Whiskey lullaby.

Ma tean, et ma pole viimasel ajal midagi kirjutanud. Asi pole selles, et ma poleks tahtnud. Ma olin lihtsalt täis nii paljusid erinevaid tundeid, kahtlusi, mõtteid ja mitte miski polnud kindel. Ma tahtsin lihtsalt enne lõpptulemusi.

Koolis kestis 4-päevane projekt Young Ideas for Europe. Päris veider oli koolis ringi tõmmelda ja samal ajal mõelda, et teised käivad täiesti tavalistes tundides ja teevad kontrolltöid. Ühesõnaga, projekt seisnes aastaks 2020 Euroopale uue energiaplaani väljamõtlemises. Tegime plakateid, uurisime ise asja kohta rohkem, eksperdid käisid asjadest lähemalt rääkimas ja lõpuks oli nn Euroopa 2020 parlamendivalimised. Kui esialgu tundus, et projekt venib, siis lõpuks.. ma tahan uuesti! See oli tõesti lahe, selline mõnus väike seltskond, kes tõesti meie väikesest maailmast hoolib. Super!

Täna oli Sedamoodi 2010 finalistide väljakuulutamine. Te ei kujuta ettegi, kui närvis ma olin. Hoidsin Liisalt käest kinni, lõpuks ma ausalt enam oma sõrmi ei tundnud. Aga.. kui hakati nominente ette lugema ja üks hetk öeldi "Tallinna 21. Kool", siis... HUHHH. Selline ohe käis läbi, ma lihtsalt värisesin ülejäänud aja. Õnnest ja rahulolust ja..kergendusest. Huh. Tulge meile kõik 14. aprillil kaasa elama! :)

Viimane ja kõige tähtsam asi. Ma sain oma isiklikud asjad ka vist korda. Äkki vahelduseks distantsi hoidmine ongi hea? See saab väga raske olema, ma hoolin temast liiga palju. Aga.. äkki peakski vahepeal endale ka mõtlema, et siis mitte enam teistele haiget teha? Aga mina polnud ainsana süüdi, päriselt ka. Ja.. kõik saab korda. Peab saama. Ma tean, et saab.

Kuigi juba praegu on kuidagi tühjem tunne. Ma ei taha temast ilma jääda ja samas ma tean, et ta mõtles seda, et ta ei kao kuskile. Lihtsalt. Nii on parem.

And I will NEVER EVER love again. Liiga palju draamat ja haiget saamist ja üldse, ma pole kordagi ühtegi head kogemust sellega saanud. Ausalt, nüüd hoian ma sellest eemale.

Ehk siis palju segaseid tundeid, naerupahvakaid, närvilisust, pisaraid.. ja kõike läbisegi.

Ja ma armastan kõiki oma sõpru, kes sellel ajal mulle olemas on. Aitäh. :)

Storm in my soul.

Einoh, tore, kui liblikad kõhus mingit tornaadot korraldavad. Saagu üle!! :)

Jajah, lihtne öelda.

Mul hakkavad järjest igasugused vigastused välja tulema. Vasak jalg välja väänatud, parem põlv valus, kätt õla juurest liigutada ei saa, peas on kolm muhku, näpp jäi ukse vahele. Hmm :)

Alkohol on kurjast, ma ütlen teile!

What I've done?

Viimased päevad on olnud väga tegusad. Reede lõppes põhimõtteliselt viimaset moeshow detailide otsimisega ja paikapanemisega. Öö tuli ja läks silmapilgutusega ja laupäev.. oli väga omapärane ja kiire päev.

Te ei kujuta ette, kui lahedalt see moeshow lõpuks välja kukkus. Kuigi me tegime viimastel sekunditelgi veel meiki ja pooled asjad jätsime maha ja unustasime ära, aga see oli nii super!! Tõsiselt. Mõnus närv oli küll sees, pärast käed VÄGA värisesid. Aga ma ei unusta kunagi seda tunnet, mis mind valdas, kui ma taipasin, et kogu kolme kuu töö tulemus sõltub sellest kolmest minutist, mis me laval oleme. Rahulolu ja närvilisus segamini.. omapärane. :)

Ja minu arust läks meil väga hästi. :) Neljapäeval saab teada, kas oleme finaalis või ei.

Drop, cover and hold on!

Siis käisime oma meikide ja sonksidega linnapeal. Ma tean, et kõik jõllitasid meid ja ei osanud arvata, kust küll meie välja karanud oleme. Aga ma ei pannudki seda väga tähele, mul oli parematki teha.

Aa, mingid mehed tahtsid meid sebida. Ja reaalselt mingid vanad mehed! Aga õnneks nad küsisid enne üle, kas me oleme üle või alla 18. :)

Mis te saate, kui panete minu ja Marje kahekesi ühistranspordi peale? KAKS katkist trammi.

Köhhköhhfeilköhhköhh..

