Crash world.

Go on

Get out of my head

I’m on the wrong side of a parallel universe

Am I alive or just dead

I've been stumbling in the dark

Crash world, yeah yeah

You may not know it now, but you're gonna miss this.

Ma kuulan viimasel ajal iga päev vähemalt korra seda laulu: Trace Adkins- You're Gonna Miss This.

You're going to miss this
You're going to want this back
You're going to wish these days
Hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're going to miss this

See paneb mind igat päeva hindama. 12ndike lõpukell pani mind mõistma, kui kiiresti aeg tegelikult läheb. Ja nüüd ma lihtsalt võtan ette järjest uusi asju, üritan tutvuda uute inimestega ja lihtsalt elust rõõmu tunda. (Nojah, kes muu ikka hooaja viimasel kuul trenni otsustab minna... :D)

Aga jah. Ma olen lihtsalt palju õnnelikum inimene. Energilisem ei saa öelda, sest ma pole viimasel ajal just väga palju magada saanud, kuid vähemalt tegutsemisindu on. Noh, kõige suhtes peale õppimise.. :)

Õues on mõnus suveõhtu hõng. Pole enam kaugel. Aga seniks naudin päevi, mis selleni jäänud.. pole enam kaua 17 olla jäänud. Ma ei taha suureks kasvada..

Ps. Haha, ma olen nädala lõpuni üksi kodus.. ;) (Okei, vend on ka, aga ta ei loe. Okei, kass on ka..xD)

Secrets.

Ma olen segaduses. Sest ma ei saa mitte millestki aru.. Mu tunded on kõik omavahel sassis ja ma ei tea isegi, mida ma tahan.

Ma kiigun praegu meeldimise ja ülesaamise vahel.. Ja ma ei oska öelda, kumba ma rohkem eelistan. Mõnes mõttes tahaks ju vahelduseks tühja südant. Samas. Tühjus ei tähenda õnnelikkust.

Või kas ma tahan siiski edasi vireleda lootuses, et äkki seekord...? See on ka tobe. Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Miks ma juba õppima ei hakka? Nii palju kordi on ühte asja läbi elatud ja jätkuvalt ma tahan kõndida mööda sama rada.

Lootus. Teeb see midagi head ka? Või ongi ainult lohutus lollidele? Ja miks ma ometi loodan? Ma ei mõista, elus on nii palju, mis meile hea pole, aga ometigi ei taha me loobuda. Kas see on sõltuvus? Lootusest?

Mul on viimasel ajal tekkinud vajadus kõigile millegagi tõestada, et mul on õigus. Isegi kõige tühisematele asjadele vaidlen ma vastu ja üritan südamest rääkida, mis mina arvan.. Ometigi ei suuda ma enamasti kedagi veenda. Ma ei tea, miks mind see praegu häirib, inimene peaks vähemalt ise endasse uskuma ja mitte hoolima teiste arvamusest. Kas ma tõesti langen jälle sõltumise alla? Et mina olen nii nõrk ja sõltun teistest.. ja siis ma otsin kedagi, kes vahelduseks ka minust sõltuks? See on tobe.. võimu püüda. Aga ma ei taha oma nõrga iseloomuga üksi seal madalal kükitada ja loota (jälle lootus!?), et äkki keegi nüüd vaatab mulle ka otsa ja küsib minu arvamust ja talitab selle järgi..

Ma tean, et siin hakkab vaikselt pikale venima, aga midagi on veel. Ma tahaks, et inimesed suudaksid mulle rääkida, kui neid miski vaevab. Minu ümber on tekkinud liiga palju saladusi, mis tekitavad oletusi ja lootusi (!!!!) ja millega ma ei oska midagi peale hakata. Ma tahan aidata, aga ma ei saa seda teha, kui mulle kõigest rääkida ei taheta. Ma ei salli eelarvamusi.. kuid just asjade mitte rääkimine tekitab neid. Ja ma tõesti tahaks, et inimesed ütleksid mulle otse, kui miski neid häirib. Muidu ma ei tea. Lihtsalt ei tea. Ja ei saa aidata.

DROP, COVER AND HOLD ON!

Kusjuures ma ei saakski mingit muud pealkirja sellele postitusele panna. See viimane nädal on olnud lihtsalt.. üle kõige! Meil on oma kuldne viisik ja oma kallis moeshow seltskond, kes on kõik niii lähedaseks ja kalliks saanud. :)

Me oleme nii lahedad. Ma ei saanud seda ütlemata jätta.. :D Kolmapäev oli nagu täiesti teine maailm. Terve hommiku õmblesime veel viimaseid detaile (hah, saime isegi Arko nööpe õmblema.. ), siis tegime soenguid ja meike.. Laki pudel sai mul küll tühjaks ja juukseid harutasin ka pärast väga kaua. Poisid said endale tumedad silmad.. ja mõningal juhul ka roosa habeme :D

Me võtsime kõike kuidagi väga vabalt. Mul tuli närv alles siis sisse, kui me enne showd lava taga seisime ja käsi koos hoidsime.. siis ma tundsin, kuidas mu kõhus kõik tõmbleb. Aga proovi ajal oli kõik korras. Liigagi korras, me lihtsalt lõbutsesime, tantsisime lava taga.. teised vaatasid meid eriti imelikult, aga me ei hoolinud. Peaasi, et endal lõbus oli. :)

Ehk.. SHOW OLI SUPER JA MA ARMASTAN TEID!!!

