Üks hetk on nii valust, et võitlen kõigest jõust pisaratega. Pähe tungivad ainult kõige halvemad ja kurvemad mõtted. Ebaõnnestumine ja pettumus iseendas ja.. armastus. Viimasel peaks nagu vastpidine efekt olema, aga mitte minu jaoks. Mulle kerkib naeratus näole alles siis, kui ma tunnen oma tundeid leevendumas. Muidu on valus. Armastus tõmbab millegipärast endaga kaasa kõike negatiivset. Ma ei oska midagi head leida.. ja nii suruvadki isegi kõige pisemad asjad mind maa alla. Kogu energia kulub enda väljakaevamisele, sest ma pingutan ju ometi nii väga.. Ja iseenda heaoluks ei jäägi enam midagi alles.
Kui üks hetk oli võitlus pisaratega, siis järgmine hetk muutun kuidagi rahulikuks. Juskui tuleksin jälle mõnele järeldusele, mida ma kõigest jõust enesesse sisendada püüan. Mõtlen, et ma peaksin seda uskuma. Ja peaksingi, aga alati ei suuda. Lihtsalt nii raske on. Ja siis ma muutun tuimaks. Tuimaks kõige suhtes, millest muidu hoolin. Kohustused jäävad hoopiski tahaplaanile. Ainult sõbrad jäävad, neil on ikka veel jaksu mind aeg-ajalt august välja tirida. Isegi, kui neil endal on raske.
Mõne aja pärast tuleb hetkeline hea tuju, mis on kui päike, mida vihmapilve taga kaua vangis on hoitud. See äratab mind ellu ja annab jõudu. Natuke naeru, laulmist, positiivseid mõtteid.. Tulevad uued ideed, usk iseendasse ja oma tegude õigetesse tulemustesse. Kõik, kuni energia otsa saab ja ma jälle oma tujudega alguses olen.
No comments:
Post a Comment