I really really want...

Miks raske mõttetöö mind alati raha kulutama paneb...

...ehk mul jääb järjest vähemaks ettekäändeid, miks mitte sporti teha.

Pole aega magadagi, sest liiga palju on tööd ja kooli.
Liiga halb ilm, et õues trenni teha.
Pole rulluiske, aga tahaks ju rullitada..
Pole raha, mida trennile ja riietele kulutada.
Suvi on ju nii kaugel...
Pole kellegagi koos trenni teha.
Pole ilusaid trenniriideid, et jooksma minna. (Läheb tänase online-šopingu pärast mahatõmbamisele umbes nädala pärast...)
Mul on uusi tosse vaja.
Jalgratas on Muugal.
Pole mõtet enne Rumeeniat kuskile trenniraha või kuutasu maksta, sest 1,5 nädalat läheks lihtsalt kaduma.

Well. Aeg uuesti tervislikuks ja trennitegijaks hakata vist... :)

Bad day ehk ma igatsesin sind, blogi...

Lisaks sellele, et ma eile tagurpidi vannitoas ümber kukusin ja pea vastu peeglit ära lõin, siis täna oleks ma äärepealt auto alla jäänud. Ja siis juba oli piisavalt halb tuju, et oli vaja ju terve päev ennast igasuguste mõtetega piitsutada, et miks ma ikkagi nii hea ja tubli ja töökas ja tark pole nagu kõik teised minu ümber. Miks mina lampi inimestele silma ei hakka või kunagi ametikõrgendust pole saanud või mingeid auhindu kuskilt ei võida selle eest, et ma milleski hea oleks.. Lisaks sellele on mul ju vaja õppida kogu aeg erinevaid asju ja teha seega kõike pealiskaudselt, sest milleks mingile ühele asjale keskenduda ja selles tubliks ja osavaks saada.

Sest enesehaletsemine ongi kõige õigem asi mida teha ja aitab ka kindlasti kaasa...

Aga mõnikord on selleks tuju.

Koolis ja tööl koos rügamine pole ju tänapäeval enam midagi erilist... eriti kui keskmine hinne selle kõrval on ka keskmine. Oeh. Mis minust saab?

Sest viimasel ajal lihtsalt ongi nii...

Be kind, please..

Maailmas on liiga palju pimedust, õelust ja halbu mõtteid, et neid ise veel juurde tekitada.

Heatahtlikkus ja positiivsus on väärt austust ja tunnustust, mitte mahategemist. Kellegi isegi väga pisikeste abistavate pingutuste eest on ilus öelda "Aitäh!". Sõprus on suurim väärtus ja sõpru peab hoidma, mitte neid proovile panema. Armastust on vaja jagada ja kuna armastus on ülim julgus ja usaldus, siis sellele peaks alt üles vaatama.

Inimesed on nii iseendas kinni, et nad isegi ei märka enam, kui asi pole ainult neis. Või kui pisikesed asjad ei lähe nende tahtmise järgi ja seda teiste peal välja elatakse. Miks küsitakse ise abi, aga sama vastu tegema ei ole valmis? Kõik maailmas on kahepoolne ja töötab ainult siis, kui kõik pooled töötavad võrdselt. Muidu võiks samahästi gravitatsiooni kohe ära kaotada ja selles tohuvabohus elada.

Deep kokkuvõte selle kolme kuu kohta, kui ma siia ei jõudnud...

If you want it, you can do it!

See on imeline, kuidas me tahame kõike just siis, kui me seda ei saa. Kui on liiga pikalt suvevaheaeg, siis tahaks kooli. Kui on liiga pikalt kooli, siis tahaks juba tööle. Kui on liiga palju tööd, siis tahaks puhata. Kui on liiga palju puhkust, siis tahaks aktiivselt üritustega tegeleda. Kui on liiga palju üritusi, siis tahaks raamatuid lugeda...

Mina tahan käia ülikoolis, autokoolis, kooris, tööl, üliõpilasnõukoguga tegeleda, uurimustööd kirjutada, raamatuid lugeda, sotsiaalset elu elada ja samal ajal palju magada. Mm, tundub võimatu? Mulle meeldivadki challenge'id! :)

Teen kõike, mida tahan täpselt nii palju kui jõuan, lihtsalt sellepärast, et ma saan ja tahan.

Ja sellepärast, et...

Summertime!

