Nightmare.

Ma ei saa enam magada. Lihtsalt... ma värisesin terve öö. Ehmatasin end reaalselt unenäo peale istukile üles ja hingeldasin. Jäin uuesti magama... palav... külm... palav... külm...

Ja kui äratuskell helises, tundsin ma lihtsalt, kuidas iga väiksemgi osa kehast valutas. Tõusen rõõmsalt üles ja lähen kohtusse? Vaevalt küll.

Mõtlesin, et magan natuke veel... panen silmad mõneks minutiks kinni ja siis ajan end üles. See tundus kõik liiga reaalne lihtsalt... Sõnad "teda ei saa enam elustada" ja minu haige nutmine ja korteri maha põlemine... ja soov, et ma poleks too hommik üldse voodist välja tulnudki.

You're nowhere to be found...

Ärkasin üles... üle pika aja jälle päike paistab. Vaatasin aknast välja ja nägin aias lumikellukesi. Siis vaatasin termomeetrit... +5 kraadi. Kevad missugune...

... aga arvate, et mul on kõige pärast hea tuju? Kaugel sellest. Ma ei lähe enam magama. Või siis lähen, aga ei ärka enam iial... Sest olenemata nendest loendamatutest mõrvaritest, kelle eest ma unenäos ära jooksin, pani punkti hoopis üks teine nägu, kes reaalses elus... Oh crap. Kas ma tõesti hakkan jälle sama asja pärast vinguma?

Mõnikord tahaks tõesti lihtsalt kaduda. Tahaks näha, kes on need, kes minust puudust tunnevad. Kes on need, kes mind otsida üritavad ja kunagi alla ei anna. Ja tahaks teada, kellel tegelikult üldse kama on.

Äkki kaoks koos minuga see nõme tunne ka ära.

Oeh. Kas sa ise ka taipad, kuidas sa reaalselt mulle mõjud? Millal ma võtan julguse kokku ja kõik, mis ma mõtlen, välja ka suudan öelda?

...3....

...2...

...1...

Why wait?

Ma ootan ja ootan ja ootan ja imestan, et mul ootamisest kõrini ei saa. Kaua ma viitsin? Või miks ma üldse ikka veel viitsin?

Sest ma TEAN, et seal on midagi, mida tasub oodata. Ma tunnen seda. Sest muidu ma oleks juba väga ammu loobunud või leidnud põhjuse, miks kaugele eemale põgeneda ja end lihtsalt selleks sundida. See on lihtsalt jõhker, kuidas ma nii mõjutatud olen ja mu mõtted ainult ühes kohas on. Haige. Ebanormaalne. Ja samas ju täiesti normaalne.

Minusuguse kannatamatu ja uudishimuliku inimese jaoks ei ole see tegelikult üldse nii lihtne... Mul on alati vaja saada kõike kohe ja praegu. Hmm. Nojaa, vedage mind jah viimase piirini välja... :S

Kui juba piiridest rääkida, siis... üks päev korraga. Ainult paar kontrolltööd ja jutustamist korraga. Tasapisi. Ja siis saan need 2 nädalat üle elada.

Oeh. Energiat oleks vaja, aga magamiseks pole aega. Böäöäöäääää.

That's all she wrote..

Mul on jäänud 2 nädalat ja ikka olen ma kodus, mitte koolis. Ma tunnen end kuidagi nõrgana... et ma ei suuda enam hommikuti esimese äratuskella peale voodist välja hüpata, vaid vajutan seda mitu-mitu korda edasi kuni lõpuks loobun. Ja ma ei suuda hakata vastu sellele väsimusele ja tüdimusele, mis mul selles kohutavas peavalus väljenduvad. Ning need kohustused... mul on kõrini, tõesti kõrini. Aitab neist kontrolltöödest, mõttetutest pingutusi nõudvatest tunnikontrollidest ja retsensioonidest. Praegu peaks küll juba selline hetk olema, et keegi enam niikuinii midagi juurde ei õpi. Kõik teadmised, mis peaksid omandatud olema, on meie ajusügavustes olemas. Sest viimased tööd... ma olen kindel, et need teen ma ära ainult stiilis "vaata üle ja siis unusta".

Viimased hinded ei muuda enam midagi. Puudumised ei mõjuta minu tulevasi õpinguid. Kõik sõltub ainult minust endast ja sellest, kui palju olen nõus ise kodus pingutama. Kool... või gümnaasium... ei mängi mu elus enam mingit rolli.

Mulle meeldib teha kõike, kui ei ole kohustusi. Põhimõtteliselt... ma hakkasin täna lõpuks lugema raamatut, mille peale töö oli täna hommikul. Ainult sellepärast, et nüüd pole enam mingit kindlat tähtaega, ma loen seda täpselt nii kaua, kui mulle meeldib. Ausalt, raamat tundub ise ka palju parem kui enne. (Jaan Kross "Keisri hull" kui kedagi huvitab)

Kogu selle koolitööde ja viimaste kontrolltööde kuhja all istun ma aga ikka samade mõtetega edasi. Näen öösiti samasuguseid unenägusid, ootan ja loodan ja tahan samu asju. Või siis... oeh, ma tunnen ennast eriti tobu teismelise tüdrukuna, kes ei suuda loobuda sellest, mida ta tõeliselt tahab. Istun oma sügavas tunnelis, käed risti, ja lihtsalt ootan ja loodan, et keegi mind sealt välja tõmbaks... või minu kõrvale istuks. Iga lause, iga kompliment... ma tõesti imestan, et ma veel ära sulanud pole.

Igatahes, ma praegu ei suuda rohkem. Nii palju oleks öelda, aga ma vist lähen parem mingit saagi või teravat nuga või giljotiini otsima. Kui mu pea enne plahvatada ei kavatse, ma vist kuulen juba tiksumist...