Muutus ongi toimunud. Ma olen vahepeal mitu postitust valmis kirjutanud, kuid enne nupuvajutust korra pilgu peale heitnud ja kõik maha kustutanud. Sest miski ei loe. Ei loe see, mis ma ütlen, kirjutan, mõtlen või üldse arvan.Ja nii ma siis kirjutasingi teksti valmis ja hakkasin mõtlema, et kes sellest üldse kasu saab? Mida teised sellega peale hakkavad? You know what? Mitte midagi. Ma olen vist ainuke, kes pole nii kangekaelne, et teiste jutte lugedes mõtlema hakata, et äkki on tõepoolest nii...
Ühesõnaga, ma hakkasin mõtlema, et miks kurat ma postitan kuhugi internetti üles oma mõtted, mis niikuinii midagi ei muuda. Ja ma pole kindel, et ma seda enam teen. Võib-olla kirjutan natuke igapäevategevusest. Aga muidu... Ma kardan, et oma mõtete avamine nõuab liiga suurt pingutust. Ma vist jätan need edaspidi isiklikuks ja ainult iseendale.
Hah, saite mis tahtsite. Mõtle, vingu, muretse vähem.. Mis teha, kui see minu loomuse vastane on. Aga oma masekatega ma kedagi enam ei piina. Sest nagu näha, ega mu elu millestki paremaks ei muutu. Ütlen midagi või ei, teised sellest ei muutu, ometigi mind tahavad nad muuta. Ja omast arust olen ma viimasel ajal hullemas seisus kui kunagi varem.
Close your eyes. Clear your heart. Let it go...
No comments:
Post a Comment