Öeldakse, et inimene on see, kes on ta sõbrad. Ma leian, et ise on üldist ja igapäevast ennast on raske kirjeldada, neid omadusi näevad paremini inimesed, kellega iga päev suheldakse.
Kui küsida mõnelt healt sõbralt, mida nad minust arvavad, siis tuleb sinna hulgaliselt positiivseid iseloomuomadusi. Nad ütlevad, et ma olen heasüdamlik, igatpidi pühendunud ja positiivne inimene. Usaldusväärsus ja asjaolu, et ma olen hea kuulaja ja hoian kinni sellest, mis on mulle tähtis, ei jää ka välja. Negatiivsete omaduste juures jäädakse tavaliselt mõtlema, kuid siiski neid leitakse ka- põikpäisus ja see, et ma asju liiga südamesse võtan.
Minu mõtteid aga kõik teised alati ei kuule. Ma küll kurdan, kui miski mind häirib, kuid mõned asjad jätan enda teada. Näiteks ma olen väiksest peale inimeste üle kade olnud, kui neil paremini läheb kui minul. Aastatega on see väiksemaks jäänud ja nüüd ma seda enam välja ei näita. Ebameeldivad tunded jätan ma ka enda sisse, kui on võimalus, et ma sellega kellelegi teisele haiget teen. Enda arust on see üks minu pahupool- ma tahan näida teiste silmis parema inimesena, kui ma tegelikult olen. Ma ei väida, et ma läbinisti paha olen, lihtsalt on mõned omadused, mida ma ei taha teistele näidata.
Teine halb omadus, mis rohkem välja tuleb on see, et kõik tunded lähevad liiga sügavale minu sisse. Armumised, mis minuvanusel liiga tõsised ei tohiks olla, võtavad väga vähe aega, et tulla ja väga kaua, et üle saada. Kui keegi minu kohta halvasti ütleb või muul moel kurvaks teeb, siis olen ma tükk aega negatiivne ega oska positiivsust leida. Samas kui ma millegi üle rõõmustan, siis olen ma kaua heas tujus ja tihti nakatan ka teisi.
Mind on pool mu elu kasvatanud ainult ema ja ma olen kogu aeg arvanud, et ma olen oma emast ja ka vanaemast täiesti erinev. Vanaema on nimelt ka hästi heasüdamlik ning võtab asju liiga südamesse ja nad mõlemad on kohati arad. Kuid kui sügavamalt järele mõtlema hakata, siis tuleb välja, et need omadused on ka minul olemas. Emaga ühendab mind veel ettevõtlikus ja selle järgi minemine, mida ma tahan- mõnikord on vaja natuke julgust koguda. Ometigi olen ma tunduvalt suurem tuulepea ja palju muretum- ema leiab, et ma olen väiksest peale selline olnud, arvanud, et küll asjad saavad tehtud. Tegelikult see ongi nii, ma võtan asju mõnikord liigagi hooletult. Kuid asjad, mis mind huvitavad, teen ma südamega ära.
Mul on hetkel tunne, et ma olen jõudnud ikka, kus ma saan aru, mis minu jaoks tähtis on. Minu iseloom ja maailmavaade on välja kujunenud, viimistlus aga veel kestab. Sisemuselt tahan ma olla veel laps, kuid ma olen koos väikese hirmuga valmis selleks, mis mind ees võib oodata. Inimene õpib ja areneb kogu oma elu, kuid ma üldiselt tean juba, milline maailm mulle tundub. Vaja on ainult erinevaid asju kogeda. Ma tean, milline ma olla tahan ja ma püüdlen selle poole.
Eks te kõik saate nüüd oma arvamuse, kas ma olen selline või ei. Ise ma arvan, et mingi pealmise kihi alt tuleb selline inimene veel välja. Ja ma ei ütle, et ma olen perfektne- ma ei tahagi olla, see oleks igav!- aga mulle meeldis see, kes ma olin. (Isegi ema arust on ainus minu negatiivne omadus muretus..hmm, on see ikka negatiivne? Leiaks selle tagasi, oleks kõik super! :) )
Ja ma tõesti püüan ennast uuesti leida.
Heihei!
ReplyDeleteMa lugesin sinu kirjutise kohe kaks korda järjest läbi ja ma olen liigutatud sinu avameelsusest ja aususest. Ma arvan, ma ise ei suudaks veel praegu nii ... aga ühel päeval jõuan ka mina sinna. Ausus enda vastu on kõige alus, kuid see nõuab päris palju julgust.
Su kirjeldusest õhkub positiivsust ja rahulolu - täpselt nagu sinust endastki. Kõik, millest sa kirjutasid, oli siiras ja paljuski tuttav. Kõigil on sassis aegu - nii ongi ju. Siis tulevad aga jälle paremad ajad... See on nii krdi normaalne, aga tundub vahel ebaõiglane ja mõistmatu.
Minu jaoks oled sa väike killuke headust, keda ma tegelikult tahaks veel palju paremini tundma õppida.
Praegu tahaks sind lihtsalt kallistada.