HAPPPPPPPY!

Ma olen niiniiiniiiiii ÕNNELIK! :)

It's a world of wonder.

Mulle tegelikult ei meeldi, kui asjad plaanipäraselt ei lähe, aga mõnikord peab plaane ise muutma, et mitte läbi põleda. Ma ei ole kummist ja mind ei saa mitmeks lõigata, et kõik tehtud saaks. Seekord otsustasin siis ühe eksami edasi lükata ja seega ka uurimustöö sügisesse lükata. Pigem teha korralikult ja tasapisi kui kiirelt kaelast ära saada, aga lohakalt... eksole?

Uskumatu, aga 2,5 kuud ongi juba kohe möödas ja oodatud nädal kohe-kohe käes! Tubli sõdur annab homme (täna) vande ja siis saab nädalaks välja. NÄDALAKS! :) Ma olen nii õnnelik, mitu päeva naerunäoga ringi käinud :) I'm missing you so much, can't help it, I'm in love... a day without you is like a year without raaaaaaaaain. Tänase päeva lugu. :)

Vahetan siin töökohta jälle. Ma olen vist liiga palju endast juba seni ära panustanud... ilmselt rohkem, kui väärt oli. Ma lihtsalt ei suuda olukordi kriitilise pilguga vaadata ja teiste vastu karm või otsekohene olla...ja lõpuks maksab see endale kätte ja siis ma vaevlen jälle rahatult ja ebakindlalt. Aga see on siiski minu elu ka ja ma peaks vähemalt sellega rahul olema. Millega ei ole, seda tuleb muuta, pole midagi teha!

Varsti võiks mõni odav korter ka nähtavale hüpata, siis läheks kõik veel paremaks :)

Korrastasin täna oma pildialbumit ja panin värskelt ilmutatud pildid ka sinna vahele. Jäin lihtsalt mõtlema, et uskumatu kui palju erinevaid sõpru mul kunagi oli ja kui vähe praegu alles on. Eks lastel on lihtsam ka seltsida... Natuke igatsen siiski neid aegu, kus mitu erinevat laagriseltskonda oli ja malev ja klassikaaslased ja veel kuidagimoodi eraldi sõbrad. Mõnikord ma ei saa aru, kas ma ise ajan nad eemale või tahavad nad nad minna või lihtsalt keegi ei tee midagi ja aeg lahutab. Kõige tähtsam on siiski vist see, et parimad püsivad kõigest hoolimata ja mõistavad sind, kui ajad on rasked. :)

You don't know about me.

Ühest küljest olen motivatsioonist pungil ja teisest küljest on totaalne ajapuudus. Ühest küljest lähevad asjad paremini kui kunagi varem ja teisest küljest olen ma kurvem kui keegi arvata oskaks.

Ma tunnen juba, kuidas ma olen kaks täiesti erinevat inimest. Üks neist on aktiivne, tegutsev, planeeriv ja kohusetundlik. Kui ma olen tema, siis ma olen energiat ja teotahet täis, tahan inimestega suhelda ja midagi suurt korda saata. Siis sätin ma oma ajagraafiku tihedalt tööd, kooli, sündmusi ja inimesi täis, olen uhke kui palju ma jaksan ning annan endast kõik, et asjad tehtud saaks. Ja seda kõike suure säraga silmis ning naeratusega näol.

Teine mina on tüdruk, kes tahab lihtsalt magada nii kaua kui võimalik. Temana võiksin ma päevad läbi voodis lesida, seriaale vaadata ja lihtsalt kurb olla. Siis kuulan ma muusikat ja vaatan vanu pilte, igatsen inimesi, kes olid ja nüüd enam pole. See tüdruk loeb päevi ja tunde, kuni ta saab uuesti oma sõduri kaissu või ootab õhtuid, et pool tundi telefoniga rääkida. Tema on tavaliselt kõigest väsinud, motivatsioonitu ning ei mõista, kas see rabamine ja enda katki töötamine end ka kunagi ära tasub. Sellise mina jaoks paneb iga väiksemgi kurb video või pilt pisaraid poetama, iga vaba hetk kõhu igatsusest valutama ning soovima, et ma oleksin ükskõik kus mujal, kui siin samas ja praegu.

Mõnikord on mul tunne, et ma ei oskagi seda teist mina kellelegi näidata. Esimest näevad kõik - koolis, ühes töökohas, teises töökohas, sõprade seas, üritusi korraldades... teine mina on minu jaoks, auru väljalaskmiseks ja selleks, et ma ei peaks kogu aeg olema nii tugev. See on selleks, et endale aeg-ajalt meelde tuletada, et ma olen siiski ainult inimene ja mitte kõikvõimas.

Kõige raskem on aga nendel päevadel, mis on tihedalt juba üritusi täis, aga ma olen üles ärganud hoopis teise minana.

24/7

Päevas on ainult 24 tundi ja nädalas ainult 7 päeva ja nii kuradima palju on teha, et mul on tunne, et ma murdun kohe miljoniks tükiks, et see kõik korraga tehtud saada.

