Stand up boy, I shine so bright when you're around.

Sest võib-olla ongi vahepeal võimalik saada see kõik? Või hoopis on meil kõik vajalik kogu aeg olemas ja ainult meie ise oleme nii pirtsakad, et miski ei tundu alati piisavalt hea ega sobiv? Äkki ongi asi nii lihtne, et piisab kui vaid hetkeks mõelda ja näha, kui õnnelikud me tegelikult oleme? Äkki peakski hirmust mööda vaatama ja andma enestele võimalus, et jõuda kaugemale. Sest ükski kogemus ei saa ju olla halb ja ainult inimesed loovad endale liiga palju mõttetuid foobiaid ja hirme, mis nende elu takistavad.

Ma isegi ei tea, millest selline mõttekäik. Mul on lihtsalt viimasel ajal olnud nii mitmeid erinevaid mõtteid, kuidas kevadel/suvel veidikeseks välismaale ära põgeneda ja muud maailma näha. Võimalused ei kuku alati sülle, neid peab ise otsima ja kasutama.

14 päeva veel ja adios amigos, nädalaks Hispaaniasse puhkama. Soov, mille nimel terve augusti rügatud sai, ammune unistus ja kokkulepe, mille mittetäitumises ma kunagi 100% kindel olin... Nojah, elu viskab huvitavaid teeradu ette... aga ainult meie ise valime, kustkaudu täpselt kõndida. :)

Ilmselgelt ma pole kuu aega kirjutanud, pidin deep olema. Tegelikult on mul elu hea, kool on hea, loomadel läheb hästi, töö on vahva, sõbrad on kallid. Kõik on hästi.

"Parim viis head tuju tagasi saada, kui oleme ta kaotanud, on end rõõmsalt sirgu ajada, tegutseda ja rääkida nii, nagu oleksimegi juba rõõmsad." - Dale Garnegie

The Rasmus "Not Like the Other Girls"

Aa, muide, tänane lugu:

There's no giving in.

Vajutasin täna hommikul äratuskella kinni ja ajasin end suure vaevaga teki alt Tõnise kaisust välja ja ronisin pessu. Sõin natuke ja sõitsin linna tööle. Jõuan kohale, ei jõua midagi tegemagi hakata, kui ilmuvad teised teenindajad ja seejärel juhataja, kes vaatab mulle otsa ja ütleb: "Tead, aga sind vist ei olegi täna siia vaja. Võta endale vaba päev!"
Ma ei hakka ometi sellele ju vastu vaidlema. :D

190 töötundi tehtud, nädalavahetusel tuleb mingi 25 veel lisaks. Muideks, ma olen tegelikult poole kohaga tööl ja normtunnid selleks on 84... Jah, ma olen tööloom. Ei, ma ei mäleta, et suve oleks olnud. Jah, ma ootan VÄGA kooli, sest siis käin ka vähem tööl ja näen vahelduseks inimesi ka (kes vahelduseks pole kliendid). Ei, ma ei jõudnudki kordagi Piritale randa ja võrku mängima. Jah, ma tean, et ma pole teile ammu kirjutanud, aga pole ka väga millestki kirjutada olnud.

Positiivne on see, et saan korralikult palka selle eest ja siis (niiniinii väga tahan ja olen ju välja teeninud selle, eks) kui kõik hästi läheb, tuleb oktoobris üks mõnus puhkusereis Hispaaniasse. Palun-palun teeme nii, et see juhtub.

Limpsin siin vaikselt Lambruscot. Mõtlen, kas viitsin oma nn raamatublogisse veel ühe postituse teha või ei. Siinkohal veidi reklaamin, keda huvitab: http://helenaraamatud.blogspot.com/
Mõtlesin, et loen nii palju ja niikuinii kirjutan ilusaid kohti välja ja miks siis mitte teiega sheerida. Ma ei garanteeri väga korrapäraseid postitusi, st mõnikord viitsin mitme raamatu kohta kirjutada ja mõnikord ei jõua üldse.

4 kuu pärast tuleb põrgu. Ma tean, et võiks siiski mõelda rohkem olevikust, mitte minevikust ja tulevikust, sest see ei saa kunagi head teha. Aga siiski... Kõik on juba praegu veidi hirmutav, sest ma pole lihtsalt harjunud enam üksi olema ja ainult iseendast sõltuma. Aga me saame hakkama. Jah. Sõjavägi, be damned.

Sukeldun järjekordsesse raamatusse (võib-olla hispaaniakeelne Potter. Si, si..), ootan oma kõige kallimat siia ja limpsin veini edasi. Homme jälle tööle.

Olge tublid! :*

That's heaven.