Ja siis tuli pidu. Hommikul oli küll väga veider üles tõusta, ma pole siiani oma moosinäost lahti saanud, iga natukese aja tagant hakkan naerma. Ütleme nii, et.. kõigil oli tegemist. Ja ma ei lugenudki kokku, mitu korda ma mingit klaasi või midagi ümber ajasin. Või mitu korda mind riietega lumme visati. Või mitu korda ma jalutades pikali pidin kukkuma. Ühesõnaga väga lahe õhtu oli! Detailidesse ma ei lasku, aga ma nüüd siin naeratan edasi.. :)

Täna on kahel mulle väga kallil inimesel sünnipäev. Ehk. PALJU-PALJU-PALJU ÕNNE, Kaire ja Joosua! Palju kallisid ja musisid ja teadke, et ma olen teile alati olemas. :)

Liblikad ärkasid ka uuesti ellu.

Marjele avaldan kaastunnet.. :/ Ja kallistan teda hästi-hästi-hästi kõvasti!

These words are my heart and soul.

Ma olen üleöö kuidagi lõbusamaks ja pohhuistlikumaks muutunud.

Ma ei viitsi muretseda. (Nojah, ma pole maganud ka.. xD)

Kunagi oli vaja koolis enese naturalistlik kirjeldus teha, ma otsisin siis endast halbu külgi. Siis ei osanud peaaegu keegi minu kohta midagi halba öelda, ükskõik kui palju ma küsisin. Võib-olla nad lihtsalt ei julgenud öelda, aga ma jään lootma, et nad on pigem minu vastu ausad.

Igatahes. Ma ei tea, mis minuga vahepeal juhtus, korraga oli kõik valesti ja kõiki häiris miski. Ehk ma üritasin kõigega hammustada liiga suurt tükki, mida ma läbi närida ei suutnud. Ja siis said ka kõik teised valesti aru. Aga eks kõigil ole selliseid aegu, kus nad on segaduses ja otsivad tõelist ennast.

Ma tean, et see inimene on mul veel alles, kellest ma siis kirjutasin. Ja ma tahan väga teda tagasi ning olen isegi kindel, et ma saan sellega hakkama.

Minu naturalistlik kirjeldus

Öeldakse, et inimene on see, kes on ta sõbrad. Ma leian, et ise on üldist ja igapäevast ennast on raske kirjeldada, neid omadusi näevad paremini inimesed, kellega iga päev suheldakse.

Kui küsida mõnelt healt sõbralt, mida nad minust arvavad, siis tuleb sinna hulgaliselt positiivseid iseloomuomadusi. Nad ütlevad, et ma olen heasüdamlik, igatpidi pühendunud ja positiivne inimene. Usaldusväärsus ja asjaolu, et ma olen hea kuulaja ja hoian kinni sellest, mis on mulle tähtis, ei jää ka välja. Negatiivsete omaduste juures jäädakse tavaliselt mõtlema, kuid siiski neid leitakse ka- põikpäisus ja see, et ma asju liiga südamesse võtan.

Minu mõtteid aga kõik teised alati ei kuule. Ma küll kurdan, kui miski mind häirib, kuid mõned asjad jätan enda teada. Näiteks ma olen väiksest peale inimeste üle kade olnud, kui neil paremini läheb kui minul. Aastatega on see väiksemaks jäänud ja nüüd ma seda enam välja ei näita. Ebameeldivad tunded jätan ma ka enda sisse, kui on võimalus, et ma sellega kellelegi teisele haiget teen. Enda arust on see üks minu pahupool- ma tahan näida teiste silmis parema inimesena, kui ma tegelikult olen. Ma ei väida, et ma läbinisti paha olen, lihtsalt on mõned omadused, mida ma ei taha teistele näidata.

Teine halb omadus, mis rohkem välja tuleb on see, et kõik tunded lähevad liiga sügavale minu sisse. Armumised, mis minuvanusel liiga tõsised ei tohiks olla, võtavad väga vähe aega, et tulla ja väga kaua, et üle saada. Kui keegi minu kohta halvasti ütleb või muul moel kurvaks teeb, siis olen ma tükk aega negatiivne ega oska positiivsust leida. Samas kui ma millegi üle rõõmustan, siis olen ma kaua heas tujus ja tihti nakatan ka teisi.

Mind on pool mu elu kasvatanud ainult ema ja ma olen kogu aeg arvanud, et ma olen oma emast ja ka vanaemast täiesti erinev. Vanaema on nimelt ka hästi heasüdamlik ning võtab asju liiga südamesse ja nad mõlemad on kohati arad. Kuid kui sügavamalt järele mõtlema hakata, siis tuleb välja, et need omadused on ka minul olemas. Emaga ühendab mind veel ettevõtlikus ja selle järgi minemine, mida ma tahan- mõnikord on vaja natuke julgust koguda. Ometigi olen ma tunduvalt suurem tuulepea ja palju muretum- ema leiab, et ma olen väiksest peale selline olnud, arvanud, et küll asjad saavad tehtud. Tegelikult see ongi nii, ma võtan asju mõnikord liigagi hooletult. Kuid asjad, mis mind huvitavad, teen ma südamega ära.

