Just... something.

Kolimine läheb päris edukalt. Pooled asjad on siin ja pooled seal... Veider on elada nii, et kunagi ei tea, mida ma siit veel leida võin ja mida enam mitte. Aga noh, pole hullu... varsti olen kõigega seal.

Ja suuuured musid kõigile, kes vähegi aidanud on. :)

Lisaks võtab mu aja ära keemia õppimine. Tükk aega ma põdesin, et ma kukun niikuinii eksami läbi, sest ma ei oska absoluutselt. Aga siis mulle jõudis kohale, et wtf, miks ma siis ei õpi vaid põen? Nüüd ma siis õpin. Kui vaba aega on. :)

Aaa ja ma saan Rannapungerjasse see aasta jälle.. Algul ei pidanud minema, aga ma pidasin natuke läbirääkimisi. Ja need osutusid edukateks. (Ok, yeah, ma saan 18 ja lähen laagrisse... sooo what? Peaasi, et endal lõbus on! :D)

Oh, and something for those who think I don't care:

Mind ei huvita, kuidas te minu suhtes käitute. Ja ma olen saanud piisavalt tugevaks, et ma neelan alla kõik, mis mind häirib. Sest ma olen üritanud öelda, mis mulle ei meeldi. Olen üritanud, aga sellest ei piisa. Ehk see pole enam minu asi öelda, kuidas te käituma peaksite või kuidas võiksite. See peaks olema teie asi, kuidas te tahate, et inimesed teist mõtleksid. Ja milline arvamus minul teist on... See on teie asi.

Ja kui keegi peaks ikka veel arvama, et ma ei hooli, siis ma pole kindel, kas te mind üldse kunagi tundma olete õppinud. Või näete minus ainult seda, mida jälle minu enda vastu ära saab kasutada?