Weirdness

Hey fishy fishy ja chicken lauljad ja robot high five'id. Yeah, we're weird.


Edit: Ja popcorni hääldusvõistlused :D

Nobody 'til you...

Ma ei saanud seda lisamata jätta.

Ma poleks kunagi uskunud, et keegi nii kalliks võib saada. Tõsiselt, seda ei saa kirjeldada, seda peab ise tundma. 2 päeva eemal ja ma igatsen nii hullult (ja jah, ma tean, et see on megalühike aeg).

Usaldage oma sisetunnet ja ärge kaotage lootust ja kõik on võimalik, kui te jaksate oodata ja pingutada ja endast ka natuke kaugemale vaadata. Kõik on võimalik, ma luban.

Freak out, let it go.

Millele ma tahan tagasi vaadata, kui ma olen 40? Mida ma tahan olla saavutanud, kogenud, läbi elanud?

Jah, ma tean, et kõige paremaid elamusi ei saa ette planeerida, sest need on alati ootamatud. Ometigi... kui ma tahan head tööd, siis pean õppima. Kui tahan ilusat kodu, siis see ei tule üleöö. Kui tahan toredat peret, ka selleks peab vaeva nägema. Või tahan hoopis raamatu kirjutada või filmis näidelda või lauljana kuulsaks saada?

Raske on nii pikalt ette mõelda ja just hiljuti tegin endaga kokkuleppe, et peaksin ikka rohkem hetkes elama. Muidu muretsen ainult tuleviku pärast ja olevikus jääbki elamata. Selliseid punkte ei saa siiski päris kõrvale lükata. Pole üldse lihtne tulevikule mõelda ja samas üritada ilma muretsemata elada...

Ma tahan niiväga olla tubli ja korralik ja vastutustundlik ja hea. Ja samas tahaks neid eriti häid päevi ja öid, kus ma saan lihtsalt end vabaks lasta, lollusi teha ja pärast mälestuste üle naerda. Ja ma nii kadestan neid, kes nii suudavad. Ma ei julge nii. Ma ei ole enam laps. Aga ma olen alles 19... Ja ma ei tea, kas pidada end teistest paremaks, et ma suudan koolis käia ja samal ajal tööl käia ja oma suhted korras hoida ja üksi elada ja hakkama saada... või halvemaks, sest ma olen noor, kes käib ainult tööl ja koolis ja vabadel hetkedel magab kodus, muretseb raha pärast ja ei taha midagi muud teha ega ühtegi riski võtta.

Ja siis on kõik see, mis suvel toimub ja kus ma elan ja kas need perfektsed suveplaanid saavad täituda või hakkan lihtsalt nädalavahetusi igatsema.

See teadmatus tuleviku pärast hirmutab mind. Ja kõige selle eelneva kõrvalt on mul ikka veel tunne, et ma pole piisavalt tubli ja peaksin rohkem pingutama. Oeh, mis minust küll nii saab?

Little things.

Need eriti mõnusad õhtud sõpradega, kui sööd pitsat ja jood siidrit ja kõigil on lihtsalt lõbus. :)

Ja see tunne, kui saad lõpuks ometi kevad-suvejope selga panna ja sellega ei hakka isegi külm.

Just like a heartbeat..

Ma usun, et elu peabki mõnikord hirmutama, et me kõike nii kergekäeliselt ei võtaks ja asjade üle ka sügavamalt mõtleks. What if...? Sest kui me ei kardaks, siis poleks seda ülimat õnnetunnet, kui hirm on ületatud. Vahepeal on vaja hetkeks jalad maapeale saada, et jaksaks edasi lennata.

One more depending on a prayer and we all look away. People pretending everywhere, it's just another day. They tell us everything's alright and we just go along. How can we fall asleep at night when something's clearly wrong? We must stand together, there's no giving in. Hand in hand forever, that's when we all win.

Jah, ma armusin nendesse sõnadesse. :)

Üllatavalt õige tegelikult. Inimestel on niii raske rääkida, kui miski on valesti. Need väiksed vihjed ei pruugi kellelegi teisele midagi tähendada. Hästi on, kui üldse on keegi, kellele kõigest rääkida saab.

Päike ja soe kevadõhk ja kallis inimene, kelle kõrval ärgata, ja kallis sõbranna, kes alati olemas on. Purgitäis hapukurke, klaasitäis sojavaniljejooki, uus national geographicu ajakiri laual, palgapäev, emmel on sünnipäev ja muusika mängib. Praegu on küll tunne, et enam paremaks minna ei saa. Aga elu kindlasti suudab üllatada. Loodetavasti positiivselt.

Live and learn.