Mul on praegu nii tohutult hea olla, et ma ei oska seda kuidagi õigesti väljendada. Lõpuks ometi sain maale. Sest suvest ei olegi midagi paremat tahta, kui mõnda sooja päikselist ilma, ühte pikka jalutuskäiku mööda kruusateed maaliliste Eesti põldude vahel, ühte ööd telgis, natuke vanaema tehtud toitu, jalgrattasõitu külavahel, Kallaste kaltsukat ja grillimist. Seejärel Tartus mööda Emajõge jalutada, külastada tädi, pisikest imenunnut täditütart ja vanaisa. Natuke siidrit, mõned shotid, üks eriti mõnus jutuajamine küünlavalgel ja kergelt seest surisedes öine jalutuskäik mööda Emajõge koju. Järgmine hommik Tartu raamatupoode vallutada ja palavuse eest põgeneda ja siis rongiga tagasi Tallinna poole.

Seda kõike koos kõige kõige kallima inimesega üldse. Kuidas saakski niimoodi suve mitte armastada?

Hmm..

Ei, tegelikult ei jäta ma seda asja niisama. Uus energiahoog vist. Õpin hästi, elan kokkuhoidlikult, käin tööl ja siis saan pärast ülikooli maailma avastama minna. Ja siis lähen teen magistrikraadi ja saan head palka ja ilusa kodu ja elu ongi ilus! Õppida, õppida, töötada ja vaeva näha ja siis läheb hästi. Või on liiga ulmeline unistus?

Kolin ka välismaale ära siis, kui muidu ei saa ja noori siia ei taheta. Mõtlemisainet igatahes on.

Daaaaamn

Ma olen nii kade kõigi üle, kes räägivad, kui lahe suvi neil on ja kes igal pool ringi reisivad. Kellel on aega ja raha ja võimalust teha kõige rändomimaid asju üldse ja elu nautida ja maailma avastada. Kurja, kui väga ma ka tahan.

Ilmselt ei ole mu elu ka teab mis hull, aga see väsimus lihtsalt kammib üle. Kodu on seapesa ja sõpru näen ainult siis, kui nad viitsivad tööle külla ronida. Oeh... kah suvepuhkus.

This I Love!

Wow, nii palju on vahepeal toimunud. Peaksin siin suve nautima ja värki, aga raban hoopis kahel töökohal. Okei okei, seda mitte kauaks. Üks lahkumisavaldus antud ja ainult natuke üle 2 nädala seal jäänud (sellestki ainult 1 nädal reaalselt tööd, muidu puhkus, jee). Niiet kes tahab minult Estoniast veel kohvi osta, siis juuli keskel on viimane võimalus. :)

Hea uudis on aga see, et jõudsin juba vahepeal ka töövestlusel käia ja nüüd juba vaikselt tööpäevadel käia. Varsti võite siis hoopis Tartu mnt-le sööma ronida.
Töökohtade vahe on ikka mäekõrgune. Vahelduseks saan nüüd töö ajal nautida megahead seltskonda ja õpin uusi asju ja värki. Suhtumistest ja palgast jm ärme üldse rääkima hakkagi... Ma olen nii rahul, et sain lõpuks kohta vahetada. Tõesti.

Siis käisin vahepeal Jurmalas. Selline mõnus ühepäevatripp vahvate inimestega. Sain korralikult päikest võtta ja veeparki nautida. Tegelikult tuli küll suur tahtmine autoga Lätist lihtsalt edasi lõuna poole sõita. Tohutult tahaks niisama reisida. Oleks finantsi ja aega, oleks ka vahva. :D

Aga teisipäevast neljapäevani reisisin Tõnisega hoopis Lõuna-Eestis ringi. Niiiii mõnus. Sain ka esimest korda Suurel Munamäel ära käia ja Piusa koobastes ja Taevaskojas teistele tuuri teha. Kuradi mõnusalt kodune oli seal ikka. Kas ma hakkasin laagrisse tagasi igatsema või jaa. :D Aga kui 3 aastat oled parvlaeva Lonnyt ainult vaadanud, siis vahva oli lõpuks reaalselt sellega ka sõita. :D Tahaks tagasi metsa jalutama. Linnas pole ikka üldse nii mõnusat suve tunnet. Värsket õhku tahaks ja arvutist-telekast ja üldse tsivilisatsioonist eemale. Tartus oli ka megahea olla tegelikult. Linna tutvustada ja ise uuesti avatada ja lapsepõlve meenutada. :) Kurja. Ootan juba seda, kui vabad päevad järjest on ja Tallinnast jalga saan lasta. 

Ohjah. Nüüd homme on vaba päev (ja reaalselt ka selline, kus äratuskella ei ole :D). Hommikut minu jaoks ei eksisteeri siis, ärkan lõunal! Ah. Ma ikka armastan suveõhku ja suveinimesi ja suvetegevusi. All is well. :)

"Never take a person for granted. Hold every person close to your heart, 'cause you might wake up one day and realise that you've lost a diamond while you were too busy collecting stones."