Jällegi kord leidsid mõned inimesed, et lõpuks ometi on aeg nende tõeline mina välja tuua. Ma ei saa aru.. olen ma tõesti nii halb inimene, et minust võiks nii õelalt rääkida? Esialgu oli küll pisike šokk, kuid nüüd ma olen nende suhtes jälle tundetu. Mul pole vaja inimesi, kes minust ei hooli. Ja õnneks on mul piisavalt neid, kes hoolivad.
Ehk nagu öeldakse.. Mis ei tapa, teeb tugevaks!
Noh, armastusega on mul ka jälle jamad. Aga ausalt öeldes ma ei viitsi sügavamalt selle sisse minna, peaks jälle kõigepealt ise ära otsustama, mis teha. Või mida ma tahan. Või keda.
Vahepeal oli mul mõte, et ma peaks hakkama oma päeva feile üles kirjutama. Ja kui mul midagi kirjutada pole, siis.. on pidu! Sest ma võin vist ausalt öelda, et mul pole elusees olnud ühtegi feilivaba päeva.. Hmm, feilitsenter?
Ühel päeval oli lootust. Koolis oli kõik okei, sai isegi suhteliselt vara lahti. Miinaga läksime trammipeatuse poole ja nägime, et tramm on ees. Hakkasime jooksma ja jõudsime peale! Tema oli õnnelik, et ta oma bussi peale jõuab ja mina olin õnnelik, et ma nii vara koju jõuan. Noh.. tramm sõitis 200 m edasi, hakkas pöörama ja.. sõitis autole otsa!! Great. Tükk aega ootasime, siis tema nägi bussi ja ma otsustasin koju kõndida, sest ega teised trammid ka ju mööda ei saa. Tema sai paari minuti pärast ilusti oma bussi peale, mina hakkasin kõndima ja.. tramm sõitis minust mööda!! Ja päris mitu järgmist tema sabas.
Kes on kõige feilim inimene maamunal? :)
Vähemalt oli kena jalutuskäik. Mõnus pehme talveilm, päike paistis ja õrn tuul värvis põsed punaseks.
Ma sain uue radiaatori! Ajah, see oli mu nädala teine suurem feil. Mõtlesin kogu aeg, miks mu sokid imelikuks õliseks lähevad.. aga kuna mul oli külm, siis ma hoidsin oma jalga kogu aeg radiaatori lähedal. Lõpuks avastasin, et radikas on katki ja laseb alt õli välja ja et mu vaip on mingi õlist läbi imbunud. Jei!
Aga uue radika ma sain.. ilus valge ja hästi soe! :D Kes mille üle õnnelik on..
Neljapäeval smugeldati mind Laagna kooli sõbrapäevapeole sisse. Imelik oli natuke, väga palju tuttavaid ei olnud.. Aga samas oli tore näha neid paari, keda ma teadsin. Ja suutsin mõnele naeratuse näole teha, kui ta minu ära tundis. Hüppas kohe püsti, endal üliõnnelik nägu peas, ja tuli kallistas. Aww.
Täna on nii praktiline tekst kuidagi. Selline.. mitte üldse sügavamõtteline nagu ma tavaliselt kipun kirjutama. Aga vahepeal peab oma mõtete ülemist korrust ka tühjendama. Ja pealegi pole mul väga tahtmist alla minna, seal pole kõik korras.
Üllatavalt kombel olen ma rahulik ja mul on naeratus näol. You think I'm weird? Well, you're not the only one!
:)
No comments:
Post a Comment