27 September 2010

Sometimes dreams are just so much better than reality.

See ei ole aus. Ma arvasin, et ma olen piisavalt tugev ja siis tuleb üks öö ja pöörab kõik sassi. Miks? Ma tõesti... püüan. Väga.


Kuid paistab, et südamel on teised plaanid.

08 September 2010

All I need is you needing me.

Miks on nii, et ühe hea asja kadudes kaovad ükshaaval ka kõik teised? Ühe inimese kadudes ükshaaval ka kõik järgmised...

Kahju, kui inimesed muutuvad täpselt selliseks, mida nad enne pelgasid, teistes muuta üritasid ja maha tegid. Kahju, kui neil ei jätku tahtmist ega jaksu hoida kinni sellest, mis vähegi pingutust nõuab ja 100% nende soovidele ei vasta. Eks kiputakse ikka lihtsamat teed mööda kõndima.

Ma pole vist kunagi tundnud nii meeletut igatsust. Tõsiselt, ma olen nii kaua selle kõhuvaluga ringi käinud, et tänane peavalu tundus imelik. Liiga reaalne. Ma ei saa enam aru, millises maailmas ma elan. Kõik on liiga palju muutunud. Ja nüüd ma ootan, kuni päike pilve tagant välja tuleb ja natukenegi elu rõõmsamaks muudab.

Kõik laguneb laiali.

Vähemalt killuke päikesest on minuga kõikjal kaasas. Sest ta lihtsalt ei tahagi lahti lasta... :*

04 September 2010

It's on.

Tahaks midagi öelda. Rääkida millestki erilisest, millega ma suvel hakkama sain, aga kuidagi... ei ole väga midagi rääkida. No ma siis püüan. :)

Mm. Tööl käisin. Jah, põhimõtteliselt terve suve. Puhata oleks rohkem tahtnud, aga esimene töökogemus tuleb alati kasuks. Ja inimesed olid ka toredad, nalja sai :)

Laagrisse jõudsin ka. Ma kohe ei oskagi midagi selle kohta öelda... oli tore küll, nalja sai, aga samas... KÕIK on see aasta kuidagi teistmoodi. Ja laager oli ka. Ehk vajab lihtsalt harjumist.

Aga see viimane nädalavahetus oli küll eriline. :) Nägin oma kullakesed lõpuks ära. Poleks kusjuures arvatagi osanud, et mõnda suvel kordagi ei näe...
Ja järgmine õhtu... 18,5 kilomeetrit ja surnud jalad, aga kõik oli seda väärt. Täiesti.

Ja nüüd on kool. Varajase tõusmisega mul vähemalt harjuda pole vaja, terve suve harrastasin seda. Aga imelik on küll, kui koolis enam kedagi vanemat pole. Ja vähem tuttavaid nägusid ka. :(


Paistab, et ma pole väga kirjutamise lainel, aga ma teadsin, et kui ma seda esimest postitust üle pika aja ei tee, siis ma rohkem ei teekski. Äkki tuleb nüüd kirjutamisetuju ka tagasi. :)

Head kooli algust kõigile väikestele ja suurtele! :)


----------------------------------------------------------------------


PALJU-PALJU ÕNNE, MARJE!!!!

13 August 2010

Rest in peace... forever.

(...Lisaks nägin ära oma koera. See kripeldas mul päris tükk aega juba hingel. Tommi on nimelt 17-aastane, sama vana kui mina ja kuna paljud räägivad, kuidas see on koera juures juba väga kõrge iga, siis... Ma lihtsalt pidin ta ära nägema. Ta on mul kogu elu olemas olnud. Ema kogu aeg rääkis, kuidas me väiksena koos mängisime (kui tema ka alles kutsikas oli :)). Ma arvan, et see on mõistetav, miksma seda osa kardan.. parem ei mõtlegi, mis varsti juhtuda võib.
Aga üldiselt oli ta ikka täpselt samasugune, nagu aastate eest. Haukus ja hüples nagu kutsikas. Lootis jälle, et ehk võtame ta kaasa, ta on alati nii kurb, kui me ära läheme....)

xx.xx.1992 - 11.08.2010

Here we are now
Everything is about to change
We face tomorrow as we say goodbye to yesterday
A chapter ending but the stories only just begun
A page is turning for everyone