Mul on hetkel tunne, et ma olen jõudnud ikka, kus ma saan aru, mis minu jaoks tähtis on. Minu iseloom ja maailmavaade on välja kujunenud, viimistlus aga veel kestab. Sisemuselt tahan ma olla veel laps, kuid ma olen koos väikese hirmuga valmis selleks, mis mind ees võib oodata. Inimene õpib ja areneb kogu oma elu, kuid ma üldiselt tean juba, milline maailm mulle tundub. Vaja on ainult erinevaid asju kogeda. Ma tean, milline ma olla tahan ja ma püüdlen selle poole.

Eks te kõik saate nüüd oma arvamuse, kas ma olen selline või ei. Ise ma arvan, et mingi pealmise kihi alt tuleb selline inimene veel välja. Ja ma ei ütle, et ma olen perfektne- ma ei tahagi olla, see oleks igav!- aga mulle meeldis see, kes ma olin. (Isegi ema arust on ainus minu negatiivne omadus muretus..hmm, on see ikka negatiivne? Leiaks selle tagasi, oleks kõik super! :) )

Ja ma tõesti püüan ennast uuesti leida.

I'm right here.

When I can't be with you, dream me near,

Keep me in your heart and I'll appear.

Kõige paremad sõbrad on need, kes hoiavad sinust kinni. Ükskõik, kui paha tuju sul on või kui mõttetute asjade peale sa solvud ja neid eemale üritad tõugata, nad lihtsalt panevad kogu oma jõu mängu ja ei lase lahti. Ja selline asi teeb suhted tugevamaks, igaühe jaoks.

Kahju, et head ajad kiiresti mööda lähevad. Sõpradega veini juua ja šokolaadikooki süüa ja juttu ajada võiks päevad läbi. Mõnus vaheldus kiiretele koolipäevadele. Aga.. õnneks lähevad ka kiired koolipäevad kähku mööda ja varsti tuleb järgmine nädalavahetus..

Ma igaks juhuks mainin, et keegi ära ei ehmataks.. ma pole enam nii hele brünett. Nüüd olen natuke tumedam.. :)

Mul on oma isiklik pisike juuksur :*

Huvitav, kas liblikad ehmatasid ära, et neid nii vähe tunda on? Veider, ma ei oska kohe midagi arvata..

Cry.

Kõik on kui peotäis vett, mida ma meeleheitlikult hoida üritan, kuid tilkhaaval see kaob.. kuni ma loobun ja peod lahti lasen.

Pole ime, miks kõik minust eemalduma hakkavad. Ma olen tujukas ja isekas ja mõtlen viimasel ajal ainult endale. Ma ka ei tahaks sellisega suhelda..

Ma ei tea, mis mulle sisse on läinud. Kõik on kuidagi.. väga valesti. Kõik lihtsalt libiseb käest ja ma ei jõua midagi enam kinni püüda. Kas pingutada veel, kuni tuleb järgmine murdumishetk ja ma lihtsalt pisaratel voolata lasen? Või lasta kõigel lihtsalt minna?

Ma ei taha enam. Mitte midagi, ma ei suuda, ma ei jaksa. Ma tahan ainult magama jääda ja enam mitte kunagi ärgata- unenäod on alati etemad kui reaalsus.

Püüan nii hoolega kõikjale sobida, kõikjal olla, kõigega hakkama saada, kõigile meeldida. Aga paistab, et ükski minu pingutus ei oma piisavalt tähtsust. Isegi mitte minu enda jaoks.

Feelin' more alone than ever.

In too deep.

You think it's over, but it's just begun.

Mida ma tegema peaks? Vaimselt olen kurnatud ja liblikad mu kõhus möllavad nii kõvasti, et mul on tunne, nagu ma käiks ringi pideva kõhuvaluga. Ja isegi neil on kaks suunda. Kumba eelistada? Ma tean, mida teised soovitaksid, aga nagu alati, kisub mind teisele poolele.. valele poolele. Ja mida vähem ma sellest mõtelda üritan, seda enam hakkavad liblikad mässama, justkui nad tahaksid kindlustada, et ma neid ei unustaks. Hmm, impossible?

Ma sain ajaloo töö 5!!!!! Ma ausalt ei mäletagi sellist aega, millal see viimati juhtuda võis.. 5ndas klassis ehk? (Haha, 5 tundi õppimist tasus ära vist, või mis? :D)

Ja head vastlapäeva koos suuuurte kuklitega, mille vahukooretorn ulatub taevasse!

(Mul isiklikult on väga huvitavad kuklid.. Poes sai vahukoor otsa ja emal ei jäänud muud üle, kui osta jäätist. Omapärane, kas pole?)

Igatahes ma üritan vastu mässata ja õige otsuse teha. Mina valitsen ennast, mitte liblikad!!