Because I fell in love...

... with books.

E. M. Remarque "Elusäde"

"Aga kui ollakse meeter seitsekümmend kaheksa pikk ja kaalutakse alla 32 kilogrammi, ei soojenda arvatavasti enam isegi kasukad."

........................................................................................................

"Laagrihuumor nimetas neid moslemiteks, sest nad olid oma saatusele täielikult alistunud. Nad liikusid nagu masinad ja neil polnud oma tahet – neis oli kustunud kõik peale mõne kehalise funktsiooni. Nad olid elavad laibad ja surid nagu külma kätte jäänud kärbsed. Väike laager kubises neist. Nad olid murdunud ja kadunud olendid ning neid ei suutnud enam miski päästa, isegi mitte vabadus."

........................................................................................................-

"Vähem kui minutiga valitses teisel pool okastraati tühjus ja alles jäi ainult väikese laagri trööstitu rongkäik – kunagiste kaaslaste poolt unustatud, maha kantud ja isoleeritud vabiseva elu riismed kindla surma territooriumil."

........................................................................................................

"Mõtlemine väsitas samuti nagu jooksminegi. Enamasti ei lubanud nälg ja nõrkus üldse mõelda, kuid mõnikord muutus kõik kummaliselt kergeks. Kõik oli üliselge ja lühikest aega oli kaugele näha – kuni kõigele roomas taas väsimuseudu."

........................................................................................................

„Väljas poleks ta tõenäoliselt kunagi inimest tapnud. Siin ta teeb seda, sest tal on selleks võim. Ta teab, et meid kaebamine ei aita. Teda kaitstakse. Tal puudub vastutus. Selles on asi – võim ja mitte mingit vastutust.“

........................................................................................................

"Vangid seisid alasti rivis. Igaüks neist oli inimene, aga selle olid nad peaaegu juba unustanud."

........................................................................................................

„Me keegi pole siin see, kes me olime ja kes me olla tahame. Mis me tõeliselt oleme, selgub hiljem. Kes seda praegu teab?“

........................................................................................................

"Nälg ajus oli hullem – see tekitas hallutsinatsioone ega lakanud kunagi. Nälg ajus õgis iseennast isegi unes."

Sest ma lihtsalt leidsin oma sisemise raamatukoi taas üles.

Set me free so I can feel.

Põhimõtteliselt.

Ma olen hea inimene, tõesti olen. Lihtsalt alati ei jätku kõigi jaoks aega, sest seda vajan ma mõnikord ise. Ma olen olemas neile, kellest ma hoolin. Kes mulle ei meeldi, sellega ma lihtsalt ei suhtle. Viisakuse piirides ikka, muidugi, aga ennast neile avama ma ei hakka.

Ma olen usaldusväärne. Ütle mulle saladus ja ma tõesti ei räägi seda edasi. Sest muidu ma lihtsalt tunneks süütunnet. Ja seda päris pikalt.

Ma olen tark. Küll natuke laisk, aga kui ma pingutan, saan ma kõigega suurepäraselt hakkama. Võib-olla see laiskus on omamoodi tarkus. Ma sorteerin välja enda jaoks vajaliku info ja mittevajaliku lükkan kaugele. Pole mõtet vaeva näha millegagi, mille ma niikuinii unustan.

Ma tahaks olla veel laps, aga selleks on juba liiga hilja. Ma kannan liiga suurt vastutust oma õlgadel, et elada sama vaba elu kui paar aastat tagasi. Ma olen liiga vastutustundlik, liiga täiskasvanu. Ma ei taha, aga ma ei suuda seda enam muuta. Ma olen mõistlik, enamasti vähemalt, sest päris nii vana ma ka pole, et üldse mitte lõbu tunda.

Ma olen tundlik. Ma võin tundeid enda sisse koguda ja siis lõpuks plahvatada. Kui ma seda teen, siis teavad arvatavasti kõik mu lähedased, mis mul just juhtus. Mu tujud võivad vahetuda väga kiiresti. Ma armun kergelt ja solvun väga sügavalt.

Ja lõpetuseks, ma tean, kuidas mõni inimene või tegevus mind mõjutab. Ma tean oma minevikku, ma tean, mida ma tundsin siis ja ma tean, mida ma tunnen praegu. Ma tean, mida ma tahan teha. Ma tean riske, aga ma tean ka võimalikke tulemusi.

Ma võin haiget saada. Tegelikult ka. Ma ei ole portselanist, ma ei purune kildudeks. Kui ma haavata saan, siis ma paranen. Mis ei tapa, teeb tugevaks, kas pole?

Ma olen seni kõigist raskustest üle saanud. Sest mul on sõbrad, mul on inimesed, kes mulle toeks tahavad olla. Sest on inimesi, kes näevad minus neid väärtusi, mida ma isegi näen.

Palun ärge arvake, et te teate rohkem kui ma ise.

I'm just fine.

And I always forget to tell you I love you. I loved you from the very first day.

Helena, saa üle, kaua võib. Olenemata kõikidest filmidest ja raamatutest, kus on happily ever after, seekord seda mulle ei tule. Tõsiselt. See võiks mulle kohale jõuda nüüd.

A. Gailit "Ekke Moor"

"Kuidas kõik mööduv seirab sind läbi elu ja unenägude nagu su vari päikesepaistel? Mitte keegi ei taha maantee äärde sinust maha jääda, mitte midagi ei haihtu ei millekski õhku. Kannad eilset ja üleeilset enesega kaasas nagu hilpe ja ei saa neist iialgi lahti..."

........................................................................................................

"Kuid inimesed ei luba ühtki väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega, ja kui sa seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarlused nühitakse hoolega maha."

........................................................................................................

"Inimene sammub mööda maanteed üha edasi ja mõtleb oma piiratusele. Miks pole ta muutlik nagu loodus, täna voolates läbi metsade, homme vahutades kärestikes, ülehomme aga suikudes soo laiuses? Miks on ta nagu maaling surutud kitsasse raami ja peab rippuma aastakümneid samal kohal, ikka naeratav nägu, rumal ilme, siiralt staatiline? Juhus viskab lõngaotsa pihku ning inimene hakkab usinasti kerima kogu oma elu. Ja kui saab lõpuks valmis, on ta ehmunud: milleks see? Oma raugematus igatsuses väljapääsu järele on ta ometi loonud kujutelma taevast ja põrgust ja kusagil asuvaist lahtisist allikaist, sest mitte keegi pole ometi sündinud selleks, mis ta on."

........................................................................................................

„Kas keegi meist on iial see, milleks ta end nimetab? Kas keegi meist teabki eksimatult, et ta on just see, aga mitte keegi teine?“

........................................................................................................

"Kõikjal on ometi elu, võimas ja salapärane, ainult inimene oma hädadega üksinda olles ei märka seda."

I just heard the world is breaking down into bits again.

Is it really necessary, every single day?

You're making me more ordinary every possible way.

This ordinary mind is broken,

you did it and you don't even know.

You're leaving me with words unspoken,

you better get back, 'cause I'm ready for more than this,

whatever it is, baby, I hate days like this.

Caught in a trap, I can't look back,

I hate days like this.

...