KEVAAD!!

Päike paistab ja soe on ja nädalavahetuseks lubab +12 kraadi. Could this get any better? :)

Viimased nädalad kooli, viimased pingutused ja siis saab eksamitele keskenduda ja siis on suvi ja... oi... kas ma mõtlen liiga palju ette? :D

Igatahes. Päike tõi mulle hea tuju tagasi. Ma arvasin, et ma istungi suve alguseni mingis mustas augus ja ei tule sealt välja. See ei tähenda kaugeltki, et ma üle oleksin või midagi... kaugel sellest. Aga vähemalt vahelduseks ma ei mossita. Edusamm seegi.

Ja Buffy on ikka lahe. Ja Angel. Ja tema kõhulihased...

ANYWAYS. Mm. 3 nädalat jäänud ja siis on kõik. Mul ei ole kahju neist, kes juunikuuni koolis peavad istuma :D:D Oh, evil.

Ja ilmselgelt ma ei saa siia midagi mõistlikku kirja panna. Kevad südames ja armastus õhus. :)

There’s something to being alone.

Ei, ma ei mossita juba teist päeva järjest. Mingid elukad on mu kõhus lihtsalt võimust võtnud ja nende käes on ka minu tahe ükskõik mida mõistlikku teha. Ma praktiliselt ei söögi viimasel ajal, sest mul pole isu. Ma ei tee mitte midagi. Vähemalt mitte midagi mõistlikku.

Enamasti kuulan muusikat ja lihtsalt passin mingeid pilte, mis tuju kuidagi paremaks ei muuda. Või vaatan seriaale. Buffy on lahe, btw.

Isegi "Arc de Triomphe" on täis mingit armastuseteemat ja ütlusi ja kõike ja see ei tee asja sugugi paremaks. Pole ammu seda juhtunud, et isegi teise maailma ei saa põgeneda, sest enda maailm ikka kummitab selja taga...

Igatahes, jah. Ma siin istun ja mossitan ja kuulan muusikat ja ei tee muud mitte midagi. Nägin unes, et hakkasin Marjega jooma. Praegu on mul tunne, et isegi alkohol ei uputaks mu mõtteid.

Oeh. Ning ometigi tean, et niipea, kui tuleb üks "Tsau, kuidas läheb?" , siis haihtub hetkega kogu halb tuju, nagu seda poleks olnudki.

See pole ju üldse tore.

If I could say what I want to say...

Ma siin hakkasin mõtlema, et...

...tõsiselt võiks tulla päev, kus kõik inimesed saavad rääkida ainult seda, mida nad tõesti mõtlevad või tunnevad või tahavad. Ei oleks ühtegi valet, mitte ühtegi poolikut mõtet, mitte ühtegi varjamist. Selline aususe päev, miks mitte?

Sest tegelikult ei tea me mitte kedagi kunagi täielikult. Kunagi ei oska arvata, missugune keegi on, kui ta on üksi. See on nagu see lause: If you smile when you are alone, then you really mean it.

Inimesed on liiga heaks saanud kõige teesklemises, näitlemises ja teiste veenmises, et nendega on kõik korras. Enamasti pole mitte miski korras, igaüks on omamoodi sassis, igaühel on omad mured, millega nad tahaksid abi, aga on liiga kangekaelsed, et seda küsida. Mõnikord peaks lihtsalt pingutama ja vaatama selle kesta alla...

Silmad. Inimese silmad räägivad kusjuures palju rohkem, kui arvata võib. Silmad on hinge peegel. :)

Igatahes, miks inimesed ei julge rääkida, mis nad tegelikult mõtlevad? Võib-olla on mõni paranoiline.. nagu mina. Mul on kogu aeg tunne, et inimesi tüütab mu hala totaalselt ära. Mul on tunne, et ma ainult halangi. Jah, tegelikult on see tobe, sest sõbrad peaksid ALATI ära kuulama, muidu nad pole sõbrad. Aga ma ei teagi, ma ikka kardan pinda käia. Vähemalt te teate, et ma ei taha teid kaotada. :)

Ma olen piisavalt kuulnud, kuidas kellestki nende seljataga halba räägitakse. Et nad on tüütud ja nõmedad ja mida kõike veel. Jah, see on vist rohkem põhikooli teema... see tagarääkimine, aga siiski, mingil määral mõjutab.

Sellepärast ma surungi enamasti oma halatsemise alla, kuulan teisi, annan neile nõu ja pigem mossitan üksi kodus. Nii ei pea keegi teine minu pärast vaeva nägema.

Nõme paranoia.

Nojah, ilmselt kardetakse ka asju üldse halvaks ajada. See on nagu mu eelmine postitus.. Mida te üritaksite teha, kui te teaksite, et läbi kukkuda ei ole võimalik?

Täna on ilus ilm. Hästi kevadine, mõnus soe päike. :)

Hea päev, kus alustada seda tõelisust ja rääkida ära kõik, mis südamel. Aga...

