So...

I just wanna run to you and and break off the chains.

Wow.

What just happened?

Põhimõtteliselt, meie klass on lahe. Kollektiivselt lihtsalt viimased tunnid üle lasta on tõesti.... et lähme parem kinno, me ei viitsi enam! Ja noh, kinno me küll ei jõudnud, aga Liisa juures istuda oli ka mõnus. Eriti originaalne on muidugi kell 1 päeval avastada, et oh, nüüd on kell juba piisavalt palju, et me saame poest alko ära osta! Ma saan aru, et õhtul on see piirang probleemiks, aga hommikul... Midagi uut. :D

Need imekoksid on ka megahead, btw. Viin, Sprite, 69 ja külmutatud mustikad... Mm...

Õhtul lõime Liisaga end üles ja läksime peole. Millegipärast polnud kummalgi enam tuju ja tahtmist niisama Nimetas istuda ja mehi nillida... Okei, ma tean, miks ma seda teha ei tahtnud, mul oli vaja hoopis kedagi teist näha :D

Ja kui seda sõnumit poleks nii õigel ajal tulnud, siis ma oleks kell 2 juba õndsat und maganud. Selle asemel sain koju kell 4 ja magama mingi 6... vist. Mõnus oli vähemalt. Veider tegelikult ka, aga eks pidigi olema.

Ja tegelikult, ma ei julge enam ühtegi vihjet või midagi muud ise tõlgendada... Mul on tunne, et ma panen sellega alati metsa. Aga siiski, c'mon, väga valesti ma ju seekord mõelda ei saa?

Kuigi tegelikult, kõik on võimalik.

Hahaha, ja Facebook ei pannud seekord õnneks täppi. Võite rahulikud olla, ma ei jäänud rasedaks. :D:D

It's gonna take the both of us.

Mõnikord on raske, kui on nii palju inimesi, kes minust hoolivad. Sest kui igaüks annab erinevat nõu, mis võiks minu jaoks parim olla, siis ei ole sellest absoluutselt kasu, tegelikult ka.

Lõpuks pean ikka mina olema see, kes välja nuputab, mida ma tahan. Ega see enne kohale ei jõua.

Andke andeks, ma olen 18 ja ma ei peagi kogu aeg õigeid otsuseid tegema. Mul ongi vaja, et mulle valetataks, sest siis ma õpin sellest ja tean, keda ma saan usaldada. Mul ongi vaja, et ma saaksin inimestes pettuda, sest vaadake, see seltskond, kes meid praegu ümbritseb... See ümbritseb meid ka 20 aasta pärast. Ja mul ongi vaja haiget saada, sest see teeb tugevamaks. (Okei, minu viimased kogemused nugade ja pliitide ja kuumade toitudega pigem vigastavad mind, aga you get the point. :D)

Ma ei tea isegi, mida ma tahan, niiet ma ei usu, et keegi teine seda minu eest ka teab.

Põhimõtteliselt, andke andeks, kui mul on vaja temaga 24/7 juttu ajada.

Ja tegelikult on päris imelik seda teksti siia kirjutada, arvestades, et ma saan iga päev jälle kelleltki teada, et oh btw, ma loen ka su blogi. Nooo... olgu. :)

Ja ma arvatavasti ei viitsi kellelegi midagi seletada.

Mis teha.

Sest nii on.

Goin’ out to search if it’s really meant to be.

Haha, avastasin just, et täis peaga ei ole hea idee arvutis istuda... Kuigi ma oleks pidanud seda teadma, teiste vigadest ilmselgelt ei õpita. :)

Paistab, et mõned asjad peab siiski minevikku jätma. Pole mõtet sõprust pingutada, kui see lihtsalt enam sama pole. Mõnikord tuleb asjad lihtsalt rahule jätta ja vaadata, kuhu need ise liiguvad. Kui liiguvad... Elus on inimesi, kes tulevad ja lähevad, ja on neid, kes jäävad. Eks näis.

So, don't waste another day
Don't waste another minute
I cannot wait to see your face
Just to show how much I'm in it
So open up your heart
Help me understand
Please tell me who you are
So I could show you who I am

Mhm, ma vist tõesti kahetseks seda, kui ma lihtsalt alla annaks. Ma ju ise tunnen, et see ei ole midagi tavalist. Kõik ei peagi lihtsalt tulema.. ja kõik ei pea üldse tulema, aga siis ma vähemalt tean ise, et ma andsin endast kõik. Elu on õpetanud, et riske peab võtma ja enamasti on neist välja tulnud ainult head. Ma olen mitu korda hirmuga vastamisi seisnud, aga nüüd võin ausalt öelda, et tänu sellele on mu elus päris mitu väga kallist inimest.

Põhimõtteliselt, ma nüüd mõtlen, et... see, et ma kindlalt midagi teada tahtsin... ei, ma ei taha enam. Aitab. Ma lihtsalt vaatan, mis juhtub.

Ja mul on vahemaa ju tunduvalt väiksem, mind takistab ainult... hmm, mis mind takistab? Hirm?

Okei, ma võin ise siin seda kõike mõelda, aga ikka.... it takes two to tango, right?

Peaks vist midagi ette võtma. Okou...

Goodbye lullaby.

Jeah, Avrilil tuli uus plaat välja. Ausalt öeldes, ma üllatusin isegi, et see mulle nii väga meeldis... Need sõnad, lihtsalt... tõesti head.

Täna oli 4 kraadi sooja ja täielik kevadeõhk. Otsisin oma tennised ja kevadejope välja... Ma armastan seda tunnet, kui pärast pikka talve saan paljal asfaldil kõndida... Annab natuke lootust, et see õudus saab lõpuks läbi.

Veidi energiat sain vähemalt sellest. Kool imeb lihtsalt kõik välja. Aga nagu Liisa ütles... nüüd on vähemalt mida imeda.

Ja kuigi ma tahaks kogu aeg magada, siis sellised unenäod jätaks ära, aitäh.

And still I have a pain I have to carry.

Asjad pole ammu nii hullud olnud, tõsiselt.

Ma ei oska mitte midagi rohkem öelda. Tahaks end välja elada, tühjaks rääkida, aga ma ei suuda.

Peaks tundetuks bitchiks hakkama. Oleks lihtsam.