Kusjuures see show muutis mind ennast ka. Ma olen igal pool palju vabamalt, suhtlen rohkem ja olen palju positiivsem. See oli nagu mingi energialaks, mida ma kaua oodanud olen. Ja ma nagu ma juba mainisin, siis inimestega saime ka lähedasemaks. Ja see on lihtsalt niii lahe, me oleme tõesti kuldne viisik.. Kui me koos oleme, siis on nagu mingi energia ja kõik on kogu aeg lõbus ja naljakas.. Niii hea. :)

Selle nädalaga suutsime Marje juurde mõnusa läbu teha. Aga me täna tegime selle heaks, koristasime eriti korralikult kõik ära. Ja ma peaks mainima, et ma pole vist kunagi Marje tuba nii korras näinud.. Mitte, et ta meid pärast läbi sõimas, aga me armastame teda ka! :)

Eilne tõestas, et minuga on kõik korras. Mul oli vahepeal tunne, et mul pole enam ühtegi tunnet.. (loogiline, ma tean.. xD) Ja eile suutsin ma isegi mitte kõige kainemas oleks mõnest eemale hoida. Ei, ma pole päris üle. Aga ma ei taha ka teda enam. Ma arvan, et minu jaoks on kuskil keegi parem.. Sest keegi, kes mind väärib, ei teeks mulle nii palju haiget. Vot. :)

Järgmise korrani, kui mul jälle natuke aega on.. Meil saab aprill juba läbi. Ja ma pean endale mingi kuu aja jooksul korteri leidma. Kas ma mainisin, et mu vend sai Treffnerisse sisse ja ema juba ostab Tartusse korterit ja ma jään üksi Tallinna elama? Noh, nüüd mainisin igatahes. :)

Long, long day.

Olete tundnud, kuidas ajast jääb väheks? Minutid, tunnid ja päevad lähevad mööda, kuid siiski on tunne, et sellest ei piisa. Tuleb kärpida uneaega, süüagi ei jõua, õppimisest ei hakka rääkimagi. Tegelikult on isegi tunne, et kool ongi koht, kus puhata. Varem poleks seda kunagi arvanud, kas pole?

Lamp plahvatab, käed on musta ja roosa aerosoolvärviga koos, porgandid on nõelapatjadeks, Lifehouse sõnad on peas, lademetes energiajookide pudeleid, CD-de puurimine öö läbi, lõpmatu asjade otsimine.. riided, toit, õmblusasjad, ketid, meik on kõik segamini.

Vähemalt on tööga koos käinud ka lõbu ja naer. Geniaalsed avastused meestest ja porgandite matmine..

Selline oli nädalavahetus. Oot, meil oli nädalavahetus???

Vähemalt koolis teevad kõige tavalisemadki asjad rõõmu. Pisiasjad. Aga mõnikord tuleb neilegi tähelepanu pöörata.. eriti, kui ammu pole selleks võimalust olnud.

Easier to be.

Ma jälle ei tea, miks mul blogi ees lahti on. Nagu midagi oleks, mis kõigest jõust tahab minu seest välja saada, aga ma pole isegi kindel, milles probleem on. Lihtsalt kuidagi raske on olla.

Ma isegi ei oska seda väga hästi sõnadesse panna. Ma olen viimasel ajal raskemad asjad tahaplaanile lükanud. Lihtsalt kiire on, polegi aega oma hingeelu peale mõelda.. Aga nüüd hakkab kõik uuesti tagasi tulema, koguneb minu sisse ja kui ma seda välja ei saa, siis varsti plahvatab.

Kusjuures see vahepealne aeg on tõepoolest palju kergem olnud.. See, kui ma oma muredele üldse ei mõelnud. Kohe päikest ja head tuju oli palju rohkem. Ja ma tean teistest ka jälle natuke rohkem, nii on rohkem aega ka teisi aidata ja ära kuulata ja lihtsalt olemas olla.. Tegelikult olen ma seda kõike kogu aeg ja kõik peaksid seda teadma, aga.. ehk on seda siis lihtsalt raskem näha.

Oma murede peitmine pole iseenda vastu aus. See on nagu sa peidaksid osa endast.. käe või jalata on ju raske hakkama saada?

Ja tegelikult on kogu see tekst siin suhteliselt mõttetu. Ma panen nüüd kogu oma energia ühte lausesse, millest enamus arvatavasti aru ei saa. Aga see tõepoolest häirib mind..

SELLISEID PM-E EI TOHI KIRJUTADA!!!

Ja midagi muud mõistlikku ma ei suudagi kirjutada. Ma pean kõigepealt oma sassiläinud mõtted lahti harutama.

Ja ma ei kujuta ettegi, kes sellist asja lugeda viitsis..

Life is what you make it.