Sest viimasel ajal lihtsalt ongi nii...

Be kind, please..

Maailmas on liiga palju pimedust, õelust ja halbu mõtteid, et neid ise veel juurde tekitada.

Heatahtlikkus ja positiivsus on väärt austust ja tunnustust, mitte mahategemist. Kellegi isegi väga pisikeste abistavate pingutuste eest on ilus öelda "Aitäh!". Sõprus on suurim väärtus ja sõpru peab hoidma, mitte neid proovile panema. Armastust on vaja jagada ja kuna armastus on ülim julgus ja usaldus, siis sellele peaks alt üles vaatama.

Inimesed on nii iseendas kinni, et nad isegi ei märka enam, kui asi pole ainult neis. Või kui pisikesed asjad ei lähe nende tahtmise järgi ja seda teiste peal välja elatakse. Miks küsitakse ise abi, aga sama vastu tegema ei ole valmis? Kõik maailmas on kahepoolne ja töötab ainult siis, kui kõik pooled töötavad võrdselt. Muidu võiks samahästi gravitatsiooni kohe ära kaotada ja selles tohuvabohus elada.

Deep kokkuvõte selle kolme kuu kohta, kui ma siia ei jõudnud...

If you want it, you can do it!

See on imeline, kuidas me tahame kõike just siis, kui me seda ei saa. Kui on liiga pikalt suvevaheaeg, siis tahaks kooli. Kui on liiga pikalt kooli, siis tahaks juba tööle. Kui on liiga palju tööd, siis tahaks puhata. Kui on liiga palju puhkust, siis tahaks aktiivselt üritustega tegeleda. Kui on liiga palju üritusi, siis tahaks raamatuid lugeda...

Mina tahan käia ülikoolis, autokoolis, kooris, tööl, üliõpilasnõukoguga tegeleda, uurimustööd kirjutada, raamatuid lugeda, sotsiaalset elu elada ja samal ajal palju magada. Mm, tundub võimatu? Mulle meeldivadki challenge'id! :)

Teen kõike, mida tahan täpselt nii palju kui jõuan, lihtsalt sellepärast, et ma saan ja tahan.

Ja sellepärast, et...

Summertime!

Ma tean, et ma pole kirjutanud. Aga kõigepealt tuli kool ja töö ja siis tuli Türgi ja siis veel rohkem kooli ja eksameid ja kolimist ja tööd ja siis läks arvuti parandusse ja siis tuli veeel rohkem tööd ja siin ma nüüd siis olen. Vabandused, vabandused... ma nüüd hakkan uuesti, ausalt. :)

See "suvi" on olnud nii veidralt puhkus ja samas täielikult mittepuhkus. Mõnus oli koolist pead puhata ja tööle keskenduda, aga nüüd tahaks juba õppida ja rohkem vaba aega. Kuidagi väsinud on olla, aga see pole ka ime, kui endale veel teise tööotsa juurde haarasin. Tahaks ainult palju-palju magada, siis tundub hommik jälle parem ja kergem.

Jah, ma kolisin jälle vahepeal. Ma ei tea, mitmekümnes kord see oli, püsimatu nagu ma olen... 

If someone would ask me what a beautiful life means, I would lean my head on your shoulder, hold you close to me and answer with a smile, “Like this.”

See, mis kunagi tundus hirmus, ei ole seda enam üldse. See, et usaldad end täielikult kellelegi teisele ja kui tunned, et kõik on nii ÕIGE. Ma ei karda seda enam, vaid lihtsalt naudin, armastan ja proovin olla parim mina üldse. Kõik on tegelikult lihtsalt väga hästi ja läheb ainult paremaks.

HAPPPPPPPY!

Ma olen niiniiiniiiiii ÕNNELIK! :)

It's a world of wonder.

Mulle tegelikult ei meeldi, kui asjad plaanipäraselt ei lähe, aga mõnikord peab plaane ise muutma, et mitte läbi põleda. Ma ei ole kummist ja mind ei saa mitmeks lõigata, et kõik tehtud saaks. Seekord otsustasin siis ühe eksami edasi lükata ja seega ka uurimustöö sügisesse lükata. Pigem teha korralikult ja tasapisi kui kiirelt kaelast ära saada, aga lohakalt... eksole?