So I’m moving on
Letting go
Holding on to tomorrow
I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be
We might be apart but I hope you always know
You’ll be with me wherever I go
Wherever I go

So excited I can barely even catch my breath
WE have each other to lean on for the road ahead
This happy ending is the start of all our dreams
And I know your heart is with me

So I’m moving on
Letting go
Holding on to tomorrow
I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be
We might be apart but I hope you always know
You’ll be with me wherever I go

Its time to show the world we’ve got something to say
A song to sing out loud we’ll never fade away
I know I’ll miss you but we’ll meet again someday
We’ll never fade away

So I’m moving on
Letting go
Holding musicjuzz.blogspot.com on to tomorrow
I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be
We might be apart but I hope you always know
You’ll be with me wherever I go

So I’m moving on
Letting go
Holding on to tomorrow
I’ve always got the memories while I’m finding out who I’m gonna be
We might be apart but I hope you always know
You’ll be with me wherever I go

Wherever, Wherever I go

Miley Cyrus- Wherever I Go

25 July 2010

Who knew?

Päris hea, pidasin eile lõpuks esimese soolaleivapeo. Just esimese, sest neid tuleb veel! Aga pidu kokkuvõttes oli super- toredad inimesed ja tore lõpp.. (eksole, kui ma üks hetk toas ringi vaatan ja avastan, et seal magan mina ja 6 meest.... )

Öösel käisime Markuse ja Tõnisega Patarei vanglas. Ma vist värisesin kogu aja seal. Ja pärast veel rohkem, kui me üle aedade ronisime ja valvurite eest ennast peitsime. Loomulikult ei saa mainimata jätta seda, et mul olid kummikud ja miniseelik... :D Nüüd on mul kodus silt "Kõrvalistel isikutel ehitusobjektil viibimine keelatud!". Nojah, poisid mõtlesid, et oleks tore üks selline omandada...

:)

18 July 2010

These things I'll never say....

I'm tuggin' at my hair
I'm pullin' at my clothes
I'm tryin' to keep my cool
I know it shows

I'm staring at my feet
My cheeks are turning red
And I'm searching for the words inside my head

'Cause I'm feeling nervous
Tryin' to be so perfect
'Cause I know you're worth it, you're worth it
Yeah...

17 July 2010

Don't call my name, don't...

Ma avastasin, et sõprus on väga laialdane mõiste ning inimesed kipuvad sellest valesti aru saama. Sõprus ei ole midagi, mis ise paraneks, kui see katki läheb. Selleks peab vaeva nägema. Öeldakse, et kui sõbrad pole raskeid aegu läbi elanud, siis pole sõprus ka õige... ei tea, minu arust mõranenud asjad pole kunagi sama tugevad kui terved.

Nojah, kes üldse on sõbrad? On tuttavad, keda on aeg-ajalt tore näha, kuid üksteisest ei teata üldjuhul mitte midagi. Siis on inimesed, kes arvavad, et nad teavad kellestki kõike ja see ongi sõprus. Sellisel juhul mõelge üle, millal te üldse viimati millestki tõsisemast rääkisite. Ja asi polegi ainult vestlemises. Mõelge üle, milline see inimene on, keda te sõbraks peate. Ja kui see inimene solvuma peaks, siis te tegite midagi valesti ja samas tähendab see, et te kohe kindlasti ei tea temast kõike. Või siis lihtsalt ei hooli temast- see pole sõprus. Ja siis on sellised inimesed, kellest teatakse nii vähe, kuid ometigi suudetakse vabalt suhelda. Sellest võib midagi rohkemat areneda, kuid kunagi ei või teada.

Mõnikord tulevad täiesti lampidel hetkedel ellu inimesed, keda ma ka sõprade alla ei liigitaks, sest nad on lihtsalt midagi nii palju enamat! Need on inimesed, kellega ei möödu päevagi, et üksteisega poleks suheldud. Inimesed, kes ei solvu isegi selle peale, kui sa halva tujuga midagi kurjalt ütled. Sest nad teavad, kes sa tegelikult oled ja kuidas mõtled. Sellepärast üksteisest nii palju hoolitaksegi. Omasugused tunneb ära. Selliseid inimesi tuleb hoida, kuid see ei tohiks olla väga raske, sest kui mõlemad pooled seda vähegi tahavad, püsib kõik juba iseenesest paigas.