Tänane päev oli täis nii üllatavalt erinevaid tundeid, et ma kohe ei oskagi ennast praegu kuidagi tunda. Räägin teistega juttu, naeratan, kuid seest tunnen end kurvana. Ja ometigi ei suuda ka naeratust tagasi hoida. Mis minuga lahti on?Hommikul mul liblikaid ei olnud. Nüüd peab vist VÄGA vastupidist ütlema. Eriti veel, kui need on mitmekordselt.
Ja olen ma juba maininud, kuidas ma vihkan ülelaskmist? Noh, ma mainin seda veel. See on alatu ja rikub minu arvamust inimestest. Oleks tore, kui ... ah mai tea, on sellel üldse tähtsust? Kõik, kellele ma seda siin suunata tahaksin, ei kuulaks niikuinii. Ja need, kes kuulavad, ei teeks mulle kunagi nii.
Mhh. Miks annab elu selliseid vihjeid, mille üle on vaja pärast nädalate kaupa mõelda? Ja ikka ei suuda välja mõelda. Kuidagi.. ei tahaks loota, aga vastupidist arvata oleks enda jaoks valus ja julm. Ei tea.. ootan järgmiseid vihjeid?
Jamh, kõigest on lühidalt ja keeruliselt räägitud. Kahjuks on see täpselt, nagu ma ennast täna tunnen. Kõik tunded valdavad mind korraga ja mul on tunne, nagu ma kohe plahvataks. Peaks vist magama ja homme otsast alustama. Igaks juhuks.
Ja ma igatsen suve. Väga.
No comments:
Post a Comment