Wish you were here.

Oeh.

See hetk, kui on järjest eksamid ja pole aega magada, sest peab õppima, kui vähegi head tulemust tahta.
See hetk, kui üks korteriüürnikest paneb näkku ja keerab lihtsalt ja on tunne, et varsti on JÄLLE kolida vaja ja pole aimugi kuhu, sest põõsa all oleks ka külm.
See hetk, kui rasketel eksamitel järjest A-sid ja B-sid saad ja end targana tunned.
See hetk, kui mitu inimest tulevad raskete ainete puhul just sinult abi küsima ja sa isegi oskad neid aidata.
See hetk, kui saadad poisile vähemalt 5 sõnumit päevas, sest nii palju juhtub ja talle on vaja kõigest rääkida.
See hetk, kui mitu inimest päevas avaldavad arvamust, et ma oleksin niii tubli asjades, mida ma ise arvanudki poleks... ja ikka veel veidi kahtlen. Aga nad usuvad minusse.
See hetk, kui igatsed kedagi niiiiiväga enda lähedale, et see teeb haiget.
See hetk, kui mõtled tulevikule ja tekib tunne, et kõik on õige ja mitu aastat hiljem tahadki sama inimest enda kõrvale...
See hetk, kui saad kokku parimate sõbrannadega, kes kuulavad sind ära ja on alati olemas.
See hetk, kui kukud talvel jääl ja väänad jala välja.
See hetk, kui kõike on nii palju, et võtad külmikust lihtsalt siidri.
See hetk, kui psühholoogidest sõbrannad teavad, kui palju üksteisele on mõnikord  kuulamist ja nõustamist ja lihtsalt kedagi vaja.
See hetk, kui näed kõige kallima inimese nime telefoniekraanil ja saad temaga 5 minutit lihtsalt rääkida!
See hetk, kui saad lõpuks istuda kodus ja lihtsalt seriaale vaadata.

Tänases päevas oli palju emotsioone.

The Fighter

Mullegi suure ja positiivse üllatusena sain eile õhtul Tõnisega msnis rääkida ja ta teatas, et juba see pühapäev on võimalus teda külastada. Mind ei huvitanud fakt, et uni tuli alles umbes pool 4 öösel ja äratus oli juba 7.40, et 9ks Vahipataljoni ronida - ma tahtsin teda näha.

Esimest korda sinna minna on ikka päris veider, ei oska kuhu minna ja mida teha ja kuidas ma kuskil käituda tohin. Aga see oli 3 suurepärast tundi (suure hulga vormis sõdurite seas, aga enda oma siiski kõige kõigem! :D) ja niii hea oli teda näha. Ma tean, et ta alles 3 päeva tagasi läks, aga siiski olen harjunud palju rohkem suhtlema ja nägema ja nüüd järgmise korrani on ilmselt aega nädal-kaks. Ehk tuleb võtta võimalikult viimast.

Nüüd ma siin kodus siis istun, loen mingi ajateenija blogi (see teema on ilmselgelt tunduvalt huvitavam kui varem) ja olen unine, kuigi peaksin hoopis õppima. Tüüpiline. Loodan, et Liisa tuleb varsti ja tõstab motivatsiooni. See sess ei tõota ka üldse meelakkumine olla, 6 eksamit 2 nädala jooksul. Fun.

Tuju on igatahes väga super ja kui mul oleks sama suur motivatsioon õppida, kui varahommikul linnas liigelda, siis mul oleksid kõik eksamid vist A-d...

What breaks your bones
Is not the load you're carrying
What breaks you down
Is all in how you carry

Middle of nowhere.

Okei, ma olen vist officially oma varasemas sad mode'is tagasi. See on veider tunne, sest ma tegelikult olen juba loomult veidi kurvameelne, aga viimased 1,5 aastat pole kohe üldse kurb olemiseks põhjust olnud ja ma harjusin sellega ära.

Ja nüüd... mõnes mõttes on selline kodune tunne kurb olla. Vähemalt on põhjust. Ja mõnes mõttes ilmselt ehmatan ära inimesed, kes mind ainult rõõmsa ja päikselisena on harjunud nägema.

Kuulan siin Guns'N'Roses - This I Love, mis oli kunagi meil Annemariga mingi lemmik kurvatuju laul ja igatsen teda ka ja Marje läheb ka varsti ära ja kõik on busyd ja sess tuleb kohe ja ma ei suuda end kokku võtta ja lihtsalt olen. Ma ei saa enam üldse aru, kes on ja kes tahab olla ja kes on kadunud... Võib-olla ma olen paranoiline ja sad mode is talking, aga võib-olla mitte. Kas ma olen ise nad ära peletanud või nad on hea meelega ise eemale tõmbunud?