Ma tean, et ma pole kirjutanud. Aga kõigepealt tuli kool ja töö ja siis tuli Türgi ja siis veel rohkem kooli ja eksameid ja kolimist ja tööd ja siis läks arvuti parandusse ja siis tuli veeel rohkem tööd ja siin ma nüüd siis olen. Vabandused, vabandused... ma nüüd hakkan uuesti, ausalt. :)

See "suvi" on olnud nii veidralt puhkus ja samas täielikult mittepuhkus. Mõnus oli koolist pead puhata ja tööle keskenduda, aga nüüd tahaks juba õppida ja rohkem vaba aega. Kuidagi väsinud on olla, aga see pole ka ime, kui endale veel teise tööotsa juurde haarasin. Tahaks ainult palju-palju magada, siis tundub hommik jälle parem ja kergem.

Jah, ma kolisin jälle vahepeal. Ma ei tea, mitmekümnes kord see oli, püsimatu nagu ma olen... 

If someone would ask me what a beautiful life means, I would lean my head on your shoulder, hold you close to me and answer with a smile, “Like this.”

See, mis kunagi tundus hirmus, ei ole seda enam üldse. See, et usaldad end täielikult kellelegi teisele ja kui tunned, et kõik on nii ÕIGE. Ma ei karda seda enam, vaid lihtsalt naudin, armastan ja proovin olla parim mina üldse. Kõik on tegelikult lihtsalt väga hästi ja läheb ainult paremaks.

HAPPPPPPPY!

Ma olen niiniiiniiiiii ÕNNELIK! :)

It's a world of wonder.

Mulle tegelikult ei meeldi, kui asjad plaanipäraselt ei lähe, aga mõnikord peab plaane ise muutma, et mitte läbi põleda. Ma ei ole kummist ja mind ei saa mitmeks lõigata, et kõik tehtud saaks. Seekord otsustasin siis ühe eksami edasi lükata ja seega ka uurimustöö sügisesse lükata. Pigem teha korralikult ja tasapisi kui kiirelt kaelast ära saada, aga lohakalt... eksole?

Uskumatu, aga 2,5 kuud ongi juba kohe möödas ja oodatud nädal kohe-kohe käes! Tubli sõdur annab homme (täna) vande ja siis saab nädalaks välja. NÄDALAKS! :) Ma olen nii õnnelik, mitu päeva naerunäoga ringi käinud :) I'm missing you so much, can't help it, I'm in love... a day without you is like a year without raaaaaaaaain. Tänase päeva lugu. :)

Vahetan siin töökohta jälle. Ma olen vist liiga palju endast juba seni ära panustanud... ilmselt rohkem, kui väärt oli. Ma lihtsalt ei suuda olukordi kriitilise pilguga vaadata ja teiste vastu karm või otsekohene olla...ja lõpuks maksab see endale kätte ja siis ma vaevlen jälle rahatult ja ebakindlalt. Aga see on siiski minu elu ka ja ma peaks vähemalt sellega rahul olema. Millega ei ole, seda tuleb muuta, pole midagi teha!

Varsti võiks mõni odav korter ka nähtavale hüpata, siis läheks kõik veel paremaks :)

Korrastasin täna oma pildialbumit ja panin värskelt ilmutatud pildid ka sinna vahele. Jäin lihtsalt mõtlema, et uskumatu kui palju erinevaid sõpru mul kunagi oli ja kui vähe praegu alles on. Eks lastel on lihtsam ka seltsida... Natuke igatsen siiski neid aegu, kus mitu erinevat laagriseltskonda oli ja malev ja klassikaaslased ja veel kuidagimoodi eraldi sõbrad. Mõnikord ma ei saa aru, kas ma ise ajan nad eemale või tahavad nad nad minna või lihtsalt keegi ei tee midagi ja aeg lahutab. Kõige tähtsam on siiski vist see, et parimad püsivad kõigest hoolimata ja mõistavad sind, kui ajad on rasked. :)

You don't know about me.

Ühest küljest olen motivatsioonist pungil ja teisest küljest on totaalne ajapuudus. Ühest küljest lähevad asjad paremini kui kunagi varem ja teisest küljest olen ma kurvem kui keegi arvata oskaks.

Ma tunnen juba, kuidas ma olen kaks täiesti erinevat inimest. Üks neist on aktiivne, tegutsev, planeeriv ja kohusetundlik. Kui ma olen tema, siis ma olen energiat ja teotahet täis, tahan inimestega suhelda ja midagi suurt korda saata. Siis sätin ma oma ajagraafiku tihedalt tööd, kooli, sündmusi ja inimesi täis, olen uhke kui palju ma jaksan ning annan endast kõik, et asjad tehtud saaks. Ja seda kõike suure säraga silmis ning naeratusega näol.

