How does it feel?

Kuidas inimene end tunneb, kui ta ei tunne mitte midagi?

Ma olen täiesti tühi. Ma pole ei kurb ega õnnelik, ma pole vihane, ma pole isegi närvis. Ma lihtsalt olen. Seest täiesti tühi. Ja isegi miski ei tee mu kõhus tormi, et anda märku minu tunnetest. Paistab, et seekord lõpuks jäi mõistus südamele peale. Ärge saage valesti aru, see on tegelikult hea.. lihtsalt mul pole ammu sellist tühjust olnud. Ma nagu saaks ise otsustada, mis tujus ma olla tahan. Pole miskit, mis mind mõjutaks, ma lihtsalt ei sõltu enam millestki. Teen seda, mida parasjagu tahan. Tunnen seda, mida tahan. Kas see natuke liiga suur vabadus pole?

This time around.

Midagi minus on muutunud. Nädalavahetusel mõlemal päeval kell 9 üles tõusta on natuke.. ebaloomulik. Minu jaoks. Ma olen tuntud unekott, kes võiks kogu päeva maha magada. Aga ometigi on minus piisavalt tegutsemisindu ja tahtejõudu, et end voodist üles ajada.

Kuidagi rohkem aega on ka.. olen 3 tundi üleval olnud ja praktiliselt tegelenud kõigega, millega ma täna tegeleda tahtsin.. Einoh, mulle sobib! :)

Päris armas on vaadata ka, kuidas õues järjest valgemaks läheb.. Eriti, kui end kooli ei pea samal ajal vedama. :)

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus.

Wtf. Dude, seriously??

Along for the ride.

Sometimes a little sunshine is all a girl needs. Warmth and light- two things that both scare bad mood away.. :)

Elu on nagu rattaga sõitma õppimine. Kui sa kukud ja haiget saad, jääb sul kaks võimalust. Sa võid jääda maha, et ennast mitte rohkem häbistada, et elada rahulikult oma elu ja mitte kunagi enam haiget saada. Kuid sa võid ka püsti tõusta ja uuesti proovida, võid nautida tuulevihinat kõrvus, olla õnnelik ja võtta elust kõik. Sa võid kukkuda palju.. kuid alati pea meeles, et sul on võimalus sadulasse istuda ja uuesti proovida. Armid paranevad. Ja sellist asja nagu ainult teine võimalus ei ole olemas. Kes keelab proovida kolmandat korda?

Kevad on südames. Ma armastan neid esimesi päikesekiiri, mis üle pika aja jälle mind soojendavad ja hinge natuke valgust toovad. Kõik tundub kohe rõõmsam ja positiivsem. Mul on energiat, et teha ükskõik mida. :)

Näete, mida kevad minuga teeb. Mu süda on rahulik, sest.. kõik on nii korras. Mul tõepoolest ei ole mitte midagi valesti. Mul on mu sõbrad, mul on päike ja.. mul on kausitäis porgandit, lillkapsast ja brokolit. Mida rohkem ma tahtma peaks?

Okei, kõik ei ole korras. Veel. Ma nüüd hakkan oma tuba koristama! :)

Ja raamatusõpradele- ma suutsin eilse õhtuga ühe raamatu läbi lugeda. Mina soovitan.. miks muidu ma enne magama ei saanud minna, kui see läbi loetud oli.. :)

Sarah Dessen- Along for the Ride

Things that matter.

Täna hommikul ma valmistusin olema terve päev kurb ja halvas tujus. Hommikul õue astudes päike küll soojendas, kuid see pani mind ainult nukralt naeratama.

Aga.. kooli jõudes.. mind tabas rõõmus üllatus. See pani seest särama ja ma kohe ei osanudki ülejäänud päeval kuidagi olla. Kordamööda rõõmus ja kurb ja ma ei teadnud, mida oodata.

Ja nüüd.. huvitav, kas kõik on peaaegu endine? Ma olen niii õnnelik, et tahaks kellegi katki kallistada.. :)

Kõik saabki korda.

Ja nüüd ma asun tagasi oma 7-hüdroksü-2-propüülheptaalide ja 2-aminobutüületanaatide juurde..

Breathe, just breathe.

Rõõmsa näo all on tohutu kurbus ja igatsus. Ma ei oska enam midagi peale hakata.. Midagi polegi peale hakata, ma pean ainult tugev olema ja ära kannatama. Ja elama igatsusega..

... naeratus näol ja süda katki.

As I am.

Even the hard times are part of your life story. If you acknowledge them and move past them, they eventually add up to the experience that makes you wise.

Kõik on peaaegu hästi. Minu lollid otsused jõudsid mulle lõpuks kohale, aga see kogemus tegi mind targemaks ja tugevamaks. Mul on probleeme inimeste usaldamisega. Ma tahan uskuda ainult asju, mis minu vaatepunktist tunduvad kõige paremad. Kõik, mis on ainult mulle hea. Kuid ma taipasin nüüd, et mina pole maailma keskpunkt ja kõik, mis ma teen, mõjutab ka teisi. Ja selleks, et selliseid vigu tulevikus vältida, ma pean usaldama. Ma pean uskuma, mida teised mulle ütlevad ja sellega leppima ja mitte lootusi tekitama, et pärast endale midagi tõestada. Ma tean seda nüüd.

Ma taipasin, et mul on lihtsam oma liblikatest vabaneda kui ma arvasin. Ma lihtsalt pean lahti laskma. Siiani ma hoidsin ise nendest nii kõvasti kinni, sest ma arvasin, et ta on minu jaoks parim. Ta on tõepoolest üks parimatest inimestest, aga ma siiski oleks pidanud teda rohkem uskuma ja kohe liblikatest lahti laskma. Aga kõik kogemused teevad targemaks ja ma järgmine kord oskan targemalt ja mõistlikumalt käituda. Oletades, et ma poistedraamaga üldse veel elu jooksul tegemist tahan teha..

Nüüd on minu põhisihiks sõprus taastada. See võtab aega, ma tean, aga me saame sellega hakkama. Ta ütles, et ta ei kao ja ma usun seda. Küllap on kõik pärast tugevamgi.. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks, eks ole?