Every rose has its thorn.

Jällegi kord leidsid mõned inimesed, et lõpuks ometi on aeg nende tõeline mina välja tuua. Ma ei saa aru.. olen ma tõesti nii halb inimene, et minust võiks nii õelalt rääkida?

Esialgu oli küll pisike šokk, kuid nüüd ma olen nende suhtes jälle tundetu. Mul pole vaja inimesi, kes minust ei hooli. Ja õnneks on mul piisavalt neid, kes hoolivad.

Ehk nagu öeldakse.. Mis ei tapa, teeb tugevaks!

Noh, armastusega on mul ka jälle jamad. Aga ausalt öeldes ma ei viitsi sügavamalt selle sisse minna, peaks jälle kõigepealt ise ära otsustama, mis teha. Või mida ma tahan. Või keda.

Vahepeal oli mul mõte, et ma peaks hakkama oma päeva feile üles kirjutama. Ja kui mul midagi kirjutada pole, siis.. on pidu! Sest ma võin vist ausalt öelda, et mul pole elusees olnud ühtegi feilivaba päeva.. Hmm, feilitsenter?

Ühel päeval oli lootust. Koolis oli kõik okei, sai isegi suhteliselt vara lahti. Miinaga läksime trammipeatuse poole ja nägime, et tramm on ees. Hakkasime jooksma ja jõudsime peale! Tema oli õnnelik, et ta oma bussi peale jõuab ja mina olin õnnelik, et ma nii vara koju jõuan. Noh.. tramm sõitis 200 m edasi, hakkas pöörama ja.. sõitis autole otsa!! Great. Tükk aega ootasime, siis tema nägi bussi ja ma otsustasin koju kõndida, sest ega teised trammid ka ju mööda ei saa. Tema sai paari minuti pärast ilusti oma bussi peale, mina hakkasin kõndima ja.. tramm sõitis minust mööda!! Ja päris mitu järgmist tema sabas.

Kes on kõige feilim inimene maamunal? :)

Vähemalt oli kena jalutuskäik. Mõnus pehme talveilm, päike paistis ja õrn tuul värvis põsed punaseks.

Ma sain uue radiaatori! Ajah, see oli mu nädala teine suurem feil. Mõtlesin kogu aeg, miks mu sokid imelikuks õliseks lähevad.. aga kuna mul oli külm, siis ma hoidsin oma jalga kogu aeg radiaatori lähedal. Lõpuks avastasin, et radikas on katki ja laseb alt õli välja ja et mu vaip on mingi õlist läbi imbunud. Jei!

Aga uue radika ma sain.. ilus valge ja hästi soe! :D Kes mille üle õnnelik on..

Neljapäeval smugeldati mind Laagna kooli sõbrapäevapeole sisse. Imelik oli natuke, väga palju tuttavaid ei olnud.. Aga samas oli tore näha neid paari, keda ma teadsin. Ja suutsin mõnele naeratuse näole teha, kui ta minu ära tundis. Hüppas kohe püsti, endal üliõnnelik nägu peas, ja tuli kallistas. Aww.

Täna on nii praktiline tekst kuidagi. Selline.. mitte üldse sügavamõtteline nagu ma tavaliselt kipun kirjutama. Aga vahepeal peab oma mõtete ülemist korrust ka tühjendama. Ja pealegi pole mul väga tahtmist alla minna, seal pole kõik korras.

Üllatavalt kombel olen ma rahulik ja mul on naeratus näol. You think I'm weird? Well, you're not the only one!

:)

Breaking inside.

Tänane päev oli täis nii üllatavalt erinevaid tundeid, et ma kohe ei oskagi ennast praegu kuidagi tunda. Räägin teistega juttu, naeratan, kuid seest tunnen end kurvana. Ja ometigi ei suuda ka naeratust tagasi hoida. Mis minuga lahti on?

Hommikul mul liblikaid ei olnud. Nüüd peab vist VÄGA vastupidist ütlema. Eriti veel, kui need on mitmekordselt.

Ja olen ma juba maininud, kuidas ma vihkan ülelaskmist? Noh, ma mainin seda veel. See on alatu ja rikub minu arvamust inimestest. Oleks tore, kui ... ah mai tea, on sellel üldse tähtsust? Kõik, kellele ma seda siin suunata tahaksin, ei kuulaks niikuinii. Ja need, kes kuulavad, ei teeks mulle kunagi nii.

Mhh. Miks annab elu selliseid vihjeid, mille üle on vaja pärast nädalate kaupa mõelda? Ja ikka ei suuda välja mõelda. Kuidagi.. ei tahaks loota, aga vastupidist arvata oleks enda jaoks valus ja julm. Ei tea.. ootan järgmiseid vihjeid?

Jamh, kõigest on lühidalt ja keeruliselt räägitud. Kahjuks on see täpselt, nagu ma ennast täna tunnen. Kõik tunded valdavad mind korraga ja mul on tunne, nagu ma kohe plahvataks. Peaks vist magama ja homme otsast alustama. Igaks juhuks.

Ja ma igatsen suve. Väga.

The little things give you away.

See on nii armas, kuidas süda pisiasjade pärast hüppab. Midagi, mis on kellegi teise jaoks tähtsusetu, kuid ise suudad näha selles midagi enamat. Midagi, mis annab liblikatele elektrišoki, paneb nad kõhus kiiremini lendama. Ja kõik positiivsed tunded paisuvad. Varsti ei mahu nad enam sinu sisse ja ainult ootavad hetke, millal välja valgudes ka teisi nakatada.

