Friends.

Kui ma olen üksi ja minu kõrval pole mitte kedagi.

Teate, kui kõrini on mul sellest, kuidas mulle kinnitatakse, et ollakse alati olemas. Te kas olete või ei ole. Ja miks ma kipun viimasel ajal üksi nuttes peolt koju kõndima? On mul keegi siis olemas?

Ma tõesti ei tea enam, mis on sõprus. Jah, sõbrad on need, kes on alati olemas. Need, kes teavad, et midagi on valesti isegi siis, kui sul on kõige suurem naeratus näol. Aga mis saab siis, kui ma vihaselt teise tuppa jooksen ja seal nutma hakkan.. ja samal ajal on nn sõbrad kõrvaltoas ja ei saa mitte midagi aru? Või siis..olen peol ja ütlen, et ma tahan koju. Ja jällegi kõnnin ma üksi.. ja nuttes.

Ja pole kedagi, kes võtaks vastu mu kõnesid või vastaks sõnumitele.

Ma ei tea enam, mis on sõprus. Mul on niigi probleeme enda usaldamisega, nüüd hakkab tekkima kahtlus ka teistega. Ma ei tea, keda usaldada. Ma ei tea, kes tahab olla kogu aeg olemas. Ja ma ei tea, kelle jaoks on need ainult mõttetud sõnad. Lubadused, mida kunagi ei täideta.

Mul on vaja ükskõik keda, kes mul alati olemas oleks. Miks on teda niii raske leida? Ühte inimest, kellel õnnestuks kõik pisarad ära kaotada? Ühte inimest, kellele ma saaks mõelda, et mul ei tulekski enam pisaraid?

Jah, ma tean, et see kõik on liiga masendav tekst siin. Aga keda peale minu see kotib?

Tahaks kalli, kuid pole kedagi, kes seda teeks. Tahaks, et keegi võtaks mult ümbert kinni ja kaitseks mind kogu maailma kurjuse eest.

Kas ma jäängi siia maailma üksi?

I'm nobody. I'm trying so hard to be somebody. To be the whole world for someone. But I'm still nobody.