Over and over again...

Täiesti haige. Ma ei saa aru, mitu korda ma pean valusalt kukkuma, et taibata, mis haiget teeb... Sest ma teen seda uuesti... ja uuesti... ja uuesti... Ma ei astu ämbrisse, vaid käin ringi, ämbrid jalgade otsas...

Aga samas, ma ei saa jälle midagi kahetseda. Sest ma olin vahepeal õnnelik. Ja tegelikult sellised pisikesed õnnekillukesed on kõike väärt... :) Lihtsalt on kahju, et õnn kunagi kesta ei või...

Aga. Ma elan nüüd täiesti üksi. Asjad on põhimõtteliselt kolitud, vanast korterist müüdi isegi mu voodi ära. Ja siin on tegelikult päris lahe... Hästi nunnu korter on. Ja kuigi ma pole veel ühtegi ööd üksi siin olla saanud (* köhh köhh, Mari oli siin :*, köhh köhh*), siis selline mõnus iseseisvuse tunne on küll küljes. Söögikogustega ma siiski arvestada ei oska, soojendan toitu mitme inimese eest xD.

Helena viis, kuidas kohvi teha: Kohvipulber tassi. Hmm, mul pole veekeedukannu..okei, keedan potis. Vesi läheb keema. Hmmm..huvitav, mul pole kulpi... Okei, teise tassiga võtan potist vett ja valan seejärel kohvi peale. Jeii!

Ja nüüd läheb arvatavasti dušistseenideks ja Samara mängimiseks ja mõrvamiseks... Arvutiõpetuse praktika with Liisa! :)

Ühesõnaga. Te võite mulle külla tulla, kes korterit näha tahab... Teatage ette ainult. :)

(Btw. Ma saan 2 nädala pärast 18. Pension läheneb... :S)

Only you.

Feel the rain on your skin

No one else can feel it for you

Only you can let it in

No one else, no one else

Can speak the words on your lips

Drench yourself in words unspoken

Live your life with arms wide open

Today is where your book begins

The rest is still unwritten

Just... something.

Kolimine läheb päris edukalt. Pooled asjad on siin ja pooled seal... Veider on elada nii, et kunagi ei tea, mida ma siit veel leida võin ja mida enam mitte. Aga noh, pole hullu... varsti olen kõigega seal.

Ja suuuured musid kõigile, kes vähegi aidanud on. :)

Lisaks võtab mu aja ära keemia õppimine. Tükk aega ma põdesin, et ma kukun niikuinii eksami läbi, sest ma ei oska absoluutselt. Aga siis mulle jõudis kohale, et wtf, miks ma siis ei õpi vaid põen? Nüüd ma siis õpin. Kui vaba aega on. :)

Aaa ja ma saan Rannapungerjasse see aasta jälle.. Algul ei pidanud minema, aga ma pidasin natuke läbirääkimisi. Ja need osutusid edukateks. (Ok, yeah, ma saan 18 ja lähen laagrisse... sooo what? Peaasi, et endal lõbus on! :D)

Oh, and something for those who think I don't care:

Mind ei huvita, kuidas te minu suhtes käitute. Ja ma olen saanud piisavalt tugevaks, et ma neelan alla kõik, mis mind häirib. Sest ma olen üritanud öelda, mis mulle ei meeldi. Olen üritanud, aga sellest ei piisa. Ehk see pole enam minu asi öelda, kuidas te käituma peaksite või kuidas võiksite. See peaks olema teie asi, kuidas te tahate, et inimesed teist mõtleksid. Ja milline arvamus minul teist on... See on teie asi.

Ja kui keegi peaks ikka veel arvama, et ma ei hooli, siis ma pole kindel, kas te mind üldse kunagi tundma olete õppinud. Või näete minus ainult seda, mida jälle minu enda vastu ära saab kasutada?

Enough for now.

Muutus ongi toimunud. Ma olen vahepeal mitu postitust valmis kirjutanud, kuid enne nupuvajutust korra pilgu peale heitnud ja kõik maha kustutanud. Sest miski ei loe. Ei loe see, mis ma ütlen, kirjutan, mõtlen või üldse arvan.

Ja nii ma siis kirjutasingi teksti valmis ja hakkasin mõtlema, et kes sellest üldse kasu saab? Mida teised sellega peale hakkavad? You know what? Mitte midagi. Ma olen vist ainuke, kes pole nii kangekaelne, et teiste jutte lugedes mõtlema hakata, et äkki on tõepoolest nii...

Ühesõnaga, ma hakkasin mõtlema, et miks kurat ma postitan kuhugi internetti üles oma mõtted, mis niikuinii midagi ei muuda. Ja ma pole kindel, et ma seda enam teen. Võib-olla kirjutan natuke igapäevategevusest. Aga muidu... Ma kardan, et oma mõtete avamine nõuab liiga suurt pingutust. Ma vist jätan need edaspidi isiklikuks ja ainult iseendale.

Hah, saite mis tahtsite. Mõtle, vingu, muretse vähem.. Mis teha, kui see minu loomuse vastane on. Aga oma masekatega ma kedagi enam ei piina. Sest nagu näha, ega mu elu millestki paremaks ei muutu. Ütlen midagi või ei, teised sellest ei muutu, ometigi mind tahavad nad muuta. Ja omast arust olen ma viimasel ajal hullemas seisus kui kunagi varem.

Close your eyes. Clear your heart. Let it go...

When the world keeps spinning around...

Miks mul on tunne, et mu elu on nagu ringiratast kõndimine? Üritan edasi liikuda, asjadest mitte mõelda ja neid südamest välja saada. Üks hetk tunnen, et kõik on perfektselt korras. Järgmine hetk olen punktis, kust teed alustasin...

Ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei suuda enam. Kas oleks üldse võimalik sellest kõigest veel välja tulla?

Oot, kui ma ei taha, miks ma siis ikka veel kannatan?

Welcome home.

Guess what, guess what, guess whaaaaat?

Ma sain korteri!! Lõpuks ometi!!

Nii lahe. Ma tõmblen siin heameelest. Ja samuti ka sellest, et ma pole sugugi ainus, kes sellest nii vaimustuses on. See on nii nunnu, et teised ka sama õnnelikud on... :)

Ühesõnaga, me nüüd emmega läheme mingi päev mõõtma ja pilte tegema ja siis Mari hakkab kujundama. Jaaa, mul on oma isiklik sisekujundaja!

Ja Annemariga hakkame millalgi asju pakkima ja sorteerima. Ma kujutan ette, milline töö see kõik on.. ja kui palju kalleid asju ära peab viskama. Aga mis teha, üks peatükk elust saab otsa ja algab järgmine.. :)

Ees on palju tööd ja rõõmu... ;)

Everything happens for a reason.

"I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when they're right, you believe lies so you eventually learn to trust no one but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together." — Marilyn Monroe

........................................................

The more you like yourself, the less you are like anyone else, which makes you unique.

Walt Disney