Teine mina on tüdruk, kes tahab lihtsalt magada nii kaua kui võimalik. Temana võiksin ma päevad läbi voodis lesida, seriaale vaadata ja lihtsalt kurb olla. Siis kuulan ma muusikat ja vaatan vanu pilte, igatsen inimesi, kes olid ja nüüd enam pole. See tüdruk loeb päevi ja tunde, kuni ta saab uuesti oma sõduri kaissu või ootab õhtuid, et pool tundi telefoniga rääkida. Tema on tavaliselt kõigest väsinud, motivatsioonitu ning ei mõista, kas see rabamine ja enda katki töötamine end ka kunagi ära tasub. Sellise mina jaoks paneb iga väiksemgi kurb video või pilt pisaraid poetama, iga vaba hetk kõhu igatsusest valutama ning soovima, et ma oleksin ükskõik kus mujal, kui siin samas ja praegu.

Mõnikord on mul tunne, et ma ei oskagi seda teist mina kellelegi näidata. Esimest näevad kõik - koolis, ühes töökohas, teises töökohas, sõprade seas, üritusi korraldades... teine mina on minu jaoks, auru väljalaskmiseks ja selleks, et ma ei peaks kogu aeg olema nii tugev. See on selleks, et endale aeg-ajalt meelde tuletada, et ma olen siiski ainult inimene ja mitte kõikvõimas.

Kõige raskem on aga nendel päevadel, mis on tihedalt juba üritusi täis, aga ma olen üles ärganud hoopis teise minana.

24/7

Päevas on ainult 24 tundi ja nädalas ainult 7 päeva ja nii kuradima palju on teha, et mul on tunne, et ma murdun kohe miljoniks tükiks, et see kõik korraga tehtud saada.

Üks grupitöö, teine grupitöö ja ärge siis unustage, et te ei saa uurimisprojekti edasi lükata, sest selle tähtaeg on juba kuu pärast ja me juba nädala pärast ootame teilt tulemusi. On teil ikka meeles, et seal on ka juba järgmiseks loenguks grupitöö vaja ära teha (wth, millise grupiga neist see nüüd oli)? Aa, oi, kas te enne tänast selles aines ei näinudki materjale? Muide, siin on veeel vaja 5 eksperimenti läbi viia. Järgmiseks nädalaks tehke siis juba aruanded valmis, mhmh mhmh.
Helenaaaa, meil muidu pole sind tööle vaja, aga kas sa nüüd neeed 2 nädalat saad tulla? Loetle ette kõik oma vabad hetked, kus sa tulla saad.
Hei, Helena, me tahaks ka sind tööle võimalikult kiiresti, on sul märtsi algul juba millalgi aega?
Inimesed-inimesed, miks te nii vähe oma aega kõikjale panustate, kas te ei viitsi üldse vaeva näha? Miks on vaja kõik asjad nii viimasele hetkele jätta, kas te üldse ei mõtle? See konkreetne grupitöö on ju tähtsam kui kõik teised, miks sa midagi veel teinud pole!
Aa, ma pean oma sünnipäeva reedel, tule ka! Aa, mina pean ka oma sünnipäeva samal ajal, tuleeee! Ma tahaks sinult laupäeval seda ja seda saada, oled kättesaadav? Kuuuule, laupäeval sinna sünnipäevale ikka sõidad, ekseks?

Ja siis on inimesed, keda tahaks näha, raamatud, mida lugeda ja oleks ju vahva vahelduseks end välja ka magada. Kui ma see kuu ellu jään, siis ma ütlen küll, et ma olen selle Türgi reisi täiesti ära teeninud.

Ahjaa, nagu muidu oleks veel kõik. Tere, alates tänasest olen mina TLÜ Psühholoogia Instituudi Üliõpilasnõukogu esimees. Suur saavutus ja tahaks ju kohe tegutsema hakata, kui ainult mõnigi vaba hetk oleks. Siiski, nii nii uhke tunne on! :)

Ma olen kõigest nii väsinud, aga ei saa tegemata ka jätta. Päev korraga ja üritan mitte lõhki rebeneda.

Broke.

Täna on sucky päev ja paras ellujäämiskursus on see eesti noore elu. Ei suuda ära oodata, kuni minema saan, sest olenemata pingutustest ei jaksa ma enam sente lugeda ja kõige pärast stressata, mis järjest valesti läheb. Mujal pole ka kerge, ma usun, aga loota võib. Oeh.