Kõik kaovad tasapisi ja see on ka üsna kurb... Ma loodan, et need viimased kallikesed ei kao... :*

Kurja. Ma teadsin, et see kõik ei saa lihtne olema, aga et on alles teine päev (11st kuust) ja ma olen juba selline, mis toimub? Ma ei tea isegi, kas ma tahan üksi olla või tahaks kellegagi kuskil olla...

Oh, messy, sad life... welcome back.

Home for christmas... and other stuff.

Sest mõnikord on vaja, et nii kiirelt muutuvas ümbruses oleks asju ja kohti, mis püsivad täpselt samasugused. Nagu see, kui ma läksin jõuludeks maale. Ikka täpselt samad toidud ja samasugune maja ja sama vanaema ja sama mööbel ja kõik on lihtsalt sama. :) Või nagu täna, klassikokkutulekul...

Kõik on samasugused nagu varemgi.

Mõnikord ongi see positiivne, et saad millelegi kindel olla. Ja kui kõik muu muutub ja läheb halvaks ja valeks, siis vähemalt on kuhugi või kellegi juurde minna. :)

Võib-olla ma lihtsalt ei taha, et kõik täielikult muutuks... oh well.

You show the lights that stop me turn to stone.

Isegi ülikiiretel aegadel koolis ja tööl tunnen ma siiski, et ma olen tõsiselt õnnelik.

So mixed up.

Mõnikord viskab kõik lihtsalt üle. Taipad, et oled kõigest lihtsalt väsinud ja tahaksid puhata. Ei jaksa enam korraga tööl käia, koolitöid teha, elu pärast muretseda, sõpradega suhteid ja kokkusaamisi hoida, pead valutada, raamatuid lugeda, üritusi korraldada, rõõmsameelne olla või kodu korras hoida. On hetki, kus tundub, et rabeled nii palju ja ikka vajud sügavamale auku, kus pole kellegi jaoks kuidagi piisavalt hea või osav või tubli. Sest ükskõik kui palju me ka ei üritaks, ikka on maailm neid inimesi täis, kes tuju kogu aeg alla peavad tõmbama.

Ma tahaksin kaugele ära. Kusagile, kus on kergem ja vähem muresid ja rõõmsam keskkond. Elu ei peagi lihtne olema, ma tean, aga no nii raske ka mitte. Ma olen väsinud. Võib-olla on asi sügises. Aga võib-olla ongi vaja põgeneda ja elu elada, mitte siin kükitada ja loota, et äkki läheb tulevikus natukene paremaks. Äkki...

Samas on mingid pisikesed mõnusad hetkekesed, kus natukeseks ei ole energiast puudus ja siis mõtiskled kõigest eelnevast ja seejärel ütled endamisi: "Mismõttes ma ei saa hakkama... watch me!"

Even the best fall down sometimes...

Miks me teeme mõnikord asju, mis teevad haiget ja lõhuvad inimesi? Miks me kardame endale kallite inimestega otse rääkida ja öelda kõike, mis mõttes? Miks peab ausus tulema välja ainult pingelistes, emotsionaalsetes ja ebakainetes olukordades, miks ei või me teisi piisavalt usaldada ja austada?

Võib-olla on see kõik paratamatus igaühe elus. Võib-olla on need õppetunnid, mis me peame läbima, et teada, kui väga me teisi mõjutame. Äkki me kardame vastust meie aususele või kardame kellestki ilma jääda.

Miski pole lihtne. Ma ise hirmutan ennast oma mõtete ja tunnetega, sest kõik on nii ebareaalne. Ma olen nii noor, kuidas ma saan loota, et kõik läheb nii nagu ma tahaksin? Kuidas ma üldse julgen juba praegu tulevikust mõelda, kui ma ei tea veel päris täpselt, kes ma olengi või mida ma tahan?

Natuke kurbust ja hirmu lõpmatusse õnne ongi vahepeal vaja, et maailma teise pilguga vaadata.

Nagu üks tark mees täna TLÜ Pecha Kuchal ütles:
"Selleks, et kedagi usaldada saaks, peab see inimene tegema vigu. Ainult siis näeb, kas ja kuidas ta neid parandada üritab."