Shining star.

The best things in life are not things.

Jei, nii hea on olla. Süda on kerge, nagu hõljuks pilvedel. Või vahukoorehunniku otsas.

Näol on naeratus. Keegi suudab mu tujudega kaasas käia? :)

Tegelikult tahaksin musta blogi. Roosa on liiga.. roosa. Aga ainus must on see, mis on kõigil. Pigem eelistan erineda.. kuni ma välja mõtlen, kuidas musta omapäraseks teha. Seni olen roosa.

Good and broken.

Üllatav, kui palju varjatud kihte inimestel on. Õpid kedagi tundma, näed temas kõike head. Läheb natuke aega mööda ja.. lihtsalt ei tunne teda enam ära. Sooja südame asemel on jää. Külm, kõva, tundetu. Ta ei saa isegi aru, kui ta kellegi kaotab. Teda ei huvita.

Ma oskan häid inimesi halbadest eristada. Ma suudan leida endale häid sõpru, kes jäävad. Ometigi ma ei mõista, kuidas ma seekord nii valesti suutsin mõelda. Aga ma ei hakka ennast kõiges süüdistama. Kõik pole minu süü.

Sõbrad, kes niimoodi teevad.. nad ei ole sõbrad. Nad pole mind väärt ja ma ei tohiks hoolida. Aga mis parata, mul on hea süda ja ma ei suuda kõigest kohe lahti öelda. Varsti läheb üle. Ma saan hakkama. Lihtsalt on raske lahti ütelda kellestki, keda ma kunagi usaldasin. Samas väga hea, et tõeline iseloom välja tuli ja et ma rohkem usaldama ei hakanud. Minu jaoks oleks tagajärjed hullemad olnud. Tema jaoks poleks arvatavasti vahet, tal on minust ükskõik.

Mul on siis ka kama.

One in a million.

Võta vabalt, ela mõnuga,

ära lase teistel segada,

vali enda suund,

vii asi lõpuni, tipp-punktini.

Poiss, kellega meenuvad ainult positiivsed mõtted. Hesburgeri kanaburgerite söömised, kõik tema kontsertid, tema naerusuine nägu, mis igal pool vastu vaatab. Ta lohutas mind, kui ma kurb olin. . Ja ta oli ainuke inimene, kes minult see talv jõulukingi sai.

Ta on päike. Igast küljest hea, kiirgab positiivsust ja soojust, kuid ilma temata oleks maailmast midagi puudu. Vaata, et sa kuhugi ei kao!

Palju õnne, Arko!! :)

Kas te teate seda tunnet, mis kõhus paisuma hakkab, kui sa oled suutnud kellegi näkku naeratuse tuua? On see siis lihtsalt õppimises aitamine või talle koogi tegemine, põhiline on teise päeva paremaks muuta. Mulle meeldib see tunne. Endal on pärast nii tore tunne, et olen saanud millegagi jälle kasulik olla. See on see tunne, et keegi tõepoolest vajab mind. Nii ma saan olla õnnelik.

Umbes aasta ma ei uskunud, et ma olen õnnelik. Ma ütlesin kõigile, et ma pole kunagi õnnelik, ainult heas tujus. Et õnnelik olemiseks vajan ma kedagi veel.. et ma ei saa ilma armastuseta elada. Aga ma ei taibanud siis, et tegelikult on armastust minu ümber rohkem kui ma eales kujutleda oskaksin. Mul pole selle tõestamiseks vaja mingit suhet, juba ainuüksi mõte, kui palju sõpru mul tegelikult on, ütleb kõik.

Ma ei tea, miks ma viimasel ajal ainult armastusest räägin. Ehk on asi selles, et ma olen heas tujus ja mõtlen ainult positiivsetele asjadele. Armastus on minu jaoks tähtis. :)

Jah, ma tõmblen ikka igal pool ringi, naeratus näol. Nüüd juba veidi väsinud ilmega, kuid see ei takista ikka veel teisi imestamast, kuidas mul nii palju energiat on. Positiivsusega kaasneb ka energia! :)

Ma ei suuda Liisat piisavalt tänada. Üks lihtne lause ja.. mulle jõudis kohale. Ja paistab, et ei tule ka ühtegi vastupidist reaktsiooni. Ma loodan. Peas käis plõks ära ja korras! :)

Ma olen kõhust ka tühi jälle. Liblikad läksid magama. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Tühi on olla, aga samas pole ka üldse põhjust, miks tuju allamäge peaks veerema. Ennast tundes kaua ma nii vastu ei pea, nii et ma parem naudin.