Still go on!

Ei normaalne, ma vist pole endaga rahul, kui liiga pikalt leboaega peaks olema. Ma pean midagi tegema, palju-palju-palju töötama ja vaeva nägema, sest ma tahan kuhugi jõuda ja tahan olla tark, tubli ja edukas.

See on imelik, et ma naudin seda, et ma pean jõhkraid ajakavasid tegema, et miljoni uurimustöö-küsitluse-analüüsi-vaatluse-seminariprojekti-kontrolltöö-intervjuu-rühmatöö kuupäevad sassi ei läheks. Ma armastan seda, kui ma pean päev otsa ringi jooksma, sest ma tahan aidata üritust korraldada. Mulle meeldib tegutseda ja ennast lisaks koolitööle ka ÜNi esimehe (või aseesimehe, we'll see) koormusega ringi tatsuda. Lisaks olen asendusaju mälumängul ja sujuvalt asendan oma unetunde raamatute lugemisega.

Ma NAUDIN seda, et ma kaamli kombel tohutute raskustega end koorman, et siis varsti saaks viriseda, et ma pole nädal aega söönud-maganud, sest mul pole selleks aega. Jah, ma olengi täpselt niivõrd imelik. Inimene peaks olema loomult laisk ja mugav. Aga ma armastan seda tunnet, kui keegi kõrval natuke aega jälgib mu tõmblusi ja energiat ja siis küsib, kuidas on võimalik sellega hakkama saada...

Ja ma tegelikult olengi parema meelega töötu, kui olen kuskil, kus ma olen teisejärguline ning kellegi jaoks mitte piisavalt tubli.. Mulle meeldib, kui mind hinnatakse ja ma saan hakkama. Ma saan Türki kongressile ja töötan suvel ennast lõhki, et natuke teistelt koormat vähendada ja nende elu kergemaks teha.

Ma saan suudan ja jaksan ja pean hakkama saama, sest muidu ei jää siin maailmas ellu.

Crazy...

Jõhker, millise kiirusega elu kihutab. Üks hetk sõidan täiskiirusel mäest alla, kõik läheks nagu valesti. Tööd praktiliselt pole, Tõnis on nii palju eemal, üüri peab järjest rohkem maksma, mul on täielik pankrot ja isegi, kui ma tahaksin tööd rohkem teha, on koolis loomulikult käsil kõige hullem ja töörohkem semester üldse. Muretseks end või lõhki.

Seejärel, paar päev hiljem, ärkan üles ja vaatan meilboxi - oi näe, maist augustini hea töökoht kindlustatud. Loomulikult, kui me Liisaga jaanuaris mõtlesime, et kandideeriks EFPSA kongressile, siis ma küll ei uskunud, et meil väga suur lootus sinna valituks saada on, kui ainult 7 kõige motiveeritumat välja valitakse. Ja oi näe, mis järgmine meil - Your application for 27th EFPSA Congress has been approved. Whaaaaa, how the hell?? Kust kurat ma järsku töötuna mitusada euri kokku kraabin? Aga ma teen seda, sest MA TAHAN SINNA NII VÄGA!

Loomulikult ei saa piirduda ju ainult kooli ja õppimisega piirduda. Isegi sellest ei piisa, et ma lihtsalt instituudi esindajana volikogu valimistoimkonnas tõmblema hakkan. Ei, ma lähen kaugemale ja varsti olen loodetavasti lisaks kõigele psühholoogia ÜNi  aseesimees või isegi esimees. Ja ma parem ei räägigi sellest raamatutehunnikust, mis mul plaanis lugeda on. Isegi imestan, kuidas ma niimoodi suudan... Aga suudan.

Sest kaugele jõuavad need, kes rabavad iga pisemagi ajahetke oma unistuste nimel.

Who's to say?