Ilmselgelt on liiga palju tegemist ja tsipake ka laiskust olnud, pole eriti jõudnud siia kirjutama. Aga pole ka ime, mitu nädalat niii palju tööl olla väsitab ka. Ja kui tööd pole, siis on kool. Ja kui kumbagi pole, siis saan vahelduseks magada ka. :)

Nüüd oli aga nädalake puhkust (kui eksamid välja arvata, aga see selleks). Käisin lõpuks ometi Tartus ja sain üle piiiiiika aja väljas käia ja pidutseda ja ennast tudengina tunda. Marje oli nii nunnnuuuuu (isegi kui ta midagi ei mäleta) ja ma tean, mida tähendab A3 ja sain Miina vahvelid ja juustuasjandusi ja kõik oli nii äge ja üldse, nii hea oli Tallinnast ära saada. Ja Eliisa ja Annemariga lihtsalt olla, isegi kui seda nii tsut-tsut oli. Parem kui mitte midagi, eksole? :)

Aa, ja ma vist varsti hakkan jälle kolima. Ilmselgelt ei suuda paigal püsida...

Ja kevad tuliiiiiiiii. Niiiiii hea päikseline on ja lumi sulab ja varsti läheb soojemaks ja siis saab juba ilma jopeta ringi käia ja siis tuleb suvi ja...

(WTF, miks ma nii paljusid lauseid sõnaga "ja" alustan??)

Avastasin Tartus oma ammuseid lauamänge ja puslesid ja arvutimänge. Vb see ongi veits lapsik, aga mul kama, ma olen nii õnnelik. :D Nüüd saan Nu Pogodi arvutimängu mängida ja Roller Coaster Tycooni ja Tomb Raiderit ja muud.. Oh wait, ja siis ma imestan, miks ma kuskil väljas käia üldse ei viitsi enam... nooo okei.

Uh. Nüüd töööööööööle, tsauki :)

Para-para-paradise...

"Love is when you find someone who is your best friend and you can be yourself around them. Its when words can't come close to how you feel. Its when you know you are supposed to be together. And if you have to wait forever . . . You will."

Mõnikord ma mõtlen, miks ma ei suuda kirjutada, kui mul hea olla on. Ma tahan, aga ma pole kindel, kas ma suudan end õigesti väljendada. Igatahes...

...see on see tunne, kui sa ei taha magama jääda, sest reaalne elu on palju parem. Kui pärast pikka ja väsitavat kooli ja tööd saad kellegi kaissu ronida ja ei pea isegi midagi rääkima, sest lihtsalt see olemine paneb naeratama. See on see, kui mõnikord tahad kurbi lugusid kuulata, aga ei saa, sest sõnad ei lähe lihtsalt enam oma elu ja tunnetega kokku. Kui on olnud halb päev või keegi on sulle halvasti öelnud, aga ikka ei saa õnnetu olla, sest keegi suudab iga väiksema asjaga naeratama panna. Või see, kui ei pea kogu aeg mõtlema, mida ja kuidas öelda või kuidas käituma peaks ja võid tükk aega lolli mängida ja mõnikord lapsik olla, aga ei pea põdema, mida minust arvatakse. See on see, kui keegi sind kiidab, ükskõik mida sa teinud oled. Või kui lihtsalt tehakse kompliment, isegi kui see on mingi väike asi, aga tõsiselt mõeldud. Ja see, kui jätsid alles mõned minutid tagasi kellegagi hüvasti, aga juba igatsed. Ja see tunne, kui keegi ütleb sulle, kui väga ta hoolib. Või see hetk, kui sa taipad, et keegi teine reaalselt tunneb sinu pärast muret, rohkemgi kui sa ise. Ja need liblikad, mis juba teist aastat järjest kõhus on. Ja see tunne, kui keegi, kellega isegi eriti palju suhelnud pole, järsku tööle sisse hüppab ja juttu rääkima tuleb. Ja mõnikord ka see, kui vanu sõpru igatsed, aga tead, et kõik head asjad ei jäägi ja uued sõbrad tulevad asemele. Ja häid vanu aegu meenutad ja siis taipad, et praegu on täpselt sama hea, kui mitte parem. Ning siis mõtled, et peaks sõpradega kokku saama ja isegi nendega, keda nii palju enam näha pole, saab täpselt sama vabalt rääkida ja lõbutseda ja sa tead, et nad ei kao mitte kuhugi. Või kui teed kohvi ja saad sinna peale lõpuks ometi südamekese joonistatud. Või kui keegi helistab ainult sellepärast, et nad igatsesid su häält ja sa tead, et nad mõtlesid su peale. Nagu iga päev oleks suveõhtu, kus oled just lõkkel vahukommi küpsetanud ja keegi mängib kitarri ja sa lähed kiigud nii suure hooga, et peaaegu lendad ja siis jooksed sooja vette ujuma ja vaatad parimate sõpradega tähti ja jalutad valgel suveööl paljajalu mööda maanteed ja keerutad käed laiali ja...

See on selline tunne, kui kõik... KÕIK, mis mul õnnelik olemiseks vaja oleks, on olemas.