Uskumatu, aga 2,5 kuud ongi juba kohe möödas ja oodatud nädal kohe-kohe käes! Tubli sõdur annab homme (täna) vande ja siis saab nädalaks välja. NÄDALAKS! :) Ma olen nii õnnelik, mitu päeva naerunäoga ringi käinud :) I'm missing you so much, can't help it, I'm in love... a day without you is like a year without raaaaaaaaain. Tänase päeva lugu. :)

Vahetan siin töökohta jälle. Ma olen vist liiga palju endast juba seni ära panustanud... ilmselt rohkem, kui väärt oli. Ma lihtsalt ei suuda olukordi kriitilise pilguga vaadata ja teiste vastu karm või otsekohene olla...ja lõpuks maksab see endale kätte ja siis ma vaevlen jälle rahatult ja ebakindlalt. Aga see on siiski minu elu ka ja ma peaks vähemalt sellega rahul olema. Millega ei ole, seda tuleb muuta, pole midagi teha!

Varsti võiks mõni odav korter ka nähtavale hüpata, siis läheks kõik veel paremaks :)

Korrastasin täna oma pildialbumit ja panin värskelt ilmutatud pildid ka sinna vahele. Jäin lihtsalt mõtlema, et uskumatu kui palju erinevaid sõpru mul kunagi oli ja kui vähe praegu alles on. Eks lastel on lihtsam ka seltsida... Natuke igatsen siiski neid aegu, kus mitu erinevat laagriseltskonda oli ja malev ja klassikaaslased ja veel kuidagimoodi eraldi sõbrad. Mõnikord ma ei saa aru, kas ma ise ajan nad eemale või tahavad nad nad minna või lihtsalt keegi ei tee midagi ja aeg lahutab. Kõige tähtsam on siiski vist see, et parimad püsivad kõigest hoolimata ja mõistavad sind, kui ajad on rasked. :)

You don't know about me.

Ühest küljest olen motivatsioonist pungil ja teisest küljest on totaalne ajapuudus. Ühest küljest lähevad asjad paremini kui kunagi varem ja teisest küljest olen ma kurvem kui keegi arvata oskaks.

Ma tunnen juba, kuidas ma olen kaks täiesti erinevat inimest. Üks neist on aktiivne, tegutsev, planeeriv ja kohusetundlik. Kui ma olen tema, siis ma olen energiat ja teotahet täis, tahan inimestega suhelda ja midagi suurt korda saata. Siis sätin ma oma ajagraafiku tihedalt tööd, kooli, sündmusi ja inimesi täis, olen uhke kui palju ma jaksan ning annan endast kõik, et asjad tehtud saaks. Ja seda kõike suure säraga silmis ning naeratusega näol.

Teine mina on tüdruk, kes tahab lihtsalt magada nii kaua kui võimalik. Temana võiksin ma päevad läbi voodis lesida, seriaale vaadata ja lihtsalt kurb olla. Siis kuulan ma muusikat ja vaatan vanu pilte, igatsen inimesi, kes olid ja nüüd enam pole. See tüdruk loeb päevi ja tunde, kuni ta saab uuesti oma sõduri kaissu või ootab õhtuid, et pool tundi telefoniga rääkida. Tema on tavaliselt kõigest väsinud, motivatsioonitu ning ei mõista, kas see rabamine ja enda katki töötamine end ka kunagi ära tasub. Sellise mina jaoks paneb iga väiksemgi kurb video või pilt pisaraid poetama, iga vaba hetk kõhu igatsusest valutama ning soovima, et ma oleksin ükskõik kus mujal, kui siin samas ja praegu.

Mõnikord on mul tunne, et ma ei oskagi seda teist mina kellelegi näidata. Esimest näevad kõik - koolis, ühes töökohas, teises töökohas, sõprade seas, üritusi korraldades... teine mina on minu jaoks, auru väljalaskmiseks ja selleks, et ma ei peaks kogu aeg olema nii tugev. See on selleks, et endale aeg-ajalt meelde tuletada, et ma olen siiski ainult inimene ja mitte kõikvõimas.

Kõige raskem on aga nendel päevadel, mis on tihedalt juba üritusi täis, aga ma olen üles ärganud hoopis teise minana.