Every day is exactly the same.

Ma tahaksin, et mul oleks iga päev energiat, et naeratada. Ma tahaksin, et mul oleks kogu aeg hea tuju, sest hea tuju nakatab teisi ja siis on maailm rõõmsam. Ma tahaksin, et ma saaksin mõni päev olla nii, et mul pole ühtegi liblikat. Ma tahaksin, et ma ei igatseks lakkamatult, vaid suudaksin olla tugev ja iseseisev. Ma tahaksin magada ilma õudusunenägudeta, kus ma kogu aeg kõige eest põgenen. Ma tahaksin olla see inimene, kelle poole ükskõik kes ükskõik millise murega pöörduda saab, sest ma suudan need kõik lahendada. Ma tahaksin oma mõtted kinni keerata. Ma tahaksin, et ma ei igatseks iga päev vihma, sest siis on lihtsam kurb olla kui päikeselisel päeval. Ma tahaksin, et ma jaksaks iga päev korralikult õppida ja tööd teha, sest seda peab tegema. Ma tahaksin elada hetkes ja teha kõike, mis süda ihkab. Ma tahaksin, et ma oskaksin ennast õigesti väljendada ja julgeksin oma arvamust kogu aeg välja öelda. Ma tahaksin vahepeal olla kellegi kaisus ja tunda, et miski siin maailmas ei saa mulle haiget teha. Ma tahaksin, et mul poleks enam kunagi külm, sest mul on värisemisest kõrini. Ma tahaksin lihtsalt olla õnnelik ja rahul.

Ma tahan nii palju. Liiga palju?

Done.

Inglise keel tehtud. JESS! Väga hull ei olnudki. Homme hommikul lähen haigutan, naeratan ja teen suulise osa ära (käkiteguuu) ja siis on ainult 2 eksamit veel.

Halb asi on nüüd see, et...

... ma ei saa ju enam matemaatika ja bioloogia õppimist edasi lükata, põhjendades, et mul on vaja inka jaoks seriaale vaadata...

Noooo olgu, ma siis võtan mata õpiku ette. Oeh.

As I watch you disappear into my head.

Jah, just nii. Kõik on nii imelik ja kahevahel ja ma ei saa mitte midagi aru. Jälle või ikka veel, vahet pole. Ausalt, ma hakkan ise ka varsti mõtlema, et millal ma otsi andma hakkan. Kuigi mu ajud on ilmselgelt seda teinud juba ju. Jah. Raske elu.

Mul on peas muhk ja ma ei tea, kust see tuli. Päris vajalik info, i know, aga valus on. Hah, ja tšillisin täna Geni.com-s. Vääääga freaky, kuidas Eesti nii väike on, et igast klassikaaslased ka praktiliselt sugulased on. Ei, mul pole midagi selle vastu, agaa... weird, waaay weird.

Minu matemaatika õppimine on õpiku lehitsemine. Inglise keelt õpin Buffyt vaadates ja noh, bio on kaugel ju. Ma ei viitsi midagi mõistlikku teha, ausalt. Kõrini kõigest.

Oeh.

... and again and again and again...

Aga mis saaks, kui...

Lõpukirjand tehtud, kolm eksamit veel. Inkaks väga korrata ei oska... noh, seriaalide vaatamine õpetab kuulama, eks eks? :)

Iga päev on nädalavahetus.

Mõnuuus.

Moving to the only road, to nowhere.

Mu alateadvus ei jäta mind ikka rahule. Nüüd ma küll enam ei mõista, milles probleem on, ma ei suru midagi alla ja aktsepteerin kõike ja isegi rääkisin sellest kõigest ja puha, aga eiii, ikka on vaja nina alla hõõruda. Ma sõidan reaalselt ringiratast. Keskpunkt on ühe koha pealt ja ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks, sellest kaugemale ma ei saa.

Võib-olla peaks kaika otsima ja endale sellega mõistuse pähe lööma. Ma ei saa enam isegi aru, mida ma loodan ja kas sellel üldse enam mingit mõtet on. Kuigi unenägu ilmselgelt näitas, mida ma tahan ju. Oeh, miks ma sellisesse auku kukkusin? Peaksin edaspidi tähelepanelikum olema ja ilusti üle hüppama.

Ma hakkan lõpuks maha rahunema. Terve tänase päeva oli värin sees, sest no... juba homme on lõpukirjand... Päris hirmus tegelikult.

Okou.

Thanks for the memories.

Väga veider on. Täna oli elu viimane kehaline. Homme on üldse elu viimane koolipäev, kolmapäeval tutipäev, neljapäeval lõpukell ja järgmine nädal samal ajal on mul juba lõpukirjand valmis.

Kuhu see aeg kadus?

Imelik on praegu kodus ka istuda, ma olen viimasel ajal nii palju pingutanud ja kõikide kontrolltööde ja järeltöödega jamanud, et kogu see vaba aeg... ma ei oska isegi midagi peale hakata. Jah, teoreetiliselt peaksin nüüd eksamiteks õppima hakkama, aga ausalt öeldes ma ei põletaks ennast enam samamoodi läbi, nagu ma seda eelmine nädal tegin. Puhkaks nüüd välja, saaks oma peavaludest lahti ja teeks need 4 eksamit ära.. ja siis on kõik. KÕIK. Nagu... meie klass läheb laiali!!

Wow.. väga imelik tegelikult. Just nüüd, kui me kõik ära hakkasime harjuma, et meil nii awesome'id klassikaaslased on... Loodetavasti me ikka päris võõraks ei jää. :)

Tõsiselt tore, et nii soe ja kevad on. Tõesti. Energia ja hea tuju voolavad minusse, sest... c'mon, kui ikka mingi 13 kraadi sooja on ja päike paistab ja õppida pole, siis... Mida muud tahta. :) Peab nautima lihtsalt.

Aa ja ma olin vahepeal tubli ja rääkisin mõnele ära kõik, mis mul hingel oli. Ta veidi ehmatas, aga samas... ma oleks ka seda teinud. Ausalt öeldes on isegi palju parem olla. Ei ole enam tunnet, et ma kannan endaga mingit kohutavat koormat kaasas. Nüüd ta teab. Ja noh... ehk mõtleb selle üle natuke ja jõuab mingile järeldusele. Eks näis. :)

Aga ilusat kevade algust kõigile ja edu koolis... eriti neile, kes seal veel paar kuud istuma peavad! :)

PS: Hoidke ikka Arkole ka pöialt, ta on meil nii tubli :)

Wait...WHAT?

Huvitav... ma vist kujutasingi kõike ette? Küll mul on elav fantaasia. Või ma kujutan praegu seda ette? Või... arghhhh, stop playing with my head.