...päris ma julgengi ju.

Tegelikult võiks igaüks, kes seda loeb, kirjutada endast midagi, mida ma temast enne ei teadnud. Üllatav, kui vähe me tunneme tegelikult inimesi, kes peaksid meile lähedased olema. Mõnikord on nunnu, kui keegi teab sinust mingeid pisiasju, mida nad ei peakski mäletama, sest sa oled seda maininud ainult korra. Aga... see oleks siiski nunnu. :)

Hmm, ma vist pole seda kellelegi rääkinud... et kui ma Tartust Tallinnasse kolisin, siis mulle laulsid mu laulustuudio sõbrad ja see oli nii kurb, et ma lihtsalt puhkesin nutma. Istusin emme süles ja nutsin vääga pikalt. Ma olin 8. Jah, see pole midagi erilist ja see on kõik täiesti loomulik, aga ikka, kellelegi ei meeldi enamasti nutmist meenutada.

Igatahes, ma arvan, et sellepärast ma ei taha praegu Tartusse tagasi minna. Vähemalt üks suur osa põhjusest on see. Ma kardan kõike maha jätta, sest ma tean küll, et asjad ei jää enam samaks. KÕIK muutuks. Ma lihtsalt ei taha seda, mulle meeldib see, kuidas kõik praegu on. Ja sõbrad kaugenevad ka, see on vältimatu. (Ja seda on nii halb tunnistada,aga mul on niiii kahju, et ma Annemariga enam nii palju suhelnud pole, ma nagu ei tea enam mitte midagi... aga siiski, ilmselge näide... seda peab parandama.) Igatahes jah. Ma ei taha minna.

OEH, ma peaks vist raamatu kirjutama.

So...

I just wanna run to you and and break off the chains.

Wow.

What just happened?

Põhimõtteliselt, meie klass on lahe. Kollektiivselt lihtsalt viimased tunnid üle lasta on tõesti.... et lähme parem kinno, me ei viitsi enam! Ja noh, kinno me küll ei jõudnud, aga Liisa juures istuda oli ka mõnus. Eriti originaalne on muidugi kell 1 päeval avastada, et oh, nüüd on kell juba piisavalt palju, et me saame poest alko ära osta! Ma saan aru, et õhtul on see piirang probleemiks, aga hommikul... Midagi uut. :D

Need imekoksid on ka megahead, btw. Viin, Sprite, 69 ja külmutatud mustikad... Mm...

Õhtul lõime Liisaga end üles ja läksime peole. Millegipärast polnud kummalgi enam tuju ja tahtmist niisama Nimetas istuda ja mehi nillida... Okei, ma tean, miks ma seda teha ei tahtnud, mul oli vaja hoopis kedagi teist näha :D

Ja kui seda sõnumit poleks nii õigel ajal tulnud, siis ma oleks kell 2 juba õndsat und maganud. Selle asemel sain koju kell 4 ja magama mingi 6... vist. Mõnus oli vähemalt. Veider tegelikult ka, aga eks pidigi olema.

Ja tegelikult, ma ei julge enam ühtegi vihjet või midagi muud ise tõlgendada... Mul on tunne, et ma panen sellega alati metsa. Aga siiski, c'mon, väga valesti ma ju seekord mõelda ei saa?

Kuigi tegelikult, kõik on võimalik.

Hahaha, ja Facebook ei pannud seekord õnneks täppi. Võite rahulikud olla, ma ei jäänud rasedaks. :D:D

It's gonna take the both of us.

Mõnikord on raske, kui on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Sest kui igaüks annab erinevat nõu, mis võiks minu jaoks parim olla, siis ei ole sellest absoluutselt kasu, tegelikult ka.

Lõpuks pean ikka mina olema see, kes välja nuputab, mida ma tahan. Ega see enne kohale ei jõua.

Andke andeks, ma olen 18 ja ma ei peagi kogu aeg õigeid otsuseid tegema. Mul ongi vaja, et mulle valetataks, sest siis ma õpin sellest ja tean, keda ma saan usaldada. Mul ongi vaja, et ma saaksin inimestes pettuda, sest vaadake, see seltskond, kes meid praegu ümbritseb... See ümbritseb meid ka 20 aasta pärast. Ja mul ongi vaja haiget saada, sest see teeb tugevamaks. (Okei, minu viimased kogemused nugade ja pliitide ja kuumade toitudega pigem vigastavad mind, aga you get the point. :D)

Ma ei tea isegi, mida ma tahan, niiet ma ei usu, et keegi teine seda minu eest ka teab.

Põhimõtteliselt, andke andeks, kui mul on vaja temaga 24/7 juttu ajada.

Ja tegelikult on päris imelik seda teksti siia kirjutada, arvestades, et ma saan iga päev jälle kelleltki teada, et oh btw, ma loen ka su blogi. Nooo... olgu. :)

Ja ma arvatavasti ei viitsi kellelegi midagi seletada.

Mis teha.

Sest nii on.