Hear you me.

Ma seisan justkui keset... tühjust. Seisan ja ootan, et keegi mulle suunda näitaks, kuhupoole oma sammud seada. Puhub vaikne tuuleke, kuid mina ikka seisan. Ja ma ei tea, mida teha.

Ma võiks maha istuda ja ootama jääda. Ootama mida? Abi? Ja miks ma ei peaks ise oma eluga hakkama saama, vaid alati kedagi teist lohutama või suunda näitama ootan? Lõpuks siiski pole neid inimesi, kes on mulle kinnitanud, et nad on alati minu kõrval. Miks ma siis tühjuses seisan ja järjest rohkem kibestun? Miks mul on järjest sagedamini tunne, et keegi mind ei mõista?

Ma võiks kõndida tagasi. Astuda samm-sammult sisse vajunud jalajälgedesse ja vajuda tagasi auku, kust ma end vaevaga välja kaevasin. Aga seal oleks vähemalt kindel. Seinad ümberringi, tuttav ümbrus, kus keegi ei saaks haiget teha.

Ja ma võiks valida uue raja. Neid radu on kümneid, igaüks lookleb erinevas suunas. Need on ahvatlevad, kuid ohtlikud. Kunagi ei või teada, kus ma võin kukkuda või kust tõusta mäetippu ja jälgida päikeseloojangut.

Aga milline neist valikutest teeks mu õnnelikuks? Tahate teada? Mitte ükski. Miks? Sest ma ei suuda üksi eksisteerida. Mind ei ole olemas, kui ma ennast kellegagi jagada ei saa. Miks? Sest ma lihtsalt olen selline.

Ma seisan keset tühjust ega tea, mida teha. Ma ei taha enda kõrvale moraalilugejat, ma ei taha kedagi, kes mind muuta üritab. Ma ei taha kedagi, kes mind mõista ei üritagi. Ega kedagi, kes mind ei kuula. Ma tahan lihtsalt sõpra, kes on minu jaoks olemas. Kogu aeg. Mitte ainult siis, kui ma käed üles tõstan ja üksindusest hüplema ja karjuma hakkan, et tähelepanu võita.

Kas ma tahan liiga palju?