Aja jooksul kogunevad kõik sellised nõmedad pisiasjad ühtekokku, tulevad korraga meelde ja teevad lihtsalt vihaseks. Nagu näiteks, kuidas julgeb mingi lambine tüüp öelda, et ma ei ole piisavalt hea ja ei sobi oma erialaga kokku, kui ta minuga kordagi rääkinudki pole? Kuidas julgeb nn sõbranna otse näkku öelda, et mu erialavalik on täiesti mõttetu, kui ta ise ei tea sellest mitte midagi ja oma eluga täiesti jännis on? Mis mõttes võib keegi meie instituudi aktiivsete kohta öelda, et me teeme kõike valesti ja oleme laisad ega taha vastutust võtta? Kuidas julgeb tööandja mulle otse näkku öelda, et ma ei ole piisavalt tubli ja ei tea pooli asjugi tööst, kui ta ei tea minu elurütmist ja reaalsest töötegemisest midagi? Kuidas saab juba sellises eas korteriüürikaaslane öelda, et "selline on elu" ja absoluutselt oma tegude tagajärgi mitte mõista ning mitte midagi teha, et olukorda parandada, vaid lihtsalt teistele keerata? Miks ütleb sõber lihtsalt halvustavalt, et ma ei ole üldse tubli, sest ma saan tsipake vähem palka kui keegi teine? Või kui keegi süüdistab lihtsalt, et ma ei näe sõprussuhte nimel vaeva, kuigi ise ei mõista kuidagi, kui vähe ma reaalselt magada ja puhata saan?

Aga siis tulevad inimesed, kes imestavad iga päev, kui tubli ma olen ja kuidas ma üldse jaksan. Kui keegi ütleb, et ma olen ilus. Kui on hädasti vaja, et keegi mingi info vahendaja oleks ja seejärel tullakse minuga rääkima, et me siin mõtlesime just sinu peale. Või on vaja uut esindajat juhatusse ja samamoodi mõeldakse kohe minu peale, sest ma ju saan kindlasti hakkama. Või on vaja kedagi, kes kindlasti ära kuulab ja igavesti boy dramasid viitsib kuulata ja see olen mina. Kes jookseb jälle kohale, kui järsku kedagi tööle on vaja ning lükkab teised plaanid kõrvale. Kui kliendid tööl järjest kiidavad, et ma olen juba hommikul nii tubli ja kraps ja oleks kõik sellised. Kui keegi mingi pisikese asjaga aitamise eest tänab. Kes teeb semestris niii palju ja ei kuku ühtegi ainet läbi ja näitab hoopis kõigile, et on võimalik töö kõrvalt hästi õppida. Kes saab hakkama kogu selle koormaga, ükskõik kuidas elu samal ajal näkku üritab panna, aga saab. Alati.

Waitin' for the love of a travelin' soldier.

Armastus on see, kui pärast rasket, kiiret, teguderohket ja unetut nädalat valid pikema magamise asemel 4 tunnise une, et kõige kallimat näha!

Ehk jaanuarikuu kõige hullem on möödas. 8 eksamit 9st tehtud ja loodetavasti mitte läbi kukutud. Tööl käidud. Marje saadetud. Hakkan isegi sellega harjuma, et Tõnist kogu aeg lähedal pole - raske on, aga tasapisi läheb kergemaks. Aastalõpu lootused ja ootused hoiavad positiivsena. :)

Nüüd on paar päeva, et end uuesti energiast täis pumbata ja uuesti asjalikuks hakata. Järgmisel semestril peaks vist vähem aineid võtma...

...aga kuidas ma saan, kui kõik on nii põnev? :)

Wish you were here.

Oeh.

See hetk, kui on järjest eksamid ja pole aega magada, sest peab õppima, kui vähegi head tulemust tahta.
See hetk, kui üks korteriüürnikest paneb näkku ja keerab lihtsalt ja on tunne, et varsti on JÄLLE kolida vaja ja pole aimugi kuhu, sest põõsa all oleks ka külm.
See hetk, kui rasketel eksamitel järjest A-sid ja B-sid saad ja end targana tunned.
See hetk, kui mitu inimest tulevad raskete ainete puhul just sinult abi küsima ja sa isegi oskad neid aidata.
See hetk, kui saadad poisile vähemalt 5 sõnumit päevas, sest nii palju juhtub ja talle on vaja kõigest rääkida.
See hetk, kui mitu inimest päevas avaldavad arvamust, et ma oleksin niii tubli asjades, mida ma ise arvanudki poleks... ja ikka veel veidi kahtlen. Aga nad usuvad minusse.
See hetk, kui igatsed kedagi niiiiiväga enda lähedale, et see teeb haiget.
See hetk, kui mõtled tulevikule ja tekib tunne, et kõik on õige ja mitu aastat hiljem tahadki sama inimest enda kõrvale...
See hetk, kui saad kokku parimate sõbrannadega, kes kuulavad sind ära ja on alati olemas.
See hetk, kui kukud talvel jääl ja väänad jala välja.
See hetk, kui kõike on nii palju, et võtad külmikust lihtsalt siidri.
See hetk, kui psühholoogidest sõbrannad teavad, kui palju üksteisele on mõnikord  kuulamist ja nõustamist ja lihtsalt kedagi vaja.
See hetk, kui näed kõige kallima inimese nime telefoniekraanil ja saad temaga 5 minutit lihtsalt rääkida!
See hetk, kui saad lõpuks istuda kodus ja lihtsalt seriaale vaadata.

