Make me crazier and crazier.

Ma olen kolm päeva jutti lihtsalt kõige peale naeratanud ja suvalistel vaikusehetkedel naerma pursanud. Hmm, miks? Sest elu on lihtsalt liiga nunnu. :)

Elu oleks igav, kui seal ei oleks tõuse, mõõnu, keerdusid ja pöördeid.. ja lihtsalt veidrusi. Ja kui mõtlema hakata, siis on head alati rohkem kui halba. Halval on lihtsalt suurem energia, suurem mõju meie mõtlemisele. Tal on võime meie ajusid vallutada kõige kurja, kõleda ja külmaga. Halb kaevab meile augu ja lükkab meid sinna sisse, ise meid halvates.

Aga miks kuradi pärast me peaksime talle alluma?

On palju nõuda, et kogu aeg oleks hea tuju. Isegi see läheks pikapeale tüütuks.. Aga pole ka vaja kogu aeg augus kükitada. Sest püsti tõustes näeme, et auk on ainult puusani...

Minul viskas augus kükitamine üle. Mured on nagu mingi narkootikum.. sööd ja siis oled tükk aega kuskil teises maailmas, kus miski muu enam ei loe. Aga teate, mis? Mul on kama! Ma parem naudin elu õnnelikke hetki, naeratan (kuigi mõnikord natukene kurjasti ja kahjurõõmuga.. anna andeks:) ) ja lihtsalt elan. Vahelduseks võib ju, kas pole? :)

Dream.

It's all so clear to me now.

Teate, mis. Päike on väljas, kevad südames ja liblikad kadunud. Jei!

Unenäod peaksid olema inimese alateadvus, eksole? Niiet.. Jei! Ühesõnaga, lõplikult saan ma üle, kui tuleb keegi uus. And I don't even want to know, who's that bastard. :D

Igatahes.. Kena päeva jätku teile!

Walking on a boulevard of broken dreams.

Ma avastasin, et ma ei suuda tagasi kõndida mööda teed, kust ma tulin. Mulle meeldib liikuda edasi ja ma ei taha ümber pöörata. Ometigi kõnnin ma oma eluga kogu aeg mööda sama rada.. või kükitan ühe koha peal maas. Eks ma pean natuke hoogu võtma ja pöörama teele, kus ma varem käinud pole.

Kõndisin jala Piritale. Jah, minu puhul normaalne.. tahtsin teha väikese jalutuskäigu, mis see 7,5 km ikka ära pole. Lund sadas ja ma olen jälle läbimärg.

Aga päris mõnus jalutuskäik oli. Inimtühjad tänavad ja muusika mängis nii valjult, et kohati hakkas valus. Ma ei tahtnud oma mõtteid kuulda.. Vahepeal olid luiged Pirita teele tulnud.. üks hetk vaatasin lihtsalt, et mingid pardijäljed on maas. Järgmine hetk nägin luikesid, kes peaaegu mu kõrval ringi tõmblesid. Ja mõne kilomeetri pärast nägin maas surnud lindu, kellele ma peaaegu peale oleks astunud. Ma oleks äärepealt keset Pirita teed lihtsalt nutma puhkenud..

Ja siis hakkas mingi joodik minuga ilmast rääkima. Ka tüüpiline, ainult selliseid mehi ma ligi tõmbangi.. Muidu ajas päris mõistlikku juttu, aga see alkohais, õõõhhh.. :/

Vähemalt sai natuke oma ajusid tühjendada. Lasta lihtsalt muredel ära voolata ja natuke positiivsust juurde tuua. :)

Am I still waiting?

Kaua võib ühtede ja samade tunnetega jamada, ma ei saa aru. Ma kinnitan endale, et ma tahan üle saada ja eluga edasi minna, kuid südames ikka ootan ja loodan ja ei liigu kuhugi. Ja ma ei oska enam midagi teha ka, et asi paremaks muutuks. Kõik justkui muudaks asja veel hullemaks.

Teate seda tunnet, kus mõnikord tahaks kõige ja kõigi eest kaugele ära joosta? Noh, ma saaks praegu sellist olukorda nautida.. kõik on kusagil kaugel. Tõsiselt. Kõik sõbrad on kaugel ära ja ühtki kohustust pole. Ma peaks kõigest vahelduseks rõõmu tundma, aga.. see on juba ammu teada asjaolu, et üksindus mulle hästi ei mõju. Tegevusetus samuti.

Kevad võiks ka tulla. Kõndisin paar päeva tagasi jala koju.. vihma sadas ja ma olin pärast täiesti läbimärg, aga see on ükskõik. Lihtsalt niii hea oli tunda vihmapiisku lumehelveste asemel..

It's milkshake time!

Kui sul on halb või kurb tuju, siis võta mõni sõber kaasa ja mine joo jäätisekokteili. Jäätisekokteil sisaldab mingeid veidraid keemilisi aineid, mis tekitavad sinu ümber positiivse aura ja tõstavad su tuju.

Milkshakes save the world!!!!

Postituse pühendan.. haha, raske arvata.. XD No võib-olla on ka. :D Hahh, aga ma ei ütle :D

Mul on ajud kuhugi kadunud ja ma käitun täna veidralt. Vabandan juba ette :D

Before the storm.

I know this isn't what I wanted,
Never thought it'd come this far,
Just thinking back to where we started
& how we lost all that we are

We were young & times were easy,
But I could see it's not the same.
I'm standing here, but you don't see me,
I'd give it all for that to change.
And I don't want to lose her,
I don't want to let her go.

I'm standing out in the rain,
I need to know if its over,
Cause I will leave you alone.

Flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold her,
Like I did before the storm

And with every strike of lightning
Comes a memory that lasts

Not a word is left unspoken
As the thunder starts to crash

Maybe I should give up

I'm standing out in the rain,
I need to know if its over,
Cause I will leave you alone.
Flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold her,
Like I did before the storm

Trying to keep the light from going in

And the clouds from ripping out my broken heart.
We always say a heart is not whole
Without the one who gets you through the storm.

Standing out in the rain,
Knowing that it's really over-
Please don't leave me alone

I'm flooded with all this pain,
Knowing that I'll never hold you,
Like I did before the storm

Like I did...

Before the storm