Everything happens for a reason.

"I believe that everything happens for a reason. People change so that you can learn to let go, things go wrong so that you appreciate them when they're right, you believe lies so you eventually learn to trust no one but yourself, and sometimes good things fall apart so better things can fall together." — Marilyn Monroe

........................................................

The more you like yourself, the less you are like anyone else, which makes you unique.

Walt Disney

Alari.

Ta on minu eks ja mu lapse isa. Talle meeldivad kalad. Suvi möödus rannas võrkpalli mängides. Vabal ajal sõidame jalgratastega bussidest kiiremini. Ja ta on üks parimatest laagrisemudest.

Palju-palju õnne, Alari!! :)

A. Milne "Karupoeg Puhh"

Notsu puges küljetsi Puhhi kõrvale.

"Puhh," sosistas ta.

"Mis on, Notsu?"

"Ei midagi," vastas Notsu Puhhi käpast kinni haarates. "Tahtsin lihtsalt teada, kas sa ikka oled veel siin."

..................................................................................

"Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.

"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."

"Ja Mõistust on tal kah."

"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."

Tükk aega vaikisid mõlemad.

"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks.

..................................................................................

"Sest need pole sugugi sihukesed asjad, mida võid aga minna ja võtta; need on hoopis niisugused asjad, mis ISE sinu juurde tulevad. Ja kõik, mida sa teha võid, on lihtsalt mõnda niisugusesse kohta minna, kust nad su üles leiavad."

Friends.

Kui ma olen üksi ja minu kõrval pole mitte kedagi.

Teate, kui kõrini on mul sellest, kuidas mulle kinnitatakse, et ollakse alati olemas. Te kas olete või ei ole. Ja miks ma kipun viimasel ajal üksi nuttes peolt koju kõndima? On mul keegi siis olemas?

Ma tõesti ei tea enam, mis on sõprus. Jah, sõbrad on need, kes on alati olemas. Need, kes teavad, et midagi on valesti isegi siis, kui sul on kõige suurem naeratus näol. Aga mis saab siis, kui ma vihaselt teise tuppa jooksen ja seal nutma hakkan.. ja samal ajal on nn sõbrad kõrvaltoas ja ei saa mitte midagi aru? Või siis..olen peol ja ütlen, et ma tahan koju. Ja jällegi kõnnin ma üksi.. ja nuttes.

Ja pole kedagi, kes võtaks vastu mu kõnesid või vastaks sõnumitele.

Ma ei tea enam, mis on sõprus. Mul on niigi probleeme enda usaldamisega, nüüd hakkab tekkima kahtlus ka teistega. Ma ei tea, keda usaldada. Ma ei tea, kes tahab olla kogu aeg olemas. Ja ma ei tea, kelle jaoks on need ainult mõttetud sõnad. Lubadused, mida kunagi ei täideta.

Mul on vaja ükskõik keda, kes mul alati olemas oleks. Miks on teda niii raske leida? Ühte inimest, kellel õnnestuks kõik pisarad ära kaotada? Ühte inimest, kellele ma saaks mõelda, et mul ei tulekski enam pisaraid?

Jah, ma tean, et see kõik on liiga masendav tekst siin. Aga keda peale minu see kotib?

Tahaks kalli, kuid pole kedagi, kes seda teeks. Tahaks, et keegi võtaks mult ümbert kinni ja kaitseks mind kogu maailma kurjuse eest.

Kas ma jäängi siia maailma üksi?

I'm nobody. I'm trying so hard to be somebody. To be the whole world for someone. But I'm still nobody.

Hear you me.

Ma seisan justkui keset... tühjust. Seisan ja ootan, et keegi mulle suunda näitaks, kuhupoole oma sammud seada. Puhub vaikne tuuleke, kuid mina ikka seisan. Ja ma ei tea, mida teha.

Ma võiks maha istuda ja ootama jääda. Ootama mida? Abi? Ja miks ma ei peaks ise oma eluga hakkama saama, vaid alati kedagi teist lohutama või suunda näitama ootan? Lõpuks siiski pole neid inimesi, kes on mulle kinnitanud, et nad on alati minu kõrval. Miks ma siis tühjuses seisan ja järjest rohkem kibestun? Miks mul on järjest sagedamini tunne, et keegi mind ei mõista?

Ma võiks kõndida tagasi. Astuda samm-sammult sisse vajunud jalajälgedesse ja vajuda tagasi auku, kust ma end vaevaga välja kaevasin. Aga seal oleks vähemalt kindel. Seinad ümberringi, tuttav ümbrus, kus keegi ei saaks haiget teha.

Ja ma võiks valida uue raja. Neid radu on kümneid, igaüks lookleb erinevas suunas. Need on ahvatlevad, kuid ohtlikud. Kunagi ei või teada, kus ma võin kukkuda või kust tõusta mäetippu ja jälgida päikeseloojangut.

Aga milline neist valikutest teeks mu õnnelikuks? Tahate teada? Mitte ükski. Miks? Sest ma ei suuda üksi eksisteerida. Mind ei ole olemas, kui ma ennast kellegagi jagada ei saa. Miks? Sest ma lihtsalt olen selline.

Ma seisan keset tühjust ega tea, mida teha. Ma ei taha enda kõrvale moraalilugejat, ma ei taha kedagi, kes mind muuta üritab. Ma ei taha kedagi, kes mind mõista ei üritagi. Ega kedagi, kes mind ei kuula. Ma tahan lihtsalt sõpra, kes on minu jaoks olemas. Kogu aeg. Mitte ainult siis, kui ma käed üles tõstan ja üksindusest hüplema ja karjuma hakkan, et tähelepanu võita.

Kas ma tahan liiga palju?

Crash world.

Go on

Get out of my head

I’m on the wrong side of a parallel universe

Am I alive or just dead

I've been stumbling in the dark

Crash world, yeah yeah

You may not know it now, but you're gonna miss this.

Ma kuulan viimasel ajal iga päev vähemalt korra seda laulu: Trace Adkins- You're Gonna Miss This.

You're going to miss this
You're going to want this back
You're going to wish these days
Hadn't gone by so fast
These are some good times
So take a good look around
You may not know it now
But you're going to miss this

See paneb mind igat päeva hindama. 12ndike lõpukell pani mind mõistma, kui kiiresti aeg tegelikult läheb. Ja nüüd ma lihtsalt võtan ette järjest uusi asju, üritan tutvuda uute inimestega ja lihtsalt elust rõõmu tunda. (Nojah, kes muu ikka hooaja viimasel kuul trenni otsustab minna... :D)

Aga jah. Ma olen lihtsalt palju õnnelikum inimene. Energilisem ei saa öelda, sest ma pole viimasel ajal just väga palju magada saanud, kuid vähemalt tegutsemisindu on. Noh, kõige suhtes peale õppimise.. :)

Õues on mõnus suveõhtu hõng. Pole enam kaugel. Aga seniks naudin päevi, mis selleni jäänud.. pole enam kaua 17 olla jäänud. Ma ei taha suureks kasvada..

Ps. Haha, ma olen nädala lõpuni üksi kodus.. ;) (Okei, vend on ka, aga ta ei loe. Okei, kass on ka..xD)