Little things matter.

All fall down.

Üks hetk on nii valust, et võitlen kõigest jõust pisaratega. Pähe tungivad ainult kõige halvemad ja kurvemad mõtted. Ebaõnnestumine ja pettumus iseendas ja.. armastus. Viimasel peaks nagu vastpidine efekt olema, aga mitte minu jaoks. Mulle kerkib naeratus näole alles siis, kui ma tunnen oma tundeid leevendumas. Muidu on valus.

Armastus tõmbab millegipärast endaga kaasa kõike negatiivset. Ma ei oska midagi head leida.. ja nii suruvadki isegi kõige pisemad asjad mind maa alla. Kogu energia kulub enda väljakaevamisele, sest ma pingutan ju ometi nii väga.. Ja iseenda heaoluks ei jäägi enam midagi alles.

Kui üks hetk oli võitlus pisaratega, siis järgmine hetk muutun kuidagi rahulikuks. Juskui tuleksin jälle mõnele järeldusele, mida ma kõigest jõust enesesse sisendada püüan. Mõtlen, et ma peaksin seda uskuma. Ja peaksingi, aga alati ei suuda. Lihtsalt nii raske on. Ja siis ma muutun tuimaks. Tuimaks kõige suhtes, millest muidu hoolin. Kohustused jäävad hoopiski tahaplaanile. Ainult sõbrad jäävad, neil on ikka veel jaksu mind aeg-ajalt august välja tirida. Isegi, kui neil endal on raske.

Mõne aja pärast tuleb hetkeline hea tuju, mis on kui päike, mida vihmapilve taga kaua vangis on hoitud. See äratab mind ellu ja annab jõudu. Natuke naeru, laulmist, positiivseid mõtteid.. Tulevad uued ideed, usk iseendasse ja oma tegude õigetesse tulemustesse. Kõik, kuni energia otsa saab ja ma jälle oma tujudega alguses olen.

Where is the love?

Mul pole õrna aimugi, mida mul öelda on. Võin mainida, et mu kiisu on jälle minu juures. :) Läks otsejoones mu õmmeldut seelikut närima, aga seekord annan ma andeks. Pole teda mitu kuud näinud! Mõnus karvakera.. :)

Nagu näete, siis ma olen nüüd must. Siiski kõige ilusam neist variantidest siin. Pean jällegi massiga kaasa minema.. tavaliselt mulle ei meeldi suunad, kuhu suur hulk inimesi liigub. Kuid iga kord pean uuesti tõdema, et kui massidele meeldib, siis peab selleks ka mingi põhjus olema. Tavaliselt ma leian põhjuse. Ja mulle hakkab ka meeldima.

Ma ei tea, mis oma liblikatega peale hakata. Ma tean, et parim viis oleks lihtsalt mõelda, et go for it and get it done, aga elu on nii palju tagasilööke teinud, et.. Ma ei oska kuidagi alustada nii, et ma enam haiget ei saaks. Ma tean, mida ma tahan. Ja ma tahan seda väga. Aga ometigi..kuidas alustada?

Ma vihkan eelarvamusi, kuid ometigi tekitan ma endale neid ise ka. Pähh, ma olen nii loll. Tegutsen jälle oma sõnadele vastu. Peaks sõnad "niikuinii ei juhtu.." kõvasti paberisse mässima ja kuhugi lume alla matma. Hästi sügavale. Ehk tuleb positiivsem tulemus ka siis?

Ehk. Jälle lähen ma selle järgi, mida ma tahan. Nii peabki, eks ole? Ja te kõik toetate mind, onju? Isegi, kui ma peaksin jälle haiget saama.. Ma ei tohi sellest mõelda, aga peab ka halvimaks valmistuma.

Ma ei oska midagi oma mõtetega peale hakata. Kogun ideed kokku ja siis kirjutan üles. Enne pole mõtet siin lihtsalt jama ajada. :)

Bye.

He doesn't know.

Jah, mul on jooksuaeg. Tõepoolest on. Kui ma koolis särasilmil ringi jooksen, endal naeratus näol ja liblikad kõhus, siis pole vist muud seletust? Ma ei tea, mis minuga juhtus. Ometi.. miks need liblikad on? Ma lubasin endale, et ma ei tee kuttidega enne tegemist, kui ma 40 olen. No andke andeks, natuke tahaks puhata ka. Aga.. Paistab, et mul ei lasta. Mõistus ja süda otsivad kahekesi viise, kuidas ma kõige rohkem kannataksin. No miks??

Ei oskagi nagu midagi nii erilist rohkem välja viia. Õues tuiskab, aeg venib. Kohe imelik on, absoluutselt pole tahtmist midagi teha.. ja samas on igav. Hmm.

Polegi midagi rohkem. :)

Shining star.

The best things in life are not things.

Jei, nii hea on olla. Süda on kerge, nagu hõljuks pilvedel. Või vahukoorehunniku otsas.

Näol on naeratus. Keegi suudab mu tujudega kaasas käia? :)

Tegelikult tahaksin musta blogi. Roosa on liiga.. roosa. Aga ainus must on see, mis on kõigil. Pigem eelistan erineda.. kuni ma välja mõtlen, kuidas musta omapäraseks teha. Seni olen roosa.