest see on. Ülikool ei ole nii raske, praegu vähemalt mitte. Vaba aega on ikka sitaks. Oktoobrist läheb veel hullemaks, siis on 3 loengut nädalas ja neljapäev-reede üldse vabad. Jajah, aeg iseseisvaks õppimiseks... Ilmselt hakkan ma iseseisvalt igal võimalikul hetkel õppima, kui ma mõne õpiku ka ära viitsin tuua. Sest lihtsalt liiga palju aega on! Korter on täiesti ära koristatud juba ja see juba ütleb midagi...

Nii veider, kõik muutub vaikselt. Inimesed muutuvad. Ma lihtsalt igatsen kõiki, keda ma varem iga päev nägin. Uued kursakaaslased on ägedad, tõesti on. Aga vajab lihtsalt uuesti harjumist, et ilmselt paljud endised sõbrad/tuttavad kaovad nüüd ja tulevad uued. No kõigiga ei jõua ühendust pidada nii tihti enam. Ja kõik ei viitsi ise ka... Ja ma vihkan seda tunnet, kui ma ei tea, kas ma olen ise midagi valesti teinud või ei puuduta asi üldse mind. Sometimes people run away just to see who cares enough to follow...

Aga kui inimesed korraga üksteisest eemale jooksevad? Kas nad kohtuvad kuskil mujal või kaovad?

Aga need on toredad, kes ei kao. (2 kuud btw. Megaimelik. Aga super :*)

Nüüd on aeg loengusse minna, tsauka :*

Update #2

Nonii, ma istun nüüd oma uues lasnamäe korteris. Üks autotäis asju on veel vaja kolida (tore oleks, kui mõni sõber Tallinnas ka oleks...), aga üldiselt elan ma juba siin. Ja mulle täiega meeldib. Kuigi mind hoiatati juba, et pärast 9-t ei ole väga mõistlik siin üksi ringi liikuda ja igaks juhuks peaks kiired jooksujalad treenima endale, siis lahe on ikka. Tohutult harjumatu ainult, aga eks see võtab aega. Nii palju toredaid inimesi on nüüd mu lähedal, see on megahea. :)

Aitäh Ivar, et sa mul kolida aitasid. Olen lasanje võlgu. :D Kas keegi tahab veel aidata ja lasanjet saada?? :)

Peaks vähem jooma vist. Aga eks see tudengielu olegi selline... Homsest hakkavad loengud ka, LÕPUKS. See süsteem on ikka veits segane, ma ei saa siiani aru, mis aineid ma saan võtta ja mis ei ole minu kursusele mõeldud, aga no eks saan hakkama. Kursakaaslased tunduvad ka lahedad. Teisipäeval on tutvumisõhtu nendega siis, siiani nägime ainult infotunnis. Ah jaa, ja TLÜ avapeol, aga seal me tõmblesime pigem oma seltskonnaga ringi. Ja põgenesime G4S eest ära ja lõpuks lihtsalt seisime kooli ees ja jõime. Jeah, nii peabki ju.

Mul pole siin praegu pliiti, päris veider on... kõiki toite peab kuidagi teistmoodi tegema. Mikrolaineahi on vähemalt olemas. Tore on, kiirnuudlitest kaua elada ei jaksa. :)

Nonii, mis siis veel... ei olegi nagu midagi uut rohkem. Kohe lähen naudin üle mingi 4 aasta ühte vanniskäiku, mõtlen sellest kui head over heels ma sees olen ja Katja võiks mulle ka parem sõber olla, mitte vahepeal põksima hakata.

Marjel on täna sünnipäev, seda ei juhtu igapäev...sünnipäevalaps, võta veel üks naps! (Ehk siis me hakkame varsti koos tähistama, sest kaksikutel on ju ühel päeval sünnipäev, eksole!) Palju õnne :)

Update.