Tänases päevas oli palju emotsioone.

The Fighter

Mullegi suure ja positiivse üllatusena sain eile õhtul Tõnisega msnis rääkida ja ta teatas, et juba see pühapäev on võimalus teda külastada. Mind ei huvitanud fakt, et uni tuli alles umbes pool 4 öösel ja äratus oli juba 7.40, et 9ks Vahipataljoni ronida - ma tahtsin teda näha.

Esimest korda sinna minna on ikka päris veider, ei oska kuhu minna ja mida teha ja kuidas ma kuskil käituda tohin. Aga see oli 3 suurepärast tundi (suure hulga vormis sõdurite seas, aga enda oma siiski kõige kõigem! :D) ja niii hea oli teda näha. Ma tean, et ta alles 3 päeva tagasi läks, aga siiski olen harjunud palju rohkem suhtlema ja nägema ja nüüd järgmise korrani on ilmselt aega nädal-kaks. Ehk tuleb võtta võimalikult viimast.

Nüüd ma siin kodus siis istun, loen mingi ajateenija blogi (see teema on ilmselgelt tunduvalt huvitavam kui varem) ja olen unine, kuigi peaksin hoopis õppima. Tüüpiline. Loodan, et Liisa tuleb varsti ja tõstab motivatsiooni. See sess ei tõota ka üldse meelakkumine olla, 6 eksamit 2 nädala jooksul. Fun.

Tuju on igatahes väga super ja kui mul oleks sama suur motivatsioon õppida, kui varahommikul linnas liigelda, siis mul oleksid kõik eksamid vist A-d...

What breaks your bones
Is not the load you're carrying
What breaks you down
Is all in how you carry

Middle of nowhere.

Okei, ma olen vist officially oma varasemas sad mode'is tagasi. See on veider tunne, sest ma tegelikult olen juba loomult veidi kurvameelne, aga viimased 1,5 aastat pole kohe üldse kurb olemiseks põhjust olnud ja ma harjusin sellega ära.

Ja nüüd... mõnes mõttes on selline kodune tunne kurb olla. Vähemalt on põhjust. Ja mõnes mõttes ilmselt ehmatan ära inimesed, kes mind ainult rõõmsa ja päikselisena on harjunud nägema.

Kuulan siin Guns'N'Roses - This I Love, mis oli kunagi meil Annemariga mingi lemmik kurvatuju laul ja igatsen teda ka ja Marje läheb ka varsti ära ja kõik on busyd ja sess tuleb kohe ja ma ei suuda end kokku võtta ja lihtsalt olen. Ma ei saa enam üldse aru, kes on ja kes tahab olla ja kes on kadunud... Võib-olla ma olen paranoiline ja sad mode is talking, aga võib-olla mitte. Kas ma olen ise nad ära peletanud või nad on hea meelega ise eemale tõmbunud?

Kõik kaovad tasapisi ja see on ka üsna kurb... Ma loodan, et need viimased kallikesed ei kao... :*

Kurja. Ma teadsin, et see kõik ei saa lihtne olema, aga et on alles teine päev (11st kuust) ja ma olen juba selline, mis toimub? Ma ei tea isegi, kas ma tahan üksi olla või tahaks kellegagi kuskil olla...

Oh, messy, sad life... welcome back.

Home for christmas... and other stuff.

Sest mõnikord on vaja, et nii kiirelt muutuvas ümbruses oleks asju ja kohti, mis püsivad täpselt samasugused. Nagu see, kui ma läksin jõuludeks maale. Ikka täpselt samad toidud ja samasugune maja ja sama vanaema ja sama mööbel ja kõik on lihtsalt sama. :) Või nagu täna, klassikokkutulekul...

Kõik on samasugused nagu varemgi.

Mõnikord ongi see positiivne, et saad millelegi kindel olla. Ja kui kõik muu muutub ja läheb halvaks ja valeks, siis vähemalt on kuhugi või kellegi juurde minna. :)

Võib-olla ma lihtsalt ei taha, et kõik täielikult muutuks... oh well.