Kõik on kui peotäis vett, mida ma meeleheitlikult hoida üritan, kuid tilkhaaval see kaob.. kuni ma loobun ja peod lahti lasen. Pole ime, miks kõik minust eemalduma hakkavad. Ma olen tujukas ja isekas ja mõtlen viimasel ajal ainult endale. Ma ka ei tahaks sellisega suhelda..
Ma ei tea, mis mulle sisse on läinud. Kõik on kuidagi.. väga valesti. Kõik lihtsalt libiseb käest ja ma ei jõua midagi enam kinni püüda. Kas pingutada veel, kuni tuleb järgmine murdumishetk ja ma lihtsalt pisaratel voolata lasen? Või lasta kõigel lihtsalt minna?
Ma ei taha enam. Mitte midagi, ma ei suuda, ma ei jaksa. Ma tahan ainult magama jääda ja enam mitte kunagi ärgata- unenäod on alati etemad kui reaalsus.
Püüan nii hoolega kõikjale sobida, kõikjal olla, kõigega hakkama saada, kõigile meeldida. Aga paistab, et ükski minu pingutus ei oma piisavalt tähtsust. Isegi mitte minu enda jaoks.
Feelin' more alone than ever.
No comments:
Post a Comment