Mul pole õrna aimugi, mida mul öelda on. Võin mainida, et mu kiisu on jälle minu juures. :) Läks otsejoones mu õmmeldut seelikut närima, aga seekord annan ma andeks. Pole teda mitu kuud näinud! Mõnus karvakera.. :)Nagu näete, siis ma olen nüüd must. Siiski kõige ilusam neist variantidest siin. Pean jällegi massiga kaasa minema.. tavaliselt mulle ei meeldi suunad, kuhu suur hulk inimesi liigub. Kuid iga kord pean uuesti tõdema, et kui massidele meeldib, siis peab selleks ka mingi põhjus olema. Tavaliselt ma leian põhjuse. Ja mulle hakkab ka meeldima.
Ma ei tea, mis oma liblikatega peale hakata. Ma tean, et parim viis oleks lihtsalt mõelda, et go for it and get it done, aga elu on nii palju tagasilööke teinud, et.. Ma ei oska kuidagi alustada nii, et ma enam haiget ei saaks. Ma tean, mida ma tahan. Ja ma tahan seda väga. Aga ometigi..kuidas alustada?
Ma vihkan eelarvamusi, kuid ometigi tekitan ma endale neid ise ka. Pähh, ma olen nii loll. Tegutsen jälle oma sõnadele vastu. Peaks sõnad "niikuinii ei juhtu.." kõvasti paberisse mässima ja kuhugi lume alla matma. Hästi sügavale. Ehk tuleb positiivsem tulemus ka siis?
Ehk. Jälle lähen ma selle järgi, mida ma tahan. Nii peabki, eks ole? Ja te kõik toetate mind, onju? Isegi, kui ma peaksin jälle haiget saama.. Ma ei tohi sellest mõelda, aga peab ka halvimaks valmistuma.
Ma ei oska midagi oma mõtetega peale hakata. Kogun ideed kokku ja siis kirjutan üles. Enne pole mõtet siin lihtsalt jama ajada. :)
Bye.
No comments:
Post a Comment