The end.

Eelmine aasta viitsisin ma välja kirjutada kõik, millega ma aasta jooksul tegelesin... täna ma seda teha ei taha.

Mõnus, tahakski uut algust ja kuigi kõik ei olnud läbinisti halb, siis paremat tahaks ikka. Ja Kairega paneme täna vot NIIMOODI pidu, et Katy Perry kirjutab oma loo sõnad ümber.

Just nii.

Aa, poes oli küll imelik. Tahaks nagu süüa osta. Oh wait, hind on 2,39? Oh wait, eurod??? Oh wait, palju see kroonides teeb nüüd? Vajab harjumist. Ilmselgelt.

Ja ma loodan, et õhtu lõppeb vähemalt hästi. Võinoh aasta. Ja et uus algaks sama hästi. :)

Ilusat vana aasta lõppu ja veel toredamat uue algust!!! :*

Choose to be free.

Jõulud on toredad. Istun siin praegu, kuum glögi, mandariinid ja piparkoogid... Panin jõulutuled ka üles, hästi hubane ja kodune on olla :) Ei tahagi nagu midagi rohkem..

Ja Facebook arvab, et ma ihkan salamisi kena ja normaalset meest.. ee..mida?? Miks? Ja kas mõni selline üldse on?? :D

Aitab jamamisest, küllalt juba. Vahelduseks on tore lihtsalt mõnele möödujale silma vaadata, naeratada ja nende reaktsiooni oodata. Või siis kõnnib mingi tüüp koolis ringi... teadmata, et iga kord, kui ta möödub, toob ta kellegi näole naeratuse.

Nii see võikski mõneks ajaks jääda. Niigi on segadus, mis toimub ja mida ma tahan ja mida mitte.(Või keda??) Las asjad olla lihtsad.. kas või paar kuud. :)

Can't go back.. I'm haunted.

Kell on pool 2 öösel ja ma ei julge magama minna.

Ma kardan hirmu. See jube tunne, kui unenäos põgened millegi eluohtliku eest... too hetk tundub kõik nii reaalne. Ärkad üles ja alguses ei mäletagi midagi. Ja mingi hetk tuleb kõik meelde ja vallutab mõtted.

Ma ei saa enam neist piltidest lahti. Need pildid on mälus ja jäävad sinna. Hirm püsib.. liiga kaua.

Jah, uurisin, mida need unenäod kõik tähendama peaksid. Suhtedraama ja allasurutud tunded, mida ma varsti enam tagasi hoida ei suuda. Tore.

Ma kardan kontrolli kaotada?

Let's start with today.

Mul läks täna tund aega, et välja mõelda, mis tänases päevas nii teistsugust on... Ja siis ma taipasin, et üle pika aja on mul reaalselt hea tuju.

Elus on tekkinud kuidagi.. rahu. Nojah, elan üksi, kool, töö, trenn, koor, iga nädalavahetus pidu... ahjaa, Miina tekitas teatrigrupi ka. Aga ausalt öeldes mulle isegi meeldib, et palju teha on- eriti nii mitmekesist. See tekitab mingi tasakaalu. Mõnus on igatahes. :)

Taipasin, kui palju vabadust mul elus tegelikult on. Tulen kasvõi kolmapäeval kell 3 täis peaga koju, järgmine päev kooli ja keegi ei saa midagi öelda. (Okei, mitte et ma IGALT peolt kell 3-4 täis peaga koju kõnnin.. ee.. okei.:D ) Ärkan hilja üles ja hommikusöögiks söön krõpsu. Jah, ma tean, et ebatervislik, aga sellises.. vabaduses... on midagi. Ja loomulikult saan ma nii palju kooke, saiakesi, küpsiseid küpsetada kui hing ihkab :) Täna jälle midagi- kohupiim on vaja ära teha :D

Ja ma ei tea, kas ka teised on seda märganud, aga ma olen suhtlemisel jälle kuidagi vabamaks muutunud. Sõprade osas, ma mõtlen. Kui asi sellest edasi peaks minema, siis tekib automaatselt blokk ette... Aga muidu on hea.

Ja vastuseks Annemari küsimusele- mul läheb juba paremini :) Ja ma igatsen sind!!!! :**

Sometimes dreams are just so much better than reality.

See ei ole aus. Ma arvasin, et ma olen piisavalt tugev ja siis tuleb üks öö ja pöörab kõik sassi. Miks? Ma tõesti... püüan. Väga.

Kuid paistab, et südamel on teised plaanid.

All I need is you needing me.

Miks on nii, et ühe hea asja kadudes kaovad ükshaaval ka kõik teised? Ühe inimese kadudes ükshaaval ka kõik järgmised...

Kahju, kui inimesed muutuvad täpselt selliseks, mida nad enne pelgasid, teistes muuta üritasid ja maha tegid. Kahju, kui neil ei jätku tahtmist ega jaksu hoida kinni sellest, mis vähegi pingutust nõuab ja 100% nende soovidele ei vasta. Eks kiputakse ikka lihtsamat teed mööda kõndima.

Ma pole vist kunagi tundnud nii meeletut igatsust. Tõsiselt, ma olen nii kaua selle kõhuvaluga ringi käinud, et tänane peavalu tundus imelik. Liiga reaalne. Ma ei saa enam aru, millises maailmas ma elan. Kõik on liiga palju muutunud. Ja nüüd ma ootan, kuni päike pilve tagant välja tuleb ja natukenegi elu rõõmsamaks muudab.

Kõik laguneb laiali.

Vähemalt killuke päikesest on minuga kõikjal kaasas. Sest ta lihtsalt ei tahagi lahti lasta... :*

It's on.

Tahaks midagi öelda. Rääkida millestki erilisest, millega ma suvel hakkama sain, aga kuidagi... ei ole väga midagi rääkida. No ma siis püüan. :)

Mm. Tööl käisin. Jah, põhimõtteliselt terve suve. Puhata oleks rohkem tahtnud, aga esimene töökogemus tuleb alati kasuks. Ja inimesed olid ka toredad, nalja sai :)

Laagrisse jõudsin ka. Ma kohe ei oskagi midagi selle kohta öelda... oli tore küll, nalja sai, aga samas... KÕIK on see aasta kuidagi teistmoodi. Ja laager oli ka. Ehk vajab lihtsalt harjumist.

Aga see viimane nädalavahetus oli küll eriline. :) Nägin oma kullakesed lõpuks ära. Poleks kusjuures arvatagi osanud, et mõnda suvel kordagi ei näe...

Ja järgmine õhtu... 18,5 kilomeetrit ja surnud jalad, aga kõik oli seda väärt. Täiesti.

Ja nüüd on kool. Varajase tõusmisega mul vähemalt harjuda pole vaja, terve suve harrastasin seda. Aga imelik on küll, kui koolis enam kedagi vanemat pole. Ja vähem tuttavaid nägusid ka. :(

Paistab, et ma pole väga kirjutamise lainel, aga ma teadsin, et kui ma seda esimest postitust üle pika aja ei tee, siis ma rohkem ei teekski. Äkki tuleb nüüd kirjutamisetuju ka tagasi. :)

Head kooli algust kõigile väikestele ja suurtele! :)

----------------------------------------------------------------------

PALJU-PALJU ÕNNE, MARJE!!!!