Üks grupitöö, teine grupitöö ja ärge siis unustage, et te ei saa uurimisprojekti edasi lükata, sest selle tähtaeg on juba kuu pärast ja me juba nädala pärast ootame teilt tulemusi. On teil ikka meeles, et seal on ka juba järgmiseks loenguks grupitöö vaja ära teha (wth, millise grupiga neist see nüüd oli)? Aa, oi, kas te enne tänast selles aines ei näinudki materjale? Muide, siin on veeel vaja 5 eksperimenti läbi viia. Järgmiseks nädalaks tehke siis juba aruanded valmis, mhmh mhmh.
Helenaaaa, meil muidu pole sind tööle vaja, aga kas sa nüüd neeed 2 nädalat saad tulla? Loetle ette kõik oma vabad hetked, kus sa tulla saad.
Hei, Helena, me tahaks ka sind tööle võimalikult kiiresti, on sul märtsi algul juba millalgi aega?
Inimesed-inimesed, miks te nii vähe oma aega kõikjale panustate, kas te ei viitsi üldse vaeva näha? Miks on vaja kõik asjad nii viimasele hetkele jätta, kas te üldse ei mõtle? See konkreetne grupitöö on ju tähtsam kui kõik teised, miks sa midagi veel teinud pole!
Aa, ma pean oma sünnipäeva reedel, tule ka! Aa, mina pean ka oma sünnipäeva samal ajal, tuleeee! Ma tahaks sinult laupäeval seda ja seda saada, oled kättesaadav? Kuuuule, laupäeval sinna sünnipäevale ikka sõidad, ekseks?

Ja siis on inimesed, keda tahaks näha, raamatud, mida lugeda ja oleks ju vahva vahelduseks end välja ka magada. Kui ma see kuu ellu jään, siis ma ütlen küll, et ma olen selle Türgi reisi täiesti ära teeninud.

Ahjaa, nagu muidu oleks veel kõik. Tere, alates tänasest olen mina TLÜ Psühholoogia Instituudi Üliõpilasnõukogu esimees. Suur saavutus ja tahaks ju kohe tegutsema hakata, kui ainult mõnigi vaba hetk oleks. Siiski, nii nii uhke tunne on! :)

Ma olen kõigest nii väsinud, aga ei saa tegemata ka jätta. Päev korraga ja üritan mitte lõhki rebeneda.

Broke.

Täna on sucky päev ja paras ellujäämiskursus on see eesti noore elu. Ei suuda ära oodata, kuni minema saan, sest olenemata pingutustest ei jaksa ma enam sente lugeda ja kõige pärast stressata, mis järjest valesti läheb. Mujal pole ka kerge, ma usun, aga loota võib. Oeh.

Still go on!

Ei normaalne, ma vist pole endaga rahul, kui liiga pikalt leboaega peaks olema. Ma pean midagi tegema, palju-palju-palju töötama ja vaeva nägema, sest ma tahan kuhugi jõuda ja tahan olla tark, tubli ja edukas.

See on imelik, et ma naudin seda, et ma pean jõhkraid ajakavasid tegema, et miljoni uurimustöö-küsitluse-analüüsi-vaatluse-seminariprojekti-kontrolltöö-intervjuu-rühmatöö kuupäevad sassi ei läheks. Ma armastan seda, kui ma pean päev otsa ringi jooksma, sest ma tahan aidata üritust korraldada. Mulle meeldib tegutseda ja ennast lisaks koolitööle ka ÜNi esimehe (või aseesimehe, we'll see) koormusega ringi tatsuda. Lisaks olen asendusaju mälumängul ja sujuvalt asendan oma unetunde raamatute lugemisega.

Ma NAUDIN seda, et ma kaamli kombel tohutute raskustega end koorman, et siis varsti saaks viriseda, et ma pole nädal aega söönud-maganud, sest mul pole selleks aega. Jah, ma olengi täpselt niivõrd imelik. Inimene peaks olema loomult laisk ja mugav. Aga ma armastan seda tunnet, kui keegi kõrval natuke aega jälgib mu tõmblusi ja energiat ja siis küsib, kuidas on võimalik sellega hakkama saada...

Ja ma tegelikult olengi parema meelega töötu, kui olen kuskil, kus ma olen teisejärguline ning kellegi jaoks mitte piisavalt tubli.. Mulle meeldib, kui mind hinnatakse ja ma saan hakkama. Ma saan Türki kongressile ja töötan suvel ennast lõhki, et natuke teistelt koormat vähendada ja nende elu kergemaks teha.

Ma saan suudan ja jaksan ja pean hakkama saama, sest muidu ei jää siin maailmas ellu.

Crazy...

Jõhker, millise kiirusega elu kihutab. Üks hetk sõidan täiskiirusel mäest alla, kõik läheks nagu valesti. Tööd praktiliselt pole, Tõnis on nii palju eemal, üüri peab järjest rohkem maksma, mul on täielik pankrot ja isegi, kui ma tahaksin tööd rohkem teha, on koolis loomulikult käsil kõige hullem ja töörohkem semester üldse. Muretseks end või lõhki.

Seejärel, paar päev hiljem, ärkan üles ja vaatan meilboxi - oi näe, maist augustini hea töökoht kindlustatud. Loomulikult, kui me Liisaga jaanuaris mõtlesime, et kandideeriks EFPSA kongressile, siis ma küll ei uskunud, et meil väga suur lootus sinna valituks saada on, kui ainult 7 kõige motiveeritumat välja valitakse. Ja oi näe, mis järgmine meil - Your application for 27th EFPSA Congress has been approved. Whaaaaa, how the hell?? Kust kurat ma järsku töötuna mitusada euri kokku kraabin? Aga ma teen seda, sest MA TAHAN SINNA NII VÄGA!

Loomulikult ei saa piirduda ju ainult kooli ja õppimisega piirduda. Isegi sellest ei piisa, et ma lihtsalt instituudi esindajana volikogu valimistoimkonnas tõmblema hakkan. Ei, ma lähen kaugemale ja varsti olen loodetavasti lisaks kõigele psühholoogia ÜNi  aseesimees või isegi esimees. Ja ma parem ei räägigi sellest raamatutehunnikust, mis mul plaanis lugeda on. Isegi imestan, kuidas ma niimoodi suudan... Aga suudan.

Sest kaugele jõuavad need, kes rabavad iga pisemagi ajahetke oma unistuste nimel.