Embracing inescapable truth.

Arghhh, ma ei saa, ma tahaks karjuda ja tõmmelda ja ennast välja elada, sest ilmselgelt pole minuga kõik korras.

Palun tule mõistusele, palun ütle need õiged sõnad. Palun anna endast kõik, et üks tüdruk õnnelikuks teha. Miks ei võiks see olla kõik, mida sa otsinud oled? Või kardad sa kellestki sõltuda?

Ma tean, see pole lihtne. I should know. Seda ma viimased.. ee.. 9 kuud teinud olengi ju.

Ma istun ämbris, nagu näha. Jälle. Või ikka veel.

Istun edasi ja teen näo, et ma ei soovinud ega tundnud mitte midagi, kui sa eile mu kõrval istusid. Ma ise tahtsin ju tookord mingit kindlat vastust. Võib-olla oleks pidanud selle küsimuse pigem lahtiseks jätma? Äkki sellepärast ma kannatan veel rohkem?

Oeh, ma enam kolmandat korda täna seda teemat siia sisse ei too. Loodetavasti.

Sest kõik on ju täiesti korras, no worries.

Huvitav, kas see on tõesti nii? Võiks ju.

Where I'm supposed to be?

Helena. says:

ei, ma olen liiga katki, valus on liigutada :D

Nendel sõnadel on vist rohkemgi tõepõhja all, kui ma esimese hetkega mõtlesin. Üks osa minust tahaks lihtsalt KÕIK korraga välja öelda. Absoluutselt KÕIK, mida ma tahan ja mõtlen ja tunnen. Teine pool minust karjub vastu, et sellel pole tegelikult mõtet, sest see ei muudaks mitte midagi. Arvatavasti mitte.. People never change, right?

Stop and erase. Oleks see vaid nii lihtne.

Teate, mis on kõige raskem? Istuda mõnest paari meetri kaugusel, vältida silmsidet ja rääkida kõigest ja naerda... Kuigi mõtted on ainult ühes kohas. See võttis vist ära rohkem energiat, kui kogu eilne trenn, jalutamine ja tantsimine kokku. Ja siis tulen koju, jään magama ja näen unes kõike seda, mis VÕIKS olla. See on see, mida ma tegelikult tahan. Ja tahan nii palju, et alateadvus ei lase sellest lahti. Ja ilmselgelt ma mäletan eilsest detaile, mis arvatavasti olid mõeldud hoopis tagamõtteta. Midagi juhuslikku. Ja ometigi söövitasin ma selle hetke endale mällu, kuigi see ei tähenda midagi. Talle.

Kui me suudaks kõik käituda nii nagu on õige... Kas me oleks siis kõik õnnelikumad? Miks me seda ei tee? Kordan... oleks see vaid nii lihtne.

Aga lahe on leida õhtu jooksul keegi, kes teab täpselt, mida ma tunnen, sest ta elab ise samasugust elu. Tore üllatus :)

I'm moving in reverse
Under your mighty curse
I hate myself for loving you
I turn my head away
But my heart will remain
'Till the day I learn you're no good for me


Mida kuradit, kas ma juba igatsen?

No good.

Ma kardan, sest ma ei tea, kuidas ma reageerin. Ma ei kujuta ettegi, kuidas ma käitun ja mida mu alateadvus peale hakkab. Ma lihtsalt ei tea. Mul pole aimugi, kuidas ma tahan, et asjad välja kukuksid ja mida ma ise selleks teha suudaks. Või tahaks.

Oh crap.

10 põhjust, miks tänane päev tore oli:

1. Kindlasti kõige tähtsam - Kaire sünnipäev :*

2. Ka pingviine ei tohi unustada... Joosua sünnipäev :)

3. Nägin üle pika aja Kairet

4. Käisin Kairega Hesburgeris

5. Päike paistis ja see toob kevade südamesse. Hommikul, kui kell pool 7 end voodist välja ajasin, avastasin aknast päikesetõusu...

6. Kõndisin hommikul bussipeatusesse ja kuulsin linnulaulu...

7. Ma pole enam pankrotis!

8. Koolis sai ka nalja :)

9. Suutsin end kokku võtta ja väga kiiresti vajalikud asjad ära õppida.

10. Dancing is like dreaming with your feet. Ma sain trenni!

Peaks selliseid asju tihedamini tegema, toob kohe naeratuse näole :)

I'm moving in reverse, under your mighty curse.

Mul tuli kuidagi tuju ennast harida ja üldse kogu aeg midagi kasulikku teha. Niisama seriaalide vaatamine tundub tõsise ajaraiskamisena. Pigem ootavad mind raamatud ja õpikud ja töö... Peaks vist seda veidrat energiat ära kasutama, kes teab, kui kauaks jätkub.

Ning jätkuvalt, mis on see, mis mind takistab? Mul on olemas kõik, mida vaja, et täiskiirusel kaugele põrutada. Ma võiks vabalt liikuda järgmiste kilomeetripostide juurde uusi seiklusi otsima ja elu avastama. Kaugele sellest, kus ma praegu olen. Äkki saan ma siis õnnelikuks?

Või äkki on mul lihtsalt praegu olemas kõik, mis ma tahan. Äkki just seepärast ma ühe koha peal istungi?

Äkki...

Stop and erase.

Miks mingi suvaline Inglismaa kutt mulle terveks päevaks nii suure naeratuse näole tõi ja mingi megakoguse energiat andis?

Mul on tunne, et ma istun kaevus. Lihtsalt istun ja ei üritagi välja tulla. Ja siis täna see oli nagu mingi nähtamatu köis, millest ma kinni haarata üritasin. Kuid nähtamatut on raske kinni püüda...

See ei tähenda küll, et ma alla peaksin andma, kuid...

...tegelikult ma ju ootan, et hoopis keegi teine minu juurde kaevu hüppaks... ja parem oleks, et ta kuskile ei läheks. Aga see on ju ebareaalne, kas pole?

Tahaks ainult teada, miks.

All the right moves.

Ma ei salli sõbrapäeva, sest minu arust peaks sõpradele tähelepanu pöörama igal võimalikul hetkel, mitte ainult ühel päeval aastast. Sama jutt käib kõikide nende armunute pihta, kes 14ndat veebruari kui mingit võlupäeva ootavad.

Kõik juhtub siis, kui te ise TAHATE, et see juhtuks. Ei ole mingit maagilist jõudu, mis tänase päeva nii eriliseks teeks. See kõik on teis endas iga päev olemas. Lihtsalt pigistage silmad kinni, koguge julgus kokku ja TEHKE ASI ÄRA!

Vot nii on lood. Kui ma nüüd ise suudaks end kokku võtta ja selle ootamise lõpetada... ja midagi ette võtta. Help?!

Aga oma kallikesi armastan ma ikka ja ma ei väsi seda kordamast. :*