It's taking me higher...

Mul pole õrna aimugi, kuidas kõik need tunded ühekorraga mu sisse ära mahuvad, aga ma olen tõesti õnnelik. Sügisest olen ma Tallinna Ülikooli psühholoogiatudeng. Tasuta kohal (kusjuures, parim tulemus, ma olin esimene pärast neid eritingimustega tüüpe. Ei tahaks uhkustada tegelt...yeah right... aga mulle peaks see endalegi kohale jõudma, et ma tubli olen... :D).

Või et selline ongi siis tunne, kui saavutad täpselt selle, mille poole pürgisid... It feels goooooooood.

Kõik tundub üldse megahea praegu. Okei, välja arvatud need villid mu jalge all, kõnni veel paljajalu Hollist mustamäele... Eile oleks üldse võinud pöörfi õhtu olla, kui mu pea plahvatada poleks tahtnud. Vähemalt olid pööööörfid maasika margaritad (sest minu ja Kaire koksid on alati pöööörfid :*). Ja YUMMY toit ka. Me ikka peame välja puhkama ja õige klubiõhtu tegema, nii ei saa ikka. Agaaa tore oli ikka, idee on see, mis loeb. :D

Ja nunnumeeeter on ka tipus, ülihea tunne on, kui keegi nii muretseb. Võinoh, minu arust poleks vajadust, aga see on ikka armas. Peamine vist ongi see, mida ma tunnen ja tahan, sest ainult mina tean, mida see kõik minu jaoks tähendab. Jah, just nii, ma liigun samasugusel käigul edasi ja usaldan iseennast, et see on õige tegu. Tunne on küll selline. :)

Kõik on nii hästi. Mõelda vaid, et mõni aeg tagasi tahtsin ma kogu selle elu keskelt siit ära põgeneda... Milline loll mõte. :D

( Ma ei saa üle... @Liisa: kui kutt liiga pikk on, siis tuleb pehme koht leida ja horisontaali lasta, palju mugavam. :D:D:D:D)

Running up that hill...

Natuke uuendusi: MA SAIN VESTLUSELEE!! Ehk siis mul on ilmselt piisavalt silmaringi. Noh... it made my day :D Ma olin juba täiesti endale kinnitanud, et mul ei läinud üldse hästi, parem hakka mõtlema, mida psühholoogia asemel teha, aga... Ohjah, läks õnneks. Homme kell 10 hommikul siis grupitöö, kus on mingi teema analüüs ja esitamine, ja siis pärast individuaalne vestlus. Kell 12 peaks see kõik läbi olema. Uhh. Närv tuleb tagasi, aga no võtan ennast kokku ja annan endast parima, mis seal ikka. :)

Homme tuleb vist üldse üks tore päev. :)

Mul pole vist ammu olnud sellist tunnet, et kõik on lihtsalt nii hästi. Kõik on kuidagi... õige. Omal kohal. Ja ma olen nii rahul.

Pärast põhjas käimist peabki hakkama mäkke astuma. Ma nüüd loodan, et see mägi viib kuhugi kõrgele aasale välja, et ma teiselt poolt enam alla ei peaks astuma. Oleks tore natuke lihtsalt lebotada ja päikest ja elu nautida. Seda koos kõigi kallite inimestega.. aitäh, et te olemas olete! :***

Wazzap?

Homme algab psühholoogia sisseastumise nädal pihta siis. Kell 5 on mingi konsultatsioon orsth, mis kestab 2 tundi. Teisipäeval on silmaringitest. Ja neljapäev või reede on grupitööd ja vestlused jms. Ja hoolimata sellest, et mulle järjest kinnitatakse, et ma olen tubli ja saan hakkama, siis... närvis olen ikka. Ma annan endast kõik, see on kindel, sest ma tahan seda NII VÄGA. (Et nägin isegi õudusunenägusid, et ma ei olnud piisavalt hea... :S )

TLÜ matas olen sees praegu, seal piisaks ainult ütlemisest, et tahan tulla. Tartu on vist käeulatusest väljas.. mata kindlasti, eripedagoogikas olen esimene pärast neid sajapunktilisi. Aga et isegi neid on tunduvalt rohkem kui tasuta kohti, siis ilmselt ei ole väga suurt võimalust sinna saada. Ja no tegelt väga ei taha ka... Kaire annaks peksa ka ilmselt ja aheldaks mu kuhugi Tallinna Hessi, et ma enam sellele isegi ei mõtleks. :D

Ehk kõik mu lootused on nüüd TLÜ psühholoogia peal. Ma isegi ei tea, mida teha, kui ma sinna ei saa. Tunnen, nagu puhas mata pole päris minu teema, mul on ikka vaja midagi inimesega seotut. Ja no, arstiks ma ei saaks niikuinii. Natuke tarkusest jääb puudu.