Ma nüüd tänaseks lõpetan. Pidage meeles, talvekülma vastu leiab rohtu, kui suudate positiivseks jääda. Naeratage ja.. kohe hakkab seest soe!

:)

They're my friends.

Ma armastan oma sõpru. Ja oioioiii kui väga armastan. Rohkem ei oskagi midagi öelda.

Ahjaa, ma olen rõõmurull. :)

Musi.

Find yourself in you.

Ma tegin oma mõtlemisviisis pöörde. Ma olen aastaid kõigile rääkinud, et inimene peab kõigepealt oskama iseennast armastada, siis saab ta ka teisi armastada. Kõik need aastad valetasin ma endale, et ma armastan iseennast. Üllatav, et ma seda valet enne läbi ei näinud. Iga kord, kui ma peeglisse vaatasin, nägin ma vigu. Vigu nii välimuses kui ka sisemuses. Olenemata kõikide heade sõprade kinnitustest, kui sõbralik ja hea ja tark ja ilus ma olen, ma ei uskunud neid. Nüüd on aeg ise oma õpetussõnade järgi tegutsema hakata. Proovin endas kõik selle hea üles leida, ehk hakkab maailm üldse positiivsem tunduma. :) (Btw, hey there, Liisa! )

Aga eilne õhtu kujunes välja oodatust hoopis erinev. Tore on avastada, et kusagil väga-väga sügaval sinu sees on hoopis teistsugune tüdruk, kes mõnikord tahab välja saada. Enamasti hoian ma teda sügaval lõksus, sest see tüdruk on risti vastupidine minu mõtlemisviisiga. Ta on täiesti teine mina. Ometigi pääses ta eile kuidagimoodi välja. Ja ma ei suutnud teda kaduma sundida. Ma aktsepteerisin teda, lasin tal tegutseda nii, nagu tema seda heaks arvas. Üllatav küll, kuid ma ei kahetse midagi. Ja mul on selle üle tõeliselt hea meel, sest.. mul oli eile lõbus. Nii lõbus, et ma tunnen praegugi rõõmuhõiskeid oma südames.

Ma olen kangekaelne, aga ma peaksin rohkem teiste nõuandeid kuulda võtma. Äkki neil ongi õigus? :)

Eile oli pöördepunkt mu elus ja mõtlemisviisis.

Love ya, bye. ;)

The reason.

Paha, paha, paha, paha.

Miks ma alati saan kõik selle, mida ma ei taha? Ja seda, mida ma tahan, ma ei saa.

Jamh. Everything happens for a reason.

Mis on see põhjus?

See teeb haiget. Aga ma olen piisavalt tugev, et homme üles ärgates teistele naeratada ja ütelda, et minuga on kõik korras. Sest kõik saab korda. Kunagi. Peab saama.

Right?

Dream.

It's really you, but no one ever discovers.

Ma olen ennast killukestena inimestele laiali jaganud. Mõni on saanud natuke suurema hunniku ja mõni ainult paar üksikut kildu, kuid kellelgi pole minust tervikut. Ma ei usu ka, et keegi kunagi mind täielikult mõista suudab... ma isegi ei suuda seda teha.
Ma tõepoolest väga üritan praegu oma mõtteid sõnadesse panna, kuid ma ei suuda. Rutiin ja väsimus käivad üle jõu. Jällegi on aeg, kus ma iga nädala elan üle vaid nädalavahetuse nimel. Et ometi saaks puhata! Ja siis on see silmapilgutusega läbi ja kõik algab otsast peale.
Muide, ma vist sain paar vastust. Aga.. ma ei ütle, et mulle need meeldivad. Peidan need sügavale oma südamepõhja ära ja ootan, kuni need unustusse vajuvad... Kellelgi pole vaja rohkem minu jamadega tegeleda. Ma meeldin ise ka endale palju rohkem, kui ma olen positiivne ja rõõmus- üritan ka kõigile teistele seda külge endast näidata. Üksi olles saan mõelda. Või unustada.
Kas ma suudan selle kõigega üksi hakkama saada?
Armastan teid kõiki. Tsau. :)