Eile oli eriti rändom Hessitripp. Pidime Annemariga kokku saama. Lõpuks olime Mari ja Marje ja Annemariga ja just olime õnnelikud, et neli meie viisikust on koos, kui Arkoga kokku jooksime. Tegelikult oli kõiki ikka megaäge näha ja Hess on ka ikka yumyum. Kanaburksi polnudki ammu söönud. Ja pärast Marjega siidri-vessuõhtu. Kuigi, mul on tunne, et tahaks tagasi kirsitubaka juurde pöörduda, liiga palju on mingeid piparmünte ja chocominte ja kõike sellist tehtud, klassikat oleks vahelduseks vaja.

Tegin täna põhjaliku uuringu ja ajakavade lappamise TLÜ kodulehel. Vaikselt tabas karm reaalsus, et suvi on läbi ja nüüd tuleb mingi jõhker muutus. Vähemalt ma ei hakka päris teise linna kolima, siiski teine linnaosa ainult. Jeah, ma kolin nüüd lasnamäele, ilmselt järgmise nädala jooksul. Mustakivi keskuse juurde, Raadiku 2. Tüüpiline lasnamäe ühetoaline korter, agaaaa mul on nüüd vann, finally!! Ma olen sellest puudust tundnud :) Ja rõdu. See on kinni ehitatud küll, aga põhiline siiski, et on. Igatahes jahhh, lasnamäekad, tulge siis külla ja kutsuge välja :)

Igatahes jah, TLÜ. Avastasin, et pean mingi arvutitesti vms tegema, et nad ikka kindlalt teaksid, et ma ei kasuta arvutit nagu 20 aasta vanust trükimasinat ja et ma oskan ikka Wordi ja Excelit ja kõike kasutada. (Ausalt, lugesin testi kohta ja lootsin väga, et ma enam kunagi HTML-i ja PHP ja muuga tegemist ei peaks tegema... HUH!!!) Anyways, mingit inglise keelt tahaks võib-olla küll õppida juurde, aga ma pole ka kindel. Matat tahaks ka. Tegelt peaks üldse kogu ainete nimekirja ette võtma ja siis valima. No kurja see iseseisev valimine. :D Ei ole need asjad ikka enam nii lebod kui gümnaasiumis...

Btw, puudel hakkavad lehed kollaseks minema??? Ja Solaris võiks nüüd finally Ben&Jerry's Cookie Dough'd ka odavamalt müüa. Või Chocolate Macadamia. Kuigi tore on järjest kõiki maitsta, aga siiani pole mulle miski nii väga meeldinud. Baked Alaska on külmkapis praegu, aga see on veits liiga magus.. Cookie Dough ftw!

Ma ei saa aru, miks ma siiani Sõpru vaadanud polnud. See on geniaalne sari ja ma olen tõsiselt sõltuvuses. Eriti kui ma käin ringi ja Smelly Cat kummitab... Kolmas hooaeg läheb hetkel. :) Eks ma naudin siis, et praegu veel on aega vaadata. Varsti hakkab trenn ka ju!!! Jee :)

Tänaseks kõik, see ya ;)

Don't know how it gets better than this.

Sest kõik on hästi. Sest muretsemiseks pole põhjust, kõik saab alati korda. Sest ma olen positiivsus ise ja naudin seda üürikest suvevaheaega, mis mul veel on. Sest on nii palju ilusaid pisiasju, millele peaks alati rohkem tähelepanu pöörama. Ja sest mul on inimesed, kes minust hoolivad ja kellest mina hoolin. Sest vist esimest korda ma tõesti ei taha mitte midagi rohkemat kui ainult seda, mis mul juba on. Kui see pole asi, mida hinnata, siis ma ei tea, mis on.

Jah, ma olen vabadusest obsessed praegu. Ma tõmblen ringi ja heidan öösel keset tühja maanteed pikali maha, sest läbi udu on tõsiselt lahe täiskuud vaadata. Ja öösel kanuuga täiesti siledal veel olla ja Miinaga juttu ajada ja langevat tähte näha. Öö läbi üleval olla, alles järgmine hommik kell pool 10 magama minna ja oma unerežiim totaalselt segi ajada. Ja kõik need muud pisiasjad, mida ma ei arvanud kunagi, et ma kogeda saan, aga mis lihtsalt järjest kerkivad esile.

Elu on täis ilusaid asju ja neid ei tohiks halbade mõtetega ära peita. :*