Oijahh, hoidke pöialt, eks :)

Mis ma siis muidu veel teinud olen? Mm. Tööl. Passinud. Raamatuid lugenud. Sooje suveöid nautinud. Ja õhtuid ka... :)

Selle nädala lõpuks on igatahes ülikooliga asjad aetud. Siis jääb järele ainult oodata ja loota, et kõik läheks nii, nagu tahan.

Drop everything now, meet me in the pouring rain..

Ja nagu jätkuvalt...

IGA KORD, kui mul hakkavad mingid paranoiad tekkima, et äkki ma ootan liiga palju, äkki ma käin pinda juba, äkki peaks tagasi tõmbuma ja ta rahule jätma natukeseks, et ta ei pea mind kogu aeg kannatama, siis...

IGA KORD tõestab ta täpselt vastupidist ja suudab mind kuidagi eriti armsalt üllatada. Ja mind jälle eriti moosinäoga naeratama panna...

Tõesti. Wow.

Ma vist peaks oma parakatest üle saama. :)

Lately you make me weaker in the knees...

Istun pilvedel ja ei tahagi veel alla tulla. Päike särab ja sõbrad on ümberringi ja suvi on ja...

Mõnikord on elu ikka ilus. :)

Hold on tight, you know she's a little bit dangerous...

Uuuulallaaa, ütlen ma selle peale. Hea, et ma viimasel hetkel otsustasin, et ma ikkagi ei viitsi neljapäeval maale sõita, et parem reede hommikul.

Mingi reaalselt megarändom istumine kuskil linnahalli lähedal mahajäetud majade hoovis. Viin ja natuke siidrit koos Markuse ja Tõnisega. Ja pärast (loomulikult enne kui lõke süüdati...) mingi tripp läbi Kalamaja/Kopli Mustamäele minu juurde. Kergelt 8 kilti. Ja kergelt 3 tundi jalutamist.

Megatore öö, huul on toredalt katki ja lõug kriimustatud... :D Aga see on pisiasi.. :D Umbes 3 tundi magamist, kell 8 hommikul äratus ja pohmakaga (õnneks ikka pisikesega :D) kolm ja pool tundi bussisõitu maale.

Mu üübersittt (vabandust väljenduse pärast...) tuju hakkab vaikselt paranema. No oleks imelik ka, kui pärast sellist õhtut ei paraneks. Aga üldse, ma vist saan oma mõõnast välja nüüd. Loodetavasti. :)

I guess it's time I run far far away..

Ma ei tea enam, kes on ja keda pole. Ma ei tea, mida ma tahan teha ja isegi mitte seda, mida oleks õige teha. Kõik tundub nii kaugel ja samas igal pool mu ümber, kõik inimesed on ja ei ole ka. Ma olen vist kõik metsa keeranud. I'm living in the shadows of the messes that I've made...

KÕIK käib mulle pinda ja ma ei suuda rahulik olla, vaid iga kord plahvatan, kui ma milleski või kelleski jälle vähegi pettun. Ma ei maga ega söö korralikult. Ma koristan vahetpidamata, sest mul on vaja korda, ma ei suuda olla keset segadust. Ja siis järgmine hetk avastan end aknast välja vaatamas või diivanil keras olemas ja endale korrutamas, et ma olen tugev. Ma tahan nii paljusid inimesi enda lähedale ja samas...

... samas tahan lihtsalt üksi olla, enda ümber seinad ehitada ja enam mitte kunagi kedagi sisse lasta, sest nii on vist ainus võimalus, et ma ei saa haiget. Ja nii ei jää ma kellelegi teisele ka enam ette oma nõmeda enesekeskse olekuga. Kurb tõsiasi on muidugi see, et mul on tunne, et ma saan vabalt neid seinu ehitama hakata ja keegi ei takistakski.

30 Seconds To Mars oli megaäge. Väga hea, et ma läksin, kuigi terve päev oli tunne, et ma ei vea end isegi nende pärast teki alt välja. Vähemalt üürike head tuju on